Saturday, December 20, 2008

eestimasenduse eri ehk kuidas ma kivirähuni jöudsin

Need vanad armastuskirjad

Freya Film, 1992
Rezhisöör: Mati Pôldre
Osades: Rain Simmul, Liis Tappo, Ülle Kaljuste, Marika Korolev, Kärt Tomingas, Ly Tedre jt.

Selle hiljuti klubis Estetic nähtud filmi yksikasjalise analyysiga olen natuke hiljaks jäänud, sest tänaseks on esimesed muljed juba lahtunud.

Önneks on Raul Viitung oma bloogis väga hästi sellest filmist kirjutanud - paremini kui ma ise suudaks välja möelda ja öelda; pealegi on tal pildimaterjal, mis puudub IMDb-s. Väga huvitav analyys: http://eestifilmid.blogspot.com/2007/06/need-vanad-armastuskirjad-freyja-film.html
Kuid ka IMBd-s on yks kommentaar ja see on tähelepanuväärne tekst yhelt Texase filmivaatajalt, kirjutatud: 18 January 2006 - Life and Times of the Estonian "Cole Porter".
(Kui kunagi töesti midagi teha pole, tölgin ja lisan siia).



Isiklikult mulle möjus Pôldre"Need vanad armastuskirjad" sygavalt - järjekordne positiivne yllatus Eesti filmi koha pealt.
Parimaks loen head montaazhi - polnud igavaid ja venivaid kohti, samas köik, mis vaja, sai öeldud.
Teiseks - väga head näitlejad, ka igas viimases kui körvalosas, kahjuks köiki neid mulle kättesaadavates allikates polnud kirja pandud (praamikapten oli kirjas, aga kes mängis näiteks kindralit?)

Mida ma kindlasti pean mainima, et selle filmi taustaks olid minul lähestikku nähtud kolme (nelja, kui P.Pärna "Elu ilma..." sinna hulka arvata) Eesti filmi möjutused. Mu peas oli moodustunud mingi masendav symbioos eesti asjast ja olemusest.
Olin nädal varem näinud Keeduse filmi "Jonathan Austraaliast" ning just päev enne Valgre-filmi vaadanud veelkord yle "Tulnukat e. Valdise pääsemist" http://video.google.com/videoplay?docid=-133382924194763847
(Veel enne nägin ju P.Pärna viimast filmi, mis oma masenduse astmelt köiki neid kolme yletab).

Köigi nende filmide vaatamisel saadud segutundest tekkis mingi kummaline yldpilt...
Mis yhendab väikesaare sotsiaalmaja elanikke, provintsijömme ja Valgre kaasaegseid peale selle, et nad köik on ehedad eestlased? Masendav madalus? Ideaalide puudumine? Materialism? Köik seesama, mida (umbkaudu minu mäletamist järgi) ytles Raimond Valgregi filmis : "Siin maailmas puudub armastus. Igayks vaatab kuidas saada yyr makstud, kust saada kyttepuid..."
Samal ajal kui nomenklatuur läbustas restodes enne söda, söja ajal ja nyyd. Midagi pole muutunud peale vormide, kleidimoodide ja rekvisiiitide. Köik on myydav, loe ainult tänaseid lehti.
Muidugi ei saa öelda, et korruptsioon ja myydavus on ainult Eesti probleem. Hingeline kalkus on vist rohkem. Selle pöhjal - kui kolme esimest nimetatud filmi vörrelda - olid (on)sotsiaalmaja elanikud köige sydamlikumad inimesed - sest nad on pöhja jöudnud, puudub kuraas (kui mitte arvestada aeg-ajalt pudelist saadud kuraasiga).

Niipalju jömmlust pole vist kusagil mujal kui Eestis. Köige kurvastavam on, et jömmid pole ainult noored. Nagu pildilt näha, kasvavad noored jömmid vanema generatsiooni rehepappide* heakskiitva pilgu all.
Need "onukesed", kes sellel pidil burksi söövad, on veel 'elu peremehed', aga nad pole milleski paremad, ilusamad vöi haritumad sotsiaalmaja joodikutest, kes kannavad samuti nokamytse ja heietavad mälestusi, kunas nad kunagi ammu jömmid olid, vöi et kui kuidagi joomise saaks maha jätta ja siis elu peremeheks saada ...
Sest rohkemaks pole neil haritust ega möttemaailmal piire...
Pööbli kalkust aitab pehmitada ainult pöhjaminek, sotsiaalmajja vöi prygikasti äärde sattumine.
Kui palju on haritlasi nende önnetute hulgas? Ilmselt ysna väike protsent.

On see Eesti haridus-ja kultuuripoliitika ja/vöi rahvuse eripära?

