Georg

Selle loo kirjutasin 22.novenbril 2007 ja pealkiri oli pikem:

P.Simmi "Georg" klubis Estetic, Stockholmis.

Eile käisin töepoolest "Georgi" vaatamas - just nii, nagu ma olin endale lubanud, et hakkan uuemal Eesti filmil silma peal hoidma.

Kirjutan siis natuke ka "Georgist". Ehkki...ega siin tegelikult midagi erilist kirjutada olegi - igati korralik film on, aga mitte midagi sellist, mis läbi raputaks vöi eriliselt yllataks.

Mitte nii nagu Simmi Ideaalmaastik omal ajal...ka Tätoveering Karikakramängust oli ju vörratu. Need olid asjad, mis aastakymneteks meelde jäid.

Ja kui keegi pakuks valida Simmi DVD-dest ainult yhe, vötaks kindlasti seninähtutest Ideaalmaastiku (möned filmid on paraku nägemata). Vöib-olla oli operaator Arvo Iho pildikeelel nii suur möju, et nood kaks Simmi filmi sedavörd eredalt mällu sööbisid ja talle aupaiste pähe sättisid?

Vöi olid nad tollal ajast ees ja nyyd yle vaadates poleks enam see? paraku pole vöimalik kontrollida, sest ei tea, kust vöiks praegu Ideaalmaastikku saadagi.

Georg kui film pole omast ajast ei ees ega taga. Ta pole loodud yllatamiseks vöi shokeerimiseks. On konservatiivne, kohustusliku tähtede säraga - nagu Simm isegi on maininud. Kuid tal on yks eriline pluss: Georg Otsa hääl, taastatud-lindistatud Moskvas suure sümfooniaorkestriga. Otsa kui laulja austajatele on seega töeline maiuspala. Ja töepoolest, milline esitus!

Teine filmi funktsioon on meelelahutuslik, uudishimu rahuldamine. Nagu ikka, käivad kuulsustega kaasas legendid nende eraelust. Lähedalolnud kirjutavad memuaare, milledest igayks tahaks olla absoluutse töe väljaytleja (meenub printsess Diana ja igasugu memuaarid temast, aga töde ei tea siiani keegi).

Tegelikult on sellised mälestused vaid killud yhest tervikust. Önneks on Simm avameelne - see film ongi ainult yks neist kildudest: baritoni naise jutustus - ja ei midagi rohkemat(?). Värvikas versioon kahtlemata, Simmile meeldivad mahlakad karakterid ja ta oskab väga hästi valida selleks sobivaid näitlejaid.Täitsa yllatav näiteks, kui sarnased on välimuselt isa ja poeg Otsad (vastavalt Kark ja Matvere), rääkimata filmikarakterite sarnasusest. See sarnasus ei vääratanud kordagi aastate läbilöikes, vanana nad lähenesid veelgi enam. Georg oli igas möttes oma isa poeg, Simmil on silma selliste asjade nägemise peale*.

Völuv ja täiesti omal kohal on ka talendikas noor vene näitlejanna, eriti kui silmas pidada Asta väidetavat mustlaspäritolu. Näitlejanna ise arvab oma rollist nii:«Asta on raske iseloomuga, plahvatusohtlik, mustlase veri, temperament võib temas igal hetkel üle keeda. Kõik tema teod on tingitud meeletust, kirglikust armastusest Georgi vastu. Asta ühtaegu aitab ja segab, piinab ja hoiab teda – ilmselt sellepärast Ots teda ka armastab. Sellistes naistes on midagi, mis kisub.»

Ma usun seda, tunnen teatavat arusaamist ja yhtsust nii rolli kui ka selle osatäitja vastu - olevat minuski mustlase verd ning noorelt polnud ma mönikord kuigi palju kombelisem, ehkki julgusest jäi puudu, et nii värvikalt välja astuda. Ja veini kulus sageli rohkem kui vaja..kuni yhel päeval sain aru, et siin on piir, millest on raske tagasi tulla. Asta ei peatunud sel piiril.

Teiselt poolt Georg, eesmärgikindel vöitleja, kompromissitu oma töös, kutsumusele andunud mees - pole ime, et taolises edasipyydlikus elus ei jäänud ruumi näitlejate ysna tavapärasele ringiaelemisele ja tundlemisele; aga ei jäänud ruumi ka kodusele elule. Selliseid pyhendunud mehi pole palju, aga ma tunnen neist mönda ja milleski on nad köik tohutult sarnased.

Kes neid ei tunne, ei usu, et nad olemas on (nyydki ytlevad möned, et Matvere oli tuim ja plakatlik. Ehhee, aga vaadake Otsa ennast tema ajastus, seda yldkuju Matvere vaid jäljendaski, vöimalik, et talle ei antud - vöi stsenaarium ei andnud - vöimalusi edasiseks tölgendamiseks).

