Selle loo aluseks on kaks filmi kuulsast seiklejast ja naistemehest, kelle nimi oli Giacomo Girolamo Casanova de Seingalt (April 2, 1725 – June 4, 1798) ehk lihtsalt Casanovast.
Esimene, nn suur kinofilm- pealegi veel sellise meistri nagu Lasse Hallström'i "Casanova";
ja teine, BBC TV- seriaal "Casanova".
Mina nägin saatuse tahtel köigepealt miniseriaali rootsi televisoooni vahendusel (DVD leidsin hiljem juhuslikult Eestist, mille yle olin yliönnelik).
See tekitas kindla mötte ära vaadata ka Hallströmi film, ehkki, kui see kunagi varem ekraanil oli, minus kinnomineku tungi ei tekitanud.
Seni oli söna casanova olnud minule pigem nali vöi hyperseksuaalse isase symbol.
Miniseriaal äratas nii palju mötteid, et tekkis elus esimest korda päris korralik huvi kunagi reaalselt elanud Giacomo Casanova kohta dokumentaalset materjali lugeda.
Esimene, nn suur kinofilm- pealegi veel sellise meistri nagu Lasse Hallström'i "Casanova";
ja teine, BBC TV- seriaal "Casanova".
Mina nägin saatuse tahtel köigepealt miniseriaali rootsi televisoooni vahendusel (DVD leidsin hiljem juhuslikult Eestist, mille yle olin yliönnelik).
See tekitas kindla mötte ära vaadata ka Hallströmi film, ehkki, kui see kunagi varem ekraanil oli, minus kinnomineku tungi ei tekitanud.
Seni oli söna casanova olnud minule pigem nali vöi hyperseksuaalse isase symbol.
Miniseriaal äratas nii palju mötteid, et tekkis elus esimest korda päris korralik huvi kunagi reaalselt elanud Giacomo Casanova kohta dokumentaalset materjali lugeda.
Hankisin endale ka Hallströmi filmi DVD ja yhel kenal öhtul hea elamuse ootuses panin sellegi Casanova peale. Olid ju kolm nähtud Hallströmi filmi temast loonud mulje kui sygavast ja huvitavast rezhissöörist.
Ytlen ausalt, ma olin pettunud esimestest kaadritest peale. Uurisin ymbrist: romantiline komöödia.
Huvitav, millisena määratleb ennast TV-film? Vaatasin kesta: samuti romantiline komöödia (ei-noh, no siis olen mina Anne Veski...kyllap ei mahu andeka stsenaristi Russell T. Davies'i "Casanova" yhegi kategooria alla).
Ma ei suutnud Hallströmi filmi edasi vaadata, igav oli. Mötlesin, et kyllap teise Casanova elamus segab ja ma lasen sel natuke lahtuda ja vaatan hiljem uuesti.
Ytlen ausalt, ma olin pettunud esimestest kaadritest peale. Uurisin ymbrist: romantiline komöödia.
Huvitav, millisena määratleb ennast TV-film? Vaatasin kesta: samuti romantiline komöödia (ei-noh, no siis olen mina Anne Veski...kyllap ei mahu andeka stsenaristi Russell T. Davies'i "Casanova" yhegi kategooria alla).
Ma ei suutnud Hallströmi filmi edasi vaadata, igav oli. Mötlesin, et kyllap teise Casanova elamus segab ja ma lasen sel natuke lahtuda ja vaatan hiljem uuesti.
Sobiv juhus tuli selleks möödunud aasta novembris, kui mul oli kaks 
noort kylalist ja J. oli komandeeringus. Meil oli täielik vabadus gurmaanitseda, hilisööni veine maitsta, lobiseda ja filme vaadata, millest J poleks midagi (head) arvanud.
Mötlesin, mis järjekorras ma filmid peale panen - mul oli siis juba kavas väike eksperiment oma filmipublikuga: kas nad arvavad nii nagu mina?