* loomulikult pidasin ma silmas Kivirähku.
Romaani lõppu võib tõlgendada kui hoiatust - vabadus, voli ja võim lollide käes viivad traagiliste või põlastusväärsete tagajärgedeni .
ytleb Wikipedia "Rehepapi" kohta.

Sama kehtib ka filmi(de)s nähtu kohta: kellel käes vabadus, kellel voli (olla äraandja/jömm/rehepapp/alkohoolik).
Mönel ka vöim (intrigeerida/parseldada maid/vötta altkäemaksu).



PS. "Tulnukast" lähemalt on kirjutatud ka zooda bloogis
http://zooda.tr.ee/2007/01/10/filmielamus-tulnukas-ehk-valdise-paasemine/;
kuid veel paremini ikkagi Viitungilt: http://eestifilmid.blogspot.com/2007/04/tulnukas-ehk-valdise-psemine-11-osas.html



Wednesday, December 3, 2008

Jonathan Austraaliast

Jah, ma nägin täna seda filmi. Väikses seltskonnas, ettevalmistunult midagi kyllaltki karmi nägema. Ma ei olnud mitte shokeeritud sellest, mida silmaga nägin, vaid sellest tundest, mille film jättis. See oli suur inimlik soojus (see kiirgas filmist, seda oli tunda filmija ja filmitavate vahel).
Jah, oli masendav, aga see ei olnud lootusetu. See, mida seal silmaga näha polnud - kui, siis möned mällusööbinud kaadrid ka - just see ei lase ilmselt niipea enam minust lahti.
Esimest korda ma tunnen, et ma ei saa ega taha vaadatud filmist tegelikult yldse kirjutada. Saan aru, miks Keedus ka ise oma filmidest rääkida ei taha. Miks ta ei taha esineda ega esile töstetud saada.

Önneks on siiski ysna palju häid sönu öeldud - nende linkide all leidub asjakohast juttu filmikriitikutelt.
Viimase lingi all on aga saarlaste lehe Oma Saar artikkel, ainuke pahandav ja negatiivne reaktsioon - vallavalitsuse ilupilti oli löödud möra.
Kuid lugege saarerahva kommentaare - neile on asi hinge läinud ja nad on leidnud filmi hea ja öige olema...

Nagu minagi arvan. Ainult rääkida on sellest väga raske. Seda peab ise nägema.
Vähe sellest, Keeduse köik filmid on mul nyyd soovilistis, saan, millal ma nad saan, aga ära ma nad vaatan.

Pilt: Eesti Ekspress (link allpool) http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/2Kjaan_k3.htm
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/A9F7DFFD1CEF97C8C22572E20074E599/rss http://www.omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=1990

Friday, November 28, 2008

Kui madalale? kui kaugele?

Eellugu,

mille paigutasin siia ette peale oma Pöffil kirjutatud loo ylespanemist, sest leidsin kena seose Ivari bloogist:
"Kui madalale veel?"
http://arvamised.blogspot.com/2008/11/madal-uudishimu-minus-ksib-kui-madalale.html

Ivar kirjutab sellest, mida ta näeb ja kuuleb meedias, mis omakorda kajastab - vöi justkui kajastab - meid ymbritsevat elu.
/---/ Ikka leitakse midagi veel põlastusväärsemat ja madalamat, kui sa oskaks ette kujutada; ületatakse piire, mil pole isegi kunstilist piiriületuse maskeeringut.
/---/ Kuri kahtlus sisimas, et äkki ma ikka otsin ka mingit püha ja ilu kuskilt taga, aga ehk mitte liig lihtsat, vähemalt ei kajastu see mu töös. Võib-olla ma ikka igatsen mingeid norme, et inimesed elajalikult üksteist alla ei kugistaks. Aga võib-olla on minus ikka lõpmata palju sitas püherdamise iha, et ma oma jätkuvale vingumisele ei suuda loobuda meie meediakesksest ühiskonnast ja eluviisist.


----------------------------------------------------------
Asja juurde,


nimelt see tekst haakus minu kinoelamusega P.Pärna viimast filmi vaadates. Eks Pärn peegeldab samuti maailma meie ymber, temale omase rikka kujundlikkuse ekraanilepaiskamisega. Vöi kuidas seda nyyd paremini öeldagi?...igatahes tolle filmi peale kysisin ma kinos:
"Kui kaugele vöib minna?"

ELU ILMA GABRIELLA FERRITA
Eesti 2008, 43’44’’
REŽ: PRIIT PÄRN, OLGA PÄRN
Tehnika: joonis / drawn
Dramaatiline lugu armastusest, lukus ustest, näotust vargast, haavatud kurest, kadunud sülearvutist ning õdedest O’Keydest, kes on virtuaalsed prostituudid... Filmis ei ole Gabriella Ferrit, kuid on peaaegu happy end.