Karl ja Georg, isa ja poeg ei sallinud kumbki pöhimötteliselt "tyhikargajaid", nad olid omal moel pölised töötegijad. Paraku end täielikult tööle pyhendunud meeste juures on armastus pime. Tavaliselt vötavad nad esimese meeldiva naise elukaaslaseks, nad ei raiska aega pikalt kaalutlemise ja valimise peale. Kuna nende tundeilm on fantaasiavaene vöi pöhineb kunstist vöi filmist omandatud stereotyypidel - vöi ka emaideaalil, aga igatahes mitte isiklikul praktikal ja analyysil (milleks pole neil aega), siis on valik kyllaltki juhuslik. Neid lummab pigem välimus, kui naise hingelised omadused. Kui veab, leiavad nad arusaava naise, aga kui ei vea...

Minu jaoks ongi see film mehe ja naise, saatuse tahtel kahe niivörd vastandliku karakteri vältimatu kokkupörge.

Selle valguses tahaks vastu vaielda yhele filmi iseloomustavale kokkuvötvale arvamusele, mille keegi kusagil välja ytles ja mida levitatakse, kui käepärast teksti filmist kokkuvötte tegemiseks. See on väide, et Georgi ja Asta konflikt oli tingitud syvenevast ametialasest konkurentsist ja kadedusest.**

Ma ei välista, et see on yks osa juhtunu pöhjustest (Asta poolt), kuid see pole Asta ja Georgi lahkumineku algpöhjus. Pigem oli see pöhjus Asta ja Georgi niivörd erinev kultuuritaust ja iseloom, Asta syvenev alkoholism ja sellest tulenevad tagajärjed (pole vaja olla arst, et panna see diagnoos).

Oma kutsumusele pyhendunud inimesena poleks Georg Asta edusammude yle - kui tal neid oleks olnud - kindlasti kade olnud. Oleks Asta olnud tösine tantsija (aga balletis saab ainult meeletu loobumise ja tööga tippu jöuda), oleksid nad kindlasti rohkem teineteist möistnud. Seega on karjäärist lähtuv konflikt liiga pealiskaudne järeldus, mis pisendab Georgi isiksuse suurust.

Önneks, vaatamata filmist rääkijate resymeedele, toob film vägagi selgelt need syvapöhjused esile...köigile, kes vaid elu, inimesi ja neid puudutavaid allhoovusi näha suudavad.

Natuke kahju on, et nii kalliks läinud film jäi suhteliselt tagasihoidlikuks filmielamuseks. On tunda, et iga osapool ( Eesti, Soome, Vene) on asetanud omad tingimused ja koos on pingutatud hollywoodiliku kindla-peale-väljaminekuga, mis välistab ainult yhe autori spontaansuse ja igasugused muud eksperimendid. Kaamera libiseb syndsalt ja kiiresti yle pöördeliste aastakymnete, samas on tunda, et materjali olnuks rohkem, kui filmi mahtus. Tegelikult on ainest ju suurteoseks, kaasaegseks Söjaks ja Rahuks...(kuid siis mitte enam isikudraamana, "baritoni naise silmade läbi", vaid suure kunstniku tee läbi keeruliste aastakymnete, millele film ka omajagu pyrgib ja vastab).

Aga kui see on, nagu filmi alapealkiri väidab, ainult yhe osapoole jutustus, oleks seda tugevamalt toonitada vöinud. See oleks vöinud olla tagasivaateline film algusest löpuni (kus pidepunkt oleks väga hästi sobinud 70-ndatesse). Algus oli ju paljutöotav, mulle meeldisid väga esimesed kaadrid räämas öunaaias istuva vanast naisest, kes hakkas rääkima oma lugu. Oleks tahtnud näha tema silmi - ja kui oleks tugev näitleja olnud, oleks ta ehk vedanud filmi tervikuks oma kohaloluga ning jutustamise vahele pistetud visuaalsete körvalepöigetega...

Nyyd jääb mulje, et nn baritoni naise jutustus on ainult kujund, mida kasutati ära Otsast filmi tegemiseks. Filmi yldtoonilt väga erinev, realistk ja traagiline algus (mulle tundus see vana naine seal lagunenud suvilas - kelle nägugi polnud näha - kohati rohkem traagiline ja "päris" kui köik need järgnevad dramaatilised stseenid) jäi nagu öhku rippuma.

Ehkki filmi kestel antud taustatekstid 'vanalt Astalt'olid hästi sisse loetud, puudus silmside tagasi vaatava inimesega, film muutus ise-enesest pigem Georgi looks, kui baritoni naise looks.

Aga samas, see oligi ju eelköige Georgi lugu. Vöi mitte?