Eksperimendi huvides jätsin järjekorra samaks. Aga katse ähvardas kohe yhe vaataja suhtes liiva joosta.
Mini-seriaali alguses on paar köige hullemat kaadrit, kus väike Casanova jälgib ukse vahel oma ema suguakti; ka kaadrid, kus ta oli veel könevöimetu jönglane, kelle nina alatasa verd jooksis, polnud just köige kenamad.
Shokeeritud vaataja lahkus. See polnud tema arust romantiline komöödia, vaid ilmselt hyper-realism.
noort kylalist ja J. oli komandeeringus. Meil oli täielik vabadus gurmaanitseda, hilisööni veine maitsta, lobiseda ja filme vaadata, millest J poleks midagi (head) arvanud.Mötlesin, mis järjekorras ma filmid peale panen - mul oli siis juba kavas väike eksperiment oma filmipublikuga: kas nad arvavad nii nagu mina?
Eksperimendi huvides jätsin järjekorra samaks. Aga katse ähvardas kohe yhe vaataja suhtes liiva joosta.
Mini-seriaali alguses on paar köige hullemat kaadrit, kus väike Casanova jälgib ukse vahel oma ema suguakti; ka kaadrid, kus ta oli veel könevöimetu jönglane, kelle nina alatasa verd jooksis, polnud just köige kenamad.
Shokeeritud vaataja lahkus. See polnud tema arust romantiline komöödia, vaid ilmselt hyper-realism.
(Kui nyyd psyhholoogilisest vaatepunktist asja vaadata, tegi selline algus kogu loo usutavamaks: miks vallandus hiljem Giacomo yliseksuaalsus? Geenid muidugi, ja see, et esimest korda elus pööras talle tähelepanu keegi, kes juhtumisi oli teismeline tydruk, kellele käperdamine nii meeldis, et ta öpetas poisi mitte ainult seksima, vaid see sai ka oma könevöime tagasi. Ema aga isegi ei kallistanud teda, kui ta lahkus: väkk, su nina jookseb jälle verd, töukas ta poja eemale).
Siiski tuli teine vaataja aeg-ajalt tagasi, aga muidugi tänu sellele, et ta ei näinud ei algust ega vist ka löppu korralikult, terviklikku muljet ta ei saanud saada. Väga oluline oli ka Peter O'Toole vana Casanova filmi löpus.
Mul oli kahju, sest just talle tahtsin ma edasi anda oma röömu hästi tehtud filmist.
Teine vaataja tundus TV-seriaali pärani silmi jälgivat esimesest kaadrist viimaseni. Hinnang oli positiivne.
Ma ei imesta, sest:
"Leidlikult filmitud (kordused, vaated kummalise nurga alt; stoppkaadrid, suured plaanid); elulähedane tekst(mönikord ka rumal) - see oli kolm tundi köitvat meelelahutust",
ytleb yks vaataja .
The best part of the series is the costumes and sets – absolutely over the top and fabulously colorful outfits with modern twists coupled with dazzling, spectacularly lavish sets. (samuti kommentaariumist)
Kostyymid olid töesti värvikad ja kogu koreograafia oli vaimukas ning omapärane. Eriti särav oli Casanova - Bellino ball. Algusest peale oli selge, et see oli kaasaegse esteetikaga kokkumiksitud, polnud taotuslikult autentne ajalooline asi. Isegi näitlejate teksti oli pöimitud vihjeid meie ajast. See showlikkus oli samuti pöhjus, miks mu valiv vaataja filmist eemaldus; aga see ei teinud filmist tyhja kostyymidraamat (tyhjaks kostyymidraamaks osutus hoopis autentsele ajaloolisele taustale pyrgiv Hallströmi komöödia).
Kokkuvöttes oli see naljakas ja ebatavaline film.
Loomulikult ilma suurepärase shoti telenäitleja David Tennant'i ja vana koryfee Peter O'Toole'ta poleks ta nii möjuv olnud. Aga kogu koosseis oli enam kui tubli. Töstan esile (tavaliselt ma seda ei tee, nii et on töesti pöhjust!)