Jah, kui kaugele vöib minna masendavate kujunditega, iseendast vägagi andekate ja ootamatutega? Taluvuse piiril olevatega.
Selgus, et väsitavalt kaugele, igatahes hakkas mul kinosaalis tydimus peale tulema. Mis oli väga imelik, Pärn on ju niivörd leidlik, mitmekihiline, ammendamatu...meenusid köik tema ylivördes head filmid, mida varem näinud olin ja mida vaataks veel. Aga seda viimast filmi ma enam vaadata ei tahaks. Ometi oli Pärna uus film peapöhjus, miks ma selle kinopileti olin endale aegsasti varunud. Tundsin ennast nagu mingi zhyrii liige, kes oli tulnud tööd tegema - Pärn vaadatud, linnuke kirjas. Mul pole Pärna vastu isiklikult midagi, ta on loomulikult peajagu enamikust yle, ja istus elusuuruses kohe minu taga ning sai teenitud aplausi, kui teda saalile tutvustati ja viidati, kus ta istub.
Aga film...pyydsin asja selle syyks ajada, et lugu oli pikk ja seda näidati programmi löpus, kui teised ysna head filmid oli järjest emotsioone proovinud.
Aga ei, mu sisemine kompass ei vönkunud kaasa ja mingi loogika ei aidanud. Minu jaoks oli Pärn vindi yle keeranud. Vöi oli ta minu jaoks liialt keeruliseks, elitaarseks muutunud?
Kas Pärn on varem nii väsitavalt masendav olnudki vöi olen ma ise muutunud...peaks hankima filme ja yle vaatama.
Ja happy end selles filmis? - pigem oli see endaga vastuolus olev formaalsus köige selle ropult haige fantaasia löpus. Nagu Jelineki Nora's see 'valgustumise' filmilöik.
Ehk Priit Pärn kompis piire, kui kaugele suudavad vaatajad kaasa tulla, kui iga järgmise kaadri järel kerkib esile aina räigem kujund?

Ta kyll vöitis (minu arvates oli see vöit nagu preemia köige eelneva eest, ehkki ta pole ka enne vöitudeta jäänud), aga minu jaoks minetas ta mötteliselt körgeima koha andekate animaatorite pjedestaalil. Vöib-olla olen ma naiivne esteet? Otsin killukestki ilu tasakaaluks?
Ei, mitte!
Kui see nii oleks, siis poleks mulle meeldinud
Horvaatia film " See, kes mõõdab"
ONA KOJA MJERI
Horvaatia 2008,
6’40’’REŽ: VELJKO POPOVIC
Tehnika: 3D
Kas me oleme tõeliselt vabad? Kas meie soovid on tõesti meie enda omad või on hoopis ühiskond need peale surunud? Film küsib: kas oleme selle kultuuri ja ühiskonna orjad, kuhu sündisime, või on sellest võimalik ka põgeneda?

Selle lootusetult haige, vöörandunud maailma peeglit näidati siin palju tabavamalt. Ilma mingi happy endita. Sest seda pole. Me lykkame oma elu ostukärusid kuristiku poole ja vöidab see, kel on surres rohkem asju. Triviaalne kokkuvöte, aga film ise oli pärl.
Ma oleks tahtnud plaksutada, see oli nii täpne, nii andekas. Need yksteise järel liikuvad figuurid, keep smiling'u metallplaadid näo ees kölkumas.
Need kujundid ei korranud ennast erinevais variatsioonides, nagu Pärna kaadrist kaadrisse ja filmist filmi liikuvad tegelased. (Kuid ega ma muidugi ei tea, äkki ajab ka Popovic köigis oma filmides yht ja sama rida, samade tegelaste ja kujunditega, nagu Pärngi?) Kuna pole rohkem Popovic'i näinud, pole ära tyydanud ;). Oi, mind vana paha, ei austa Eesti koryfeesid 100% ja jäägitult .
Aga yllatav, kui vähesega saab sedasama edasi anda, millest räägib ka Pärn, aga Pärna möte kaob minu meelest töepoolest kujundite sohu. Kellele ema ja kellele tytar, ytleb vanasöna.
Minu esimene koht oleks igatahes Horvaatiale läinud.

