Kuid see on meostriteos pikkusele vaatama (4 maagilist tundi vöivad mönele ka igavad tunduda). Aga kui ise on kunstiklassis aktiga kätt proovitud (ypris raske!) oli päris huvitav. Ning muidugi igivana kunsti ja elu vaheliste piiride ja seoste kompamine.
See on film, mida ymber pole mötet jutustada - ja ega seal väliselt suurt juhtugi.
Millest ma tahaks eellooks rääkida, on taust, keskkond.
See on vana maamaja - möis vöi loss meie möistes - milles kunstnik ja ta pere elab ja kus körgemal tornis on vana kunstniku stuudio. Vöiks arvata, et säärane suur, lossimöödus maja on mingi filmistamp prantsuse elustiili markeerimiseks (meenub ka "Inglise patsiendi" söjaaegne prantsuse maamaja, kuhu patsient löpuks jääbki). Yhesönaga, selline ajatu, kulunud, väärikas ja sisse töötatud elamine oli ka kunsntik Frenhofer'lil (Michel Piccoli). Maja oli veidi sarnane ka Ozon'i "Ujumisbasseini" ("Swimming Pool") tegevuspaigale, aga suurem ja kulunum. Juba sellise koha nägemine oma loomulikkuses - ja olles Prantsusmaal käinud, ei usu ma, et need vanad majad oleks praegugi muutunud - oli hea äratundmine. Vaated oleks olnud nagu Auxierre' lähedastele pöldudele ja väljadele - nii kaugele, kui silm ulatas...
Auxierre reis meenus seda filmi vaadates
Maja oli niisiis veidi kulunud ja hooldamata, aga toimiv, suure ja veidi räämas aiaga.Huvitav oli see, et filmihelis olid väga olulisel kohal tuulekahin puudelehtedes, lindude ja linnahääled, tsikaadidesesirin - see köik oli lausa myra ateljeevaikuse körval - vöimlik et teadlik kunstiline vöimendus, eraldamaks ateljees toimavat muust maailmast.
Muide, säärase majatyybi symbol on ka Ridley Scott'i "Hea aasta" maamaja, kus majal oligi minu meelest kandev roll, muus osas oli film nörk.
Filmist endast
| Directed by | Jacques Rivette |
|---|---|
| Written by | Pascal Bonitzer Christine Laurent Jacques Rivette (freely based on Honoré de Balzac's short story "Le Chef-d'œuvre inconnu") |
| Starring | Michel Piccoli Jane Birkin Emmanuelle Béart Marianne Denicourt |
| Music by | Igor Stravinsky |
| Release date(s) | September 4, 1991 |
| Running time | 237 minutes |
| Country | France / Switzerland |
| Language | French / English |
Rivette meisterlikul lavastusel on suurim osaline hoopis... kunsti synd vananeva kunstniku (roostes) käe all: Frenhofer'il oli peale abiellumist oma modelliga selja taga 10 aastane paus maalimises. Tihti on nii, et tuleb valida, kunst ei salli enda körval midagi muud.Vaevaliselt ja samm-sammult edeneb poseerimine ja esimesed visandid. Sedavörd-kuivörd modell harjub oma alastusega, kunstniku sulekribina vöi pliiiatsisahinaga ning vabanaeb krambist; kui peale vestlusi, möningast sydamepuistamist, väsimust ja vabastavat naeru tekib pöördepunkt - siis saab rutiinist inspireeriv seisund, tekib looming.
Pildi sisse hinge pannes (vöi kui modell aktiivsemaks pooleks osutub ja ise oma töösse hinge paneb) - puudutab see ka tahes-tahtmata köiki kaasosalisi. Kunstniku naist, modelli poiss-söpra, selle öde jne.
Rivette näitab meile pastellipliiatsi tolmu, modelli seljavalu ja paberi fyysilist vastupanu, kogu seda pikka protsessi. Töenäoliselt on see parim kunstnikku ja tema taassyndi uuriv film. Piccoli ja Béart on teevad rolli sellise sisseelamisega, et vähesed saaks sellega hakkama. Mulle pole Piccoli typaazh kunagi meeldinud, aga hea näitleja on ta kyll.
Ma tean ise ka, et tuleb lihtsalt alustada, olen isegi möelnud, et yhel päeval vötan paberi ja pintsli ja... Yhel päeval.
Aga mötlemisest pole kasu, molbert jääbki tolmu koguma. Sest pole tulnud seda öiget töuget. Nagu oli vanale mehele noore kunstniku ja tema ilusa söbrannaga tutvumine.
Kuid see oleks juba syzhee puudutamine - kes vaatama juhtub, näeb niigi.
Filmi möte on ikka see, millest ma eelpool rääkisin.
PS. selles filmis on palju alastust, aga pole yhtegi erootilist nyanssi. Mehe-ja naise vaheline tömme pole siin käivitav mootor.
