Köigepealt köige olulisem: film valmistas pettumuse (st oli hea meel, et omal ajal kinno ei viitsinud minna). Aga see on vana lugu, et head asjad elavad ajaproovi yle ning töestavad ennast korduvalt; kvaliteedis ebamäärased lood aga ilmuvad aeg-ajalt välja ja panevad inimesi mötlema: mis see siis nyyd oli?!
Nii ka Musta luigega. Olen ise tehnilise poole peal balletiteatris töötanud (minu seos!) ja tundsin, et siin on midagi valesti. Eelköige tundus mulle, et vaimselt niivörd paigast ära inimene poleks suuteline balletis vastu pidama, ega poleks teda ka esitantsijaks valitud. Koreograaf ei saa olla nii pime. Seega poleks Nina jöudnud esikani, pealegi edukani. (Iseäranis peale klubiöhtut extasy' ja peldikuseksiga).
See, et teine baleriin kirjutab kadedusest teise peegli peale HOOR, on ka kuidagi elukauge...see on nii raske töö, et pigem toetatakse teineteist...aga ega mina ka tea, mis köik vöib juhtuda. Ja see mulje, nagu oleks seks koreograafiga mingi ilmaime. Pigem on see norm, ei maksaks nii puritaanlikult seda asja näidata.
Ka filmikeel ajas ilmselt paljusid (ja mind sealhulgas) segadusse. Kinos on viimasel ajal nii palju fantaasiafilme jooksnud, kus köik trikid ja ebareaalsused loetakse tingimisi 'päriselt' olevateks. Seal pole seda probleemi, et miski on haige aju synnitis, aga möni teine detail on päriselt.
Musta luige vaataja aga peab 'lambist' aru saama, mis oli päriselt ja mis polnud. Kuid see pole kerge ka viimase kaadrini. Kohati saab kyll aimu - ahaa, see oli peategelase hallutsinatsioon, aga see juhtus (vist?) töepoolest niimoodi.
Selline meetod oli huvitav ja öigustas ennast näiteks Ozon'i "Ujumisbasseinis". Kirjutasin sellest "puslest" ypris pikalt: (Swimming Pool).
Kuid Mustas luiges tekkis mingi vastuolu, mida ma isegi ei oska kirjeldada. Kohati väga reaalne teatri- ja trennimiljöö; igapäevane varvaskingade lappimine ja muud triviaalsused; teisest kyljest peategelase hullumise ilmingud...
ETV intervjuu Age Oks'aga
http://etv.err.ee/index.php?05593526&video=771 ; ylevaatlik tekst sellest delfis (mis ei anna midagi uut juurde):
http://publik.delfi.ee/news/kino/baleriin-age-oks-film-must-luik-on-hullumeelne-fantaasia.d?id=40904459
 |
| delfi.ee |
Pealegi ei teata, ja ega vist teadnud seda ka Age Oks (muidu oleks ta ju öelnud), et raskemaid vötteid, eriti jalgade tööst, filmiti dublanti kasutades, seda eriti filmi alguses. Kuid ega siis köike saa dubleerida ja nii need apsud sisse tulidki. Natalie'l olid pöhiliselt suured plaanid (liigagi palju) ja muu näitlejatöö. (Muide, dublandi mittetunnustamisest syndis ka inetu skandaal NY balletirahva kuluaarides, kuna Natalie Portman unustas galal tänada Sarah Lane'i, priimabaleriini, keda filmitigi raskete balletikaadrite saamiseks).
Naljakas oli, et kogu film oli Age Oks'a meelest "liialdus" (nii need asjad ikka teatris ei käi). Muidugi mitte. Önneks vöin seda oma teatrikogemuse töttu kinnitada, see polnud dok.film. See näitas, et Age on inimene kahe jalaga maa peal ja pole iial oma töö körvalt mötisklenud filmikunsti väljendusvahendite yle. Aga kus tal see aegki oleks olnud...liiga raske on see baleriini elu, seda näitas film kyll väga hästi...ja sellest oli aru saada ka Age juttu kuulates.
Intervjueerija ei esitanud ka kahjuks muid suunavaid kysimusi, ta asus filmihariduseta kinokylastaja positsioonile. Materjal oli intervjuuks kinokunsti koha pealt täiesti ette valmistamata, see andis meile lihtsa vaataja hinnangu (isegi sama elukutse esindaja, st baleriini arvates): asi oli jama! Minu loo löpus selgub, et oligi, aga hoopis teise, filmikunsti kandi pealt.
Önneks ei kritiseerinud keegi Natalie Portmani jöupingutust - näitlejatöö ja fyysilise vormi saavutamine oli märkimisväärne. Baleriiniks öpitakse lapsest peale ja seda tööd peab tegema iga jumala päev, nii et - respect!
