Elizabeth; Elizabeth: the Golden Age

Pompöösne, luksuslik, värvikas ja rikkalike pidulaudadega aeg, nagu jöulud seda on, soosib ka sarnaseid filme. Vaatasin mölemad Elizabeth'id ära pyhade löpetuseks, kui kuuske maha vötsin ja viimased verivorstid lohutuseks ahju panin... 

"Elizabeth" (1998) oli kodus riiulis, olin kogenud, et see on sama töhusalt vaimu toitev nagu lauad tolle pidusöögistseenides.
Mulle oli see film oma ajal igatahes tugevalt muljet avaldanud. Möneti isegi liiga palju, kuna seal on paar stseeni, mis mind isiklikult väga masendasid (aga mis teistele vaevalt midagi erilist ytlevad).

Kui nägin, et taevakanalilt tuleb ka kuldajastu lugu, tegin esimesele kordusylevaatuse. 
Jäi ka aega pilk peale visata IMDb-sse. Mind hämmastas "Elizabeth: the Golden Age" (2007) kehv reiting. Samad staarid, sama rezhissöör , isegi yks stsenarist oli sama - mis siis nii valesti sai minna!? Korraks mötlesin juba, et loobun nn teisest osast. Sest teadagi, kui heale asjale hakatakse järge tegema, juhtub tihti, et see tuleb poole nörgem. Igatahes nii need punktid näitasid.

Aga päris hea, et kuldajastu ära vaatasin. 

Vahe pole kohe kindlasti nii suur, nagu reiting näitab. Juba zhanr ise määrab palju ära; ja tugevad näitlejad teevad teise poole tööst. 

Pealtnäha oli köik samamoodi: ajalugu läks edasi, syndmused toimusid; näitlejad olid sama head. 

Cate Blanchett tegi järjekordselt tugeva esituse tiitelrollis. Geoffrey Rush sir Francis Walsingham'ina ka, ehkki ta ei olnud enam selline salapärane must jöud, nagu esimeses filmis. Aga kus ta sai enam nii salapärane olla, kui ta juba juhtis kuninganna selja tagant riiki, enam-vähem köik oli ette teada. Nii temal, mida vaenlane tegi - kui ka vaatajal. Kaardid olid lauale pandud.

   

Kuid siiski oli midagi ka teistmoodi. Väliselt vähe, aga siiski. Liiga palju oli tähelepanu kostyymil - need olid yyratud; aga kuninganna soengud - nende kohta pole yldse sönu! 
Kui ma avastasin, et ma olen syvenenud imetabastesse röivastesse, mis igas järgmises stseenis oli uued ja veel uhkemad; ning soengute hyperkonstruktsioonidesse,  sain aru, et väline peab millegi puuduolevat kompenseerima, aga ma ei saanud kohe aru, mille arvelt see 'keskaja moeshow' tuli, sest järgmine stseen oli juba uues kohas, kus domineeris uus keskkond. Juurdlesin pärast, sest vaatamise ajal ei saa möelda - film polnud sugugi igav.


Ehk puudus filmist see 'teine plaan', sygavus,  mis oli esimeses? Köik oli kuidagi lineaarne, yheseltmöistetav.
See seletab ka paljude hindajate nii madalad punktid.
Kes aga tahtis annuse ajalugu saada - nii värvikat öpikut ei leia kusagilt - see selle ka sai! Oli elu naturalismi; oli uus ja värvikas tegelane körvalelykatud Robert Dudley(Joseph Fiennes) asemel - maailmarändur sir Walter Raleigh magnetilise briti Clive Oweni esituses; oli väga-väga hea merelahingustseen...töepoolest, ainuyksi selle lahingustseeni pärast tasus film ära vaadata, seal polnud yleliigset vägivalda, kuid see-eest nii mönedki teravmeelsed symbolistlikud kaadrid, eriti veealused, mis jäävad erakordseina filmiajalukku. 
Kuigi hispaanlaste kampa oli suhteliselt toladena kujutatud, tasakaalustas seda kunigas PhilipII rollis olnud andekas näitleja Jordi Mollá. Temas oli see sygavus, väljaytlemata mötted ja tunded. Duett lapsega (Infanta - Aimee King) oli omaette pärl. 


Kindlasti tekkis paljudel huvi ajaloo vastu ja tahtmine kontrollida, kas just köik oli nii. Ja kui päris täpselt mönes detailis polnudki, siis ma usun, et keegi ei pahandanud möne kunstilise liialduse pärast.


Miks siis teises osas puudus esimese osa värskus? 
Juba stsenaarium, kui ta vähegi syndmuste käiku ning peategelaste saatust pidi  jälgima, oli keskendunud mitte enam nii noortele inimestele (Elizabeth oli tollal vist veelgi vanem, kui filmis). Aga Cate mängis vananeva ja kibestunud kuninganna rolli väga hästi välja. 
Walsingham jäi ju päris vanaks ja oli löpus haigevoodis. Rush'ile ei saa midagi ette heita, ta mängiski vana meest, kes oli kaotamas varasemat intriigitsemisteravust - kuidas ta muidu hispaanlaste seatud löksu langes.


Nii, kuidas vananesid filmi peosalised, nii olid ka ju filmitegijad ligi 10 lisa-aastat selga saanud. Ja see pole väike aeg keskea yletanute jaoks. Rezhissöör Shekar Kapur on syndinud 1945.aastal, seega Elizabeth'i tehes oli ta 53 aastane. Aga 2007 aastal juba 62. Selles eas on see isegi väga suur vahe.
Kui körgelthinnatud ja auhindu korjanud kunstiteosele järge teed, on vaja tingimata töestada oma headust, veel parem, seda yletada - ja see on topelt raske ylesanne.  
Paraku ei osatud ekspluateerida seda vananemise vilja - kypsuse tarkust ja/vöi siis seda näidata, sest tuli ka näidata hulgaliselt uut action'it ja uusi lavakujundusi.  Ei saanud ju zhanri kammerlikuks psyhholoogiliseks draamaks ymber muuta. 
Ma ei ytleks, et staarid olid alakasutatud, nagu kusagilt lugesin, nad olid väga heas vormis ja tegid oma parima. Vöib-olla läks kleitide ja soengute kallal nokitsemiseks sellepärast, et nooruslikku tuld oli nii filmitegijatel kui ka ajalukku kirja pandud osalistel vähemaks jäänud ja tähelepanu kandus esimeses osas saavutatu näitamisele - rikkuse väline manifestatsioon oli ju kuldajastu märk, nii et norida poleks nagu millegi kallal. 
Paraku on kinokunsti hindav vaataja halastamatu ja ei hinda sääraseid pingutusi esmatähtsate saavutuste hulka...