Kuna ma olen Lasse Hallströmist mitu korda kirjutanud ja tema teiste filmide yle juurelnud, siis toon esimeseks tema valmistatud "Chocolat" -karbi.Ma olen seda filmi ennegi Filmisahtlis maininud, aga ma poleks sellest ilmselt yldse kirjutanud, sest seoseid pole olnud ja peale hea meelelahutuse (tösi, palju parema meelelahutuse kui too önnetu Casanova, mis jäi pika puuga teisele Casanovale alla Kaks Casanovat ), pole ta nagu erilisi tundeid äratanud.
Jah, juba teist korda jääb Hallström alla - nagu 2005. aasta Russell T Davies Casanova TV-seriaal oli Hallströmi Casanovast (2005) parem, on ka Claire Denis' Chocolat (1988) ajas tagasi vaadates Hallströmi Chocolat' st (2000) parem.
Samas, neid shokolaadifilme on peaaegu vöimatu vörrelda, erinevad zhanrid, sarnased on ainult kokkulangevad peakirjad...
Önneks on selle nimega filmilugusid veel, vöimalik, et saan kirjutada ka kolmandast ja neljandast "shokolaadikarbist".
Aga nyyd need kaks, kui vötta ainult järelmaitse pöhjal.
See on, nagu sööks heale tryhvlile peale tyki mörudat, 80% tumedat shokolaadi, mis vähemalt minu jaoks on täius ise.
Aga see on niimoodi minu jaoks, numbritest järeldub, kassafilm oli ikkagi esimene, nagu ka poemyyjale toovad sisse mitte tumedad shokolaadid, vaid köik muud maiustused.
Kuna enamus on kindlasti Hallströmi Chocolat' juba näinud, siis sellest pikemalt ei kirjutagi. Hea koosseis, tugevad all-liinid ja muinasjutuline keskkond. Kokkuvöttes selline hörgutav-kummaline segu. Just nagu filmikarbilgi - muudkui maiustaks.
Aga...
Keegi kusagil ytles, et Hallströmi shokolaad maitses väga vastuoluliselt.
Nyyd, kui ma järele mötlema hakkan, siis on siin tösi taga.
See on, miks ta mind on niipalju kirjutama irriteerinud. Hallströmi filmid on köik mingil määral vastuoluga. Nad on natuke nagu (tahte)jöuga kokku pandud, natuke vasturääkivad...vormilt, syzheelt, ideelt vöi...no mingi selline kummaline vastuolulisus.
Katsetused - ehk kukub välja...aga siis on pisut väsimus peale tulnud; vöi on tugevast käest puudu, ei tea...
Ja nii on tema looming ka vastuoluline - on tugevaid filme ja mitte nii väga tugevaid.
Eks vaatame, mis talt järgmiseks tuleb.
Aga nyyd see töeline shokolaad:
Kohe on tunda, et film on tehtud/nähtud naise silmade läbi.
Kuid sugugi mitte ilutsev, vastupidi, ysna reaalsuses olev. Ei mingit muinasjuttu, kui ainult Aafrika loodus välja arvata, aga see ei domineeri, pole neid kaamera ylesöite yle mägede, roheluse vöi punase tolmuga kaetud alade...loodus on, aga täpselt niipalju, kui dekoratsiooniks-infoks vaja. Pole Out of Africa romantilisust ega hollywoodilikku sära.
See on intiimne ja huvitav, natuke möru ja natuke hörk lugu. Kahtlemata pole see kassafilm ja on ka ilmselt IMDb-s allahinnatud.
Prantsuse koloniaalrezhiimi viimased aastad Prantsuse Kamerunis...huvitavad karakterid, näitlejad on loomulikud (nagu möne teisegi tugeva naise juhitud filmis - Campion tuli meelde näiteks).
Pigem räägivad meiega kulunud koloniaalstiilis maja ruumid ja detailid, tuules liikuvad krobelise värviga kaetud luugid, natuke räbalad kardinad, vana puu hoovis, ämbrist ja köiest tehtud dush, jöujaamaruum...
Hämarad toad ja pikad eined, lauakatmine ja jälle koristamine...mustad teenijad, seismas liikumatult vöi kohvi valamas.
Religioon, must rass, allasurutud seksuaalsus - köik need teemad on olemas, aga midagi ei karju näkku. Midagi ei hööruta nina alla miski pole yks-yhene. Pole ei positiivset ega negatiivset kangelast. On elu.
Elu naise silme läbi, kes tuleb ja meenutab oma lapsepölve Aafrikas.
27. veebruar
Nägin seda filmi juhuslikult veel korra STV2-s.
Mötlesin, et ei jää vaatama, alles ju nägin.
Ei saanud silmi ära. Nautisin teist korda veel, oli isegi parem. Esimese korraga ju köike ei märka...
Pyydsin analyysida, miks see film täidab mind helguse ja valgusega. Dekadents vöib töesti lummav olla. Vöi mis see yldse oligi?