Laura Fraser'it (Casanova ainuke armastus Henriette),
Rose Byrne' (vana Casanova teenija);
Nina Sosanya't (Bellino, vale-kastraat laulja).
Ma ei saanudki aru ja ei jaksa hetkel kontrollida, kas O'Toole on seda rolli esitades 73 aastane, vöi pidi Casanova olema seal sama vana, vanad on nad igatahes vördselt mölemad; kuid on tunda O'Toole'i magnetiseerivat völujöudu. Duett noore teenijaga on yks paremaid filmis. See on asi, mida on vöimatu "näidelda". Siin räägib tema meeletu filmikogemus, kuid ilmselt ka isiklu elu armid pikalt eluteelt. Tulemus on vöimas.
Ma töesti ei liigitaks filmi "romantiliseks koöödiaks". Filmi löpp on liigutavalt kurb, see film on kogu oma showlikkuse juures liiga sygav, et olla komöödia. Eriti hea oli episood hukule määratud dekadentlikus Napolis. Sellised stseenid ei kuulu romantiliste komöödiate valda.
Järgmisel öhtul vötsime vaatluse alla Hallströmi filmi.
Siiski tuli teine vaataja aeg-ajalt tagasi, aga muidugi tänu sellele, et ta ei näinud ei algust ega vist ka löppu korralikult, terviklikku muljet ta ei saanud saada. Väga oluline oli ka Peter O'Toole vana Casanova filmi löpus.
Mul oli kahju, sest just talle tahtsin ma edasi anda oma röömu hästi tehtud filmist.
Teine vaataja tundus TV-seriaali pärani silmi jälgivat esimesest kaadrist viimaseni. Hinnang oli positiivne.
Ma ei imesta, sest:
"Leidlikult filmitud (kordused, vaated kummalise nurga alt; stoppkaadrid, suured plaanid); elulähedane tekst(mönikord ka rumal) - see oli kolm tundi köitvat meelelahutust",
ytleb yks vaataja .
The best part of the series is the costumes and sets – absolutely over the top and fabulously colorful outfits with modern twists coupled with dazzling, spectacularly lavish sets. (samuti kommentaariumist)
Kostyymid olid töesti värvikad ja kogu koreograafia oli vaimukas ning omapärane. Eriti särav oli Casanova - Bellino ball. Algusest peale oli selge, et see oli kaasaegse esteetikaga kokkumiksitud, polnud taotuslikult autentne ajalooline asi. Isegi näitlejate teksti oli pöimitud vihjeid meie ajast. See showlikkus oli samuti pöhjus, miks mu valiv vaataja filmist eemaldus; aga see ei teinud filmist tyhja kostyymidraamat (tyhjaks kostyymidraamaks osutus hoopis autentsele ajaloolisele taustale pyrgiv Hallströmi komöödia).
Kokkuvöttes oli see naljakas ja ebatavaline film.
Loomulikult ilma suurepärase shoti telenäitleja David Tennant'i ja vana koryfee Peter O'Toole'ta poleks ta nii möjuv olnud. Aga kogu koosseis oli enam kui tubli. Töstan esile (tavaliselt ma seda ei tee, nii et on töesti pöhjust!)
Laura Fraser'it (Casanova ainuke armastus Henriette),
Rose Byrne' (vana Casanova teenija);
Nina Sosanya't (Bellino, vale-kastraat laulja).
Ma ei saanudki aru ja ei jaksa hetkel kontrollida, kas O'Toole on seda rolli esitades 73 aastane, vöi pidi Casanova olema seal sama vana, vanad on nad igatahes vördselt mölemad; kuid on tunda O'Toole'i magnetiseerivat völujöudu. Duett noore teenijaga on yks paremaid filmis. See on asi, mida on vöimatu "näidelda". Siin räägib tema meeletu filmikogemus, kuid ilmselt ka isiklu elu armid pikalt eluteelt. Tulemus on vöimas.