Isiklik faktor

Filmi alguses öeldi, et ruumis istub inimene, kes tundis Georg Otsa. Kuna filmi algus venis tehnilistel pöhjustel, tegin ettepaneku, et see inimene räägiks aja täiteks omi mälestusi. Kuid vististi selgus - nagu ma poole körvaga kuulsin - et tal polnudki paljust rääkida, kokkupuuted olid liiga pögusad.

Sama lugu on minu endaga.

Huvitav on see, et enne Estoniasse töölesattumist - kohe peale keskkooli löpetamist - ei arvanud ma Otsast midagi. Olin ju teismelisena ikkagi biitlide muusikaga yles kasvanud ja sisuliselt ei teadnud ma klassikalisest muusikast halligi. Kunstiklassis töi kunstiöpetaja meile näiteks Queen'i kuulata. Vaat see oli midagi seitsekymnedate alguses! Saaremaa valsid jms laulukesed jätsid mind yksköikseks, need polnud minu ajast.

Minu ema oli minule vastupidiselt suur ooperiskäija, kuid Ots talle millegipärast ei imponeerinud. Kas oli Otsa parteilase staatus talle vastumeelt (emale tagasi möeldes vägagi vöimalik pöhjus, et see sulges tema körvad Otsa andele) vöi ei meeldinud talle töesti Otsa kyllalt omapärane, minu jaoks natuke magus-liimine tämber... kes seda teab.

Töötasin niisiis aastatel 1972-1975 Estonia tehnilises personalis, ja vöiksin öelda, et ma seisin Otsale tihtipeale nii-ii lähedal, vast kahe sammu kaugusel. Viimasel perioodil, mida mina mäletan, oli ta juba haige ja grimmi praktiliselt ei lasknud teha, astus mönikord vaatuse vaheajal pögusalt grimmitoast läbi, et nägu yle vaadata. Ta ei istunud, kallutas seistes ennast kummargile suure peegli suunas ja vaatas...vaatas veel...ja ei teinud mitte midagi, ei pannud isegi puudrit (mis oleks olnud möeldamatu möne teise esineja puhul).

See hoiak ja see ilme jäid mulle meelde. Kahtlustav, ennast uuriv ja siis loobuv. Siima Gromova tegi muidugi suured grimmid (varasematel aegadel) tema enda garderoobis.

Mida ma samuti ei unusta kunagi, oli see, kuidas ma vabal hetkel kulisside taha jooksin etendust vaatama. Kui Georg oli majas, teadis teatrirahvas sellest kohe. Kui Georg oli laval, olid köik, kes vähegi said, lava taga etendust piilumas. Ja ma ei valeta, pisarad jooksid yle pöse nii lihtsal lavatöölisel kui mönelgi muul tegelasel, minul kui noorukesel grimmi-praktikandil, kaasa arvatud. Ta oli löpuni karismaatiline näitleja.

Inimesena mäletan teda tagasihoidliku ja söbralikuna, napi ja tabava huumoriga end väljendamas. Tal ei olnud yldse seda esi-laulja hoiakut, nagu teistel solistidel. Ei usu, et nii oli ainult viimastel aastatel, ta oligi olemuselt selline tagasihoidlik töörygaja, nagu film väga hästi välja toob. Matvere on suurepäraselt tabanud Otsa ilmeid, hoiakuid, liikumist.

PS. Kuna me klubisse saime vaatamiseks ilma tölketa eksemplari, siis kahjuks vene ja ka soome keelest mittearusaajatel jäid väga olulised nyansid vahele. Story kaotas nende jaoks sellega palju. (Hiljem oli olnud ka tölkega versioon).

* seda isa vastuseisu Georgi lauljaks saamisel ei tasu nii tösiselt vötta. Isa teadis (Kark on siin järjekordselt väga mitmeplaaniline ja ilmekas), et tema poeg pole pehmest puust ja löpus oli näha, et tegelikult oli ta uhke selle yle, mida poeg oli saavutanud. Vöib-olla alguses ta ei uskunud ja provotseeris omal kombel; hiljem yhel ajal teatris olles aga kartis ehk konkurenti. Aeg pani asjad paika.

** vaadanud netist filmi tutvustavat ametlikku versiooni, selgus, et selline kokkuvöte ongi pärit sealt. Samas pole Simm minu teada ise yheski intervjuus seda asjaolu niiväga mainisväärseks pidanud.

PS.

Lisan, et yle lugedes tundub mu rahulolematus natuke vale selle yle, et "vana Asta" oleks vöinud rohkem kaadris olla ja oma lugu jutustada. Nagu ma ette kujutasin: kontrasti pöhimöttel - vana räägib, räägib ja siis sujuvalt teiseneb tema nägu nooreks ning jätkub nii, nagu filmis oli.

Ja vastupidi. Et hoida sidet alguskaadrite tagasivaatelisusega.

Vöib-olla pole see öige.

Ahh, aga löpp oleks ikkagi vöinud otsad kokku viia. Oleks ja poleks teema...