Mitu vöimsat naist

Esimene, mida ma nende vöimsate naiste puhul nimetan, on väga-väga ilus naine (ja pildiliselt väga kaunis film)

Frida.

See on lugu Mehhiko kunstniku Frida Kahlo elust, tema kunstist, tema naiseks-olemisest (milles ei puudu ka lesbiline alatoon); tema armastusest oma elu saatusliku mehe, juba tollal maailmakuulsa kunstniku Diego Rivera vastu; kuid see on ka film haigusest ja surmast. Ta oli niivörd tugev naine, et seda on raske uskuda. Ta on maalinud ennast palju, neil autoportreedel on näha, et ta oli töesti metsikult ilus ka haigena, ka surres. Ta maalis viimase minutini...

Kuid köigepealt - kuna film oli niivörd tundlik, autentselt ajastutruu, värvikas ja tark, tekkis mul kysimus: kes selle tegi? Polnud nagu yhegi tuntud lavastaja käekiri, selles oli midagi...midagi

erilist! Nyyd ma siis tean.

Yksikud naised suudavad olla yldse rezhissöörid, väga yksikud on väga head selles töös. Aga kui nad on head, siis see on midagi kompromissitut, midagi nii tugevat, mida ei oskaks yhelt naisinimeselt oodatagi.
Teiseks vöimsaks naiseks selles loos on rezhissöör Julie Taymor (s. 15.12.1952.a., Bostoni äärelinnas Newtonis).

Mida on vaja, et saada edukaks naisrezhissööriks?
Julie isa Melvin Lester Taymor oli arst, ema Elizabeth Bernstein poliitikateaduste öppejöud. Noorus ja kujunemisaastad möödusid Julie'l reisides - näiteks olgu toodud Sri Lanka ja India. Ta löpetas Oberlin'i kolledzhi folkoori ja mytoloogia erialal ja kuna tal oli kirg teatri vastu, öppis ta ka Pariisis näitekunsti ning miimikat. 70-ndatel elas Jaapanis, öppides tundma Jaapani kabuki-teatrit; siis juhatas Indoneesias rahvusvahelist teatrit.
Kodumaal sai Julie tuntud off Broadway'l tehtud lavastustega - näiteks muinasjutt-lavastus The King's Stag reisis 66 korda ymber maailma.
90-ndatel lavastas ta mitmeid klassikalisi oopereid - Stravinsky Oidipus Rex sai Jaapanis Emmy auhinna. Siis juhatas ta Firenzes Völuflööti koos dirigent Zubin Mehta'ga; seejärel lavastas Straussi Salomé Peterburis.
New Yorgis jätkus karjäär Shakespeare Titus Andronicus'e lavastamisega.

1997.aastal oli ta Disney stuudio Lövikuninga kaaslavastaja Broadwayl, mille tarvis tehti tema osavötul 100 kostyymi ja loomamaski, millega ta teenis Tony auhinna.
Tema film Frida sai 6 Oscari nominandi vääriliseks ja vöitis ka 2 Oscarit (make-up ja muusika), peale selle hulganisti muid auhindu. Muuseas, Frida muusika autor Elliot Goldenthal on Julie Taymor'i elukaaslane juba 80-ndatest ja on loonud muusika peale nimetatud filmi ka säärastele filmidele nagu Intervjuu vampiiriga; Batman & Robin; Batman Forever; S:W:A:T, Michael Collins, Titus. Viimane edukas selle paari film on Across the Universe (2007).
Nende koostöö on yks viljakaim filmi-ja teatrimaailmas.

Ma kahetsen, et Salma Hayek Frida'na samuti Oscarit ei saanud, see oli filmi tipproll, selle näitleja elutöö.

See oli siis kolmas vöimas naine selles loos

Fridast kui filmist on raske rääkida, see on nagu maal, mida pole vöimalik sönadesse kirja panna...

Kui veel osatäitjaid nimetada, siis meelde jäi peale tema ka Alfred Molina Diegona, aga see polnud midagi ylivördelist.

Huvitavam osa oli Geoffrey Rush'il Trotsky'na, muidugi Rush oskab alati meelde sööbida. Ka Antonio Banderas tegi väikese, aga meeldejääva pisirolli (körvalepöikenea - sellistest "sutsudest" meenub veel Banderase Nelja ruumi vörratu osatäimine).

Pigem on Frida kui film siiski nii värvikas tervik, et raske on sealt midagi eraldi esile tösta.

Lisan siia ka lingi muusika kuulamiseks:

See on Ellioti kirjutatud Tango Azul, ja viimane pilt ongi seesama tango - naiste vahel.

http://www.youtube.com/watch?v=VetAAOkrQkU&feature=related

-

Muusikat ja pilte leidub tema kohta palju, yks selliseid synteese on siin:
Frida tööd jazzi saatel http://www.youtube.com/watch?v=o6skhQj5ZXc&feature=related

aga on ka teisigi sarnaseid, kus on vähem vöi rohkem autentset fotomaterjali vöi koguni omaaegset filmimaterjali (Frida suri 1954.a.).