Mulle meeldis tegelikult ka Vincent Cassel koreograafina.
Hulluse anatoomia
Psyhholoogilisest kyljest oli asi keerulisem. Intervjuud andma oleks tulnud kutsuda mitte baleriin, vaid psyhhiaater. Siis oleks asi alles pönevaks läinud!
Mis oli noore baleriini vaimsete häirete pöhjus? Köik ei kannata lavahirme välja. Köik pole syndinud näitlejad. Ja kes pole, annavad endast liiga palju...
Teiseks, köik nooled suunduvad ema suunas. Tyypiline juhtum: ema, ise karjäärist loobunud ja kibestunud, tahab tytrest teha enda elu pikenduse. Range kord, distsipliin, pidev auahnusele röhumine - need siis piitsa osas; präänikuna magusläilad hellitused ja hoolitsus nagu tita eest (mille taga oli siiski tunda jäist nöudmist); keskkonnaks pehmeid loomi täistopitud roosakirjude tapeetidega tuba...
Jah, muidugi polnud see luigeroll* hullumise pöhjuseks, juured olid kodus. Vöib-olla ka geenides, sest emagi tundus skisofreeniline (vöi oli seegi antud filmis symboolselt, vaimselt haige tytre pilgu läbi?).
Ema negatiivne osa Nina saatuses oli nii otsene vihje, et see oleks pidanud puust ja punaselt köik ette tegema. Aga millegipärast ei olnud usutav. Vöib-olla oli saatanliku ema roll liiga yheplaaniline? Keskkond liiga ebareaalne? Mina vastust ei tea. Muide, see osatäitmine meenutas mulle kohutavalt Klaveriöpetaja peategelast (Haneke: The Piano Teacher). Igatahes tundus ta palju haigem, kui tytar. Vöib-olla ka, et mu oma kibe kogemus sarnase emaga paneb mu suhu sellised sönad.
Teine konsultant intervjuu juures oleks pidanud olema kirurg. Oli, kuidas selle enesevigastamisega** oli, kuid kui suur klaasikild istub sygavalt köhus, siis oleks verd pursanud ja tantsija poleks löpuni välja vedanud, seda enam, et ta enne viimast vaatust ka killu ise välja tömbas ja siis lavale läks.
Kuidas ta kostyymi vahetas? Nii et haav oli väike ja mitte eluohtlik, seega filmi "traagiline löpp" oli ebareaalne. Vöi polnud suremist yldse, ehk oli see hoopis tantsijakarjääri piltik löpp, filmikunsti väljendusvahend.
Yhesönaga paheline seksuaaalne thriller (nagu ymbrisel kirjas), mis oli yles ehitatud nörgale konstruktsioonile. See on minu arvamus kohe peale filmi nägemist.
______________________
Kirjutasin Musta luige postituse enne valmis, vaatamata, mida IMBd ja selle reiting ytleb: 8,2! Uskumatu. See polnud nii hea film...aga noh, ebatavaline hulluse käsitlemine ehk pöhjustas nii körge hinde.
Oleks vöinud kohe alguses allolevat kommentaari refereerida, aga mu enda arutlusköik on mulle nii palju väärt (kirjutan siiski pöhiliselt ise-enda tarbeks), et jätan kogu loo algusest peale yles.
Toonisin järgneva kommentaari möned kohad, mis kattuvad minugi mötetega suurepäraselt -
nii ytleb IMBd-s mikelepost.
Lyhidalt kokkuvöte eesti keeles:
- filmis pole draamat (arengut), sest Nina on juba murdunud. Köik, mida me näeme, on vaid tema syvenev hullus.
- Film on täidetud ettearvamatute öudusfilmi klisheedega, nii et vaataja ei saa aru, mis on tegelik ja mis mitte.
- Nina ema roll on niivörd Haneke Klaveriöpetaja pealt maha kirjutatud, et Haneke vöiks Aronovsky plagieerimise eest kohtusse anda
- Nina represseeritud seksuaalsuse avaldumine on juba 50 aastat tagasi palju paremini lahendatud Polanski poolt (Repulsion)
- kokkuvöttes on film segapuder varem neid teemasid käsitlenud headest filmidest ja öudusfilmi klisheedest, kus näiteks Nina 'musta poole' näitamine piirdub sellega, et ta käib korra ööklubis, masturbeerib möne korra ja saadab ema yhe korra pikalt. Vöi Lily 'musta poolt' tähistab tätoveering seljal.