Ma töesti ei liigitaks filmi "romantiliseks koöödiaks". Filmi löpp on liigutavalt kurb, see film on kogu oma showlikkuse juures liiga sygav, et olla komöödia. Eriti hea oli episood hukule määratud dekadentlikus Napolis. Sellised stseenid ei kuulu romantiliste komöödiate valda.
Järgmisel öhtul vötsime vaatluse alla Hallströmi filmi.
Koos on seda igavust löbusam vaadata, mötlesin mina. Nii oligi, see film vajas veini, snäkki ja naabervaataja ölatunnet ja koos-itsitamist/kooskirumist.
Alguses, kui Heath Ledger ekraanile ilmus, tegi minu valiv vaataja tunnustavat häält. Mida aeg edasi, hakkasid publikumi näod pettumusest pikale venima ja kiitmine, et see on ikka professionaalselt tehtud asi - vörreldes TV-seriaali kaameratöö ja snittidega - kahanes pettunud vaikuseks. Vaatasime siiski kohusetundest filmi löpuni, sest mis seal salata, kohati oli naljakas ka. Rohkem nalja said vist kyll tegijad ise.
Eksperiment oli löppenud.
Vöib-olla tegigi Hallström sellise ajuvaba filmi lihtsalt tegemise röömust, ilma et pidanuks vaevlema nominantide- ja auhinnalootuses?*
Kuna filmis puudus reaalne erootika, puudus igasugune keemia peaosaliste vahel, siis oli tegu nagu Disney-stuudio perefilmiga. Isikute segiajamised, maskid, mehena esinev naine, veelkord nimede segiajamise all kannatav paks pitsikaupmees...
Körvalosatäitjad mängisid peaosalised yle. Hea oli Lena Olin seksika ema osas, aga eriti Jeremy Irons, kes ilmselgelt oma kardinal Pucci lyhikest osatäitmist täiega lustis, saatanlik sära silmis. Ta tegi seda nii värvikalt, et pisut nagu keeras vindigi yle. Minu jaoks oli see filmi tippstseen...
Alguses, kui Heath Ledger ekraanile ilmus, tegi minu valiv vaataja tunnustavat häält. Mida aeg edasi, hakkasid publikumi näod pettumusest pikale venima ja kiitmine, et see on ikka professionaalselt tehtud asi - vörreldes TV-seriaali kaameratöö ja snittidega - kahanes pettunud vaikuseks. Vaatasime siiski kohusetundest filmi löpuni, sest mis seal salata, kohati oli naljakas ka. Rohkem nalja said vist kyll tegijad ise.
Eksperiment oli löppenud.
Vöib-olla tegigi Hallström sellise ajuvaba filmi lihtsalt tegemise röömust, ilma et pidanuks vaevlema nominantide- ja auhinnalootuses?*
Kuna filmis puudus reaalne erootika, puudus igasugune keemia peaosaliste vahel, siis oli tegu nagu Disney-stuudio perefilmiga. Isikute segiajamised, maskid, mehena esinev naine, veelkord nimede segiajamise all kannatav paks pitsikaupmees...
Körvalosatäitjad mängisid peaosalised yle. Hea oli Lena Olin seksika ema osas, aga eriti Jeremy Irons, kes ilmselgelt oma kardinal Pucci lyhikest osatäitmist täiega lustis, saatanlik sära silmis. Ta tegi seda nii värvikalt, et pisut nagu keeras vindigi yle. Minu jaoks oli see filmi tippstseen...
*This is easily the liveliest Hallstrom has been in almost a decade. After the enormous promise of "My Life as a Dog" and "What's Eating Gilbert Grape," he sank into a rut of Dignified Oscar Hopefuls that had audiences slogging through self-conscious star-laden blanks like "Chocolat" and "The Shipping News." "Casanova" never takes itself seriously and, for someone as talented as Hallstrom, that's seriously good news.
No comments:
Post a Comment