- film näeb välja vägev; rezhissööritöö on tugev; näitlejad teevad head tööd - isegi vaatamata kehvale stsenaariumile, olen (seda ytleb siis mikelepost) näinud tykkis hullemaid filme. Aga et see on nii ylehinnatud, andsin ainult 6 punkti.
(Based on the commercials for Black Swan, I walked into the theater expecting to see a film about a career ballerina who is forced to access her repressed dark side in preparation for her role as the swan queen and cracks under the pressure. Instead, the film I saw was about a meek young woman who's possibly schizophrenic and certainly on the verge of a nervous breakdown from the opening reel. There's no real drama because Nina is already broken. All that's left is for the viewer is to watch her become increasingly unhinged. /---/
The film is utterly predictable in that Nina becomes increasingly unhinged to the point that we, the viewer, no longer know whether what we're watching is "real" of one of her hallucinations, which greatly resemble horror movie clichés: she's stalked by her doppelganger, her reflection moves with a mind of its own, she imagines mutilating herself, etc. None of these images are particularly inspired and they spell out the theme of the story in the most obvious way.
Black Swan was utterly derivative of other, better movies. I haven't seen The Red Shoes but so much of Nina's relationship with her mother was cribbed directly from The Piano Teacher that Michael Haneke could probably sue Aronofsky for plagiarism. Likewise, the whole angle of Nina's repressed sexuality leading to her breakdown was done better by Polanski in Repulsion, and that was almost 50 years ago. Black Swan is mostly a hodge-podge of better films.
Finally, the film is every bit as Manichean as its title, with only two poles for its characters: perfectly pure and virginal white or the sensual black whore. Nina has a few drinks, masturbates and tells her oppressive mother off, and we're supposed to take this as some sort of exploration of her "dark side." Her rival ballerina Lily (Mila Kunis) literally has black wings tattooed on her back. Could you get any more obvious? I'd suggest that Black Swan works best as high camp and there were some unintended laughs in my theater, but the film is so self-serious and artistically restrained that it's not even gonzo enough to be funny. Mostly it's misery porn that wallows in Nina's suffering without giving the viewer a credible rationale for watching.
Look, the film is well-directed, it looks great, the actors generally deliver good performances despite under-written roles. I've seen many worse films than Black Swan. But in this case the hype is so wildly overblown that I'm tempted to rate the movie even lower than it deserves. Truthfully, this is a 6 out of 10 picture and only slightly better than average.)
___________________________________________________
* Huvitav kommentaar artikli alt:
K.
15.03.2011 21:56Vabandust, aga tundub, et A. Oksale pole mitte midagi kohale jõudnud. Kogu see film oli palju suurem kui ainult see tühipaljas ROLL. Tõsi, sellest sai kõik antud filmis alguse, kuid peaosas oleval Ninal oli vastumeelsus oma isiksuse suhtes olemas juba ammu enne selle rolli saamist. Ta oli kahestunud isiksus, kes ei teadnud, kuhu ta täpselt kuulub, kes ta selline on. Ta oli oma ema jaoks ''väike tüdrukuke'' ja ta uskus seda ka ise, kuigi ta teadis, et on oma arenguga väga toppama jäänud kuskile lapsepõlve. Vanuse poolest oleks ta ammu pidanud olema täiskasvanu. Ta elas roosas kaisuloomadest pungil toas oma emaga ühes korteris, ema pani teda õhtuti magama, riietas lahti jne. Filmis oli ta 20+ ja see roll, mille ta sai, ajas ta kohutavalt segadusse, sest temalt nõuti, et ta käituks lõpuks ometi NORMAALSELT. Aga kas siis see nagu ta sinnamaani oli käitunud polnudki normaalne? Tegemist oligi skisofreenilise noore naisega, kes oli eneseotsingutel ja mida rohkem ta üritas vastata teiste ootustele seda enam tuli temas esile tema isiklik MUST LUIK!! Ja mis kuradi mõttes polnud mentaliteedilt terve? ARVATA ON JU! Selles ei saa isegi küsimust olla. Inimene, kes pärast selle filmi vaatamist räägib sellist juttu ei saanud ilmselgelt filmist aru. Ja loomulikult, et sellest filmist aru saada, peabki olema ise piisavalt kunstimeelega ja kindlasti ka veidikene hull. Seega ei saa pahaks panna, et enamus inimesi seda ei mõista ja võtavad asja nii üheplaaniliselt, et ta läks ainult luigekuninganna rolli pärast selliseks. See pani vaid kogu metamorfoosile alguse..
**Enese unes veriseks kraapimine on muide haigus, mida esineb vanematel inimestel..nojah, ja need kujutlevate sulgede väljakiskumised...kyynte löikamise naturaalsed kaadrid...no ei möjunud nii nagu oleks pidanud.
No comments:
Post a Comment