Sarnast masendavat maailma käsitles veel
GRRRR…
Suurbritannia 2007,
4’REŽ: GRIGORIS LEONTIADES
Tehnika: joonis
Film räägib lapse segastest tunnetest, imetlusest ja kadedusest oma isa vastu ja sellele järgnevatest süümepiinadest, kui ta püüab võtta isa koha ning kujutleda, et on täpselt nagu ta isa, kui mitte parem.
Einoh, on ikka ilusad kirjeldused, milline ontlik vanaproua need välja mötles?
Laps!? Samasugune masendav tatikas (sarnane Pärna ila nöristavale jönglasele), kes pyyab matkida kahe objekti - telekapuldis jalgpalli ja uudiste vahel - plöksivat isarollis ajukääbust.
Hästi tehtud.

Meeldis ka
Rutiinitus
NERUTINA
Leedu 2007, 15’
REŽ: JURATE SAMULIONYTE
Tehnika: nuku, piksillatsioon
See oli lahe ja helge lugu ysna vaimukate ja anektootlike muietega, natuke nagu muinasjutt ja natuke nagu kylajutt, yldiselt negatiivse tausta körval muhe naeratus.
..................................................................................
Eelnev käsitles siis

I vöistlusprogrammi.

Minu Pöff jäi ylikasinaks, kuid rahvusvahelise tudengifilmide paremiku vaatasin päev enne siiski ära.
Olid need filmid täpselt sellised, nagu sissejuhatavas könes öeldud, st.paljude heade leidudega, aga nad ei kvalifitseerunud siiski vöistlusprogrammi.
Pöhjus polnud sugugi tehnilise teostuse nörkuses, pigem ikka tegijate kypsuses, st selle puudumises. Väljendus see mötte ähmasuses, tegemises tegemise pärast, algse idee kadumises.
Meeldejääv neist oli...
Külgejääv
ADHERENT Norra 2007,
10’40’’
REŽ: JULIAN NAZARIO VARGAS
Poiss püüab tähistada oma sünnipäeva, aga isegi tema ema ei ilmu kohale. Ta tahab leida väljapääsu üksindusest. Mitu korrust allpool elab üksik tüdruk. Midagi ootamatut kukub nende eludesse ja varsti leiavad nad mõlemad imelise maailma. Kuid kas nad leiavad ka üksteist?
See on väga eksitav kirjeldus, meelde jäi visuaalselt kaunis, särav ja omapärase ylesehitusega ulmemaailm pilvedesse ulatuvate keeruliste ehitistega...jah, töepoolest, milledest yhes "majas" elas paks poiss, nimega Mr. Pekk, kes filmi löpus yritas köit mööda ronida tydruku, Miss Muna juurde.
Egg and Bacon, you know ;). Helesinine virtuaalsys vs needsamused yksteistväärivad tegelased. Ei mäletagi kuidas see ronimine löppes, polegi tähtis, joonistatud filmimaailm oli see, mis köitis.

Aga minu meelest eriti nörk film oli

Tulihingeline märter
ARDENT MARTYR
Soome 2007, 5’
REŽ: HELI ELLIS
Prod: University of Art and Design Helsinki
Soome huumor vist, millest ma aru ei saanud. Tuli karu ja söi abivalmis grillionu ära. Ei old naljakas ka mitte.

Siiski programmis viimane film (paremad ikka löppu?) oli minu meelest köva tase, oleks vöinud kyll ka vöistlusprogrammis osaleda:
Teeäärne laip
ROADKILL Taani 2008, 5’
REŽ: RANDY LARSEN, CAROLINE NIELSEN, LINE PIND, THOMAS SØRENSEN, MADS JOHANSEN
Prod: The Animation Workshop
Kui sa oled habras konn ja elu sõidab sust üle või ajab sind alla, siis võtab veidi jõudu, et tagasi jalgele tõusta… või jalale.
Film oli tehniliselt kenasti teostatud, möte ei hajunud minema, sympaatsed tegelased, humoorikad kujud; film oma positiivsuses pani mötlema neile mustmiljonile loomakesele, kes autoteedel oma elu kaotavad.
Helge reekviem väikestele laipadele maanteel.
Ime kyll, seda vaataks veel ja veel.

Löppsöna

Otsi kokku viies paneb mindki hämmelduma, kui madalale vöib meie kaasaegset elu kajastav meedia langeda - millest Ivar räägib/ ja kui kaugele lähevad andekad animaatorid sellesama näruse maailma peegeldamisega.
On närune maailm, no on. Aga andke siiski inimesele killuke head ja helget ka, palun. Söidame kyll köik koos kuristikku, aga vähemalt löbusalt, eks ole!

Lisan teksti PÖFFi materjalide hulgast:
Teiste seast võiks esile tõsta näiteks Priit Pärna ja Olga Pärna käesoleval aastal valminud filmi “Elu ilma Gabriella Ferrita,” mis esilinastus oktoobris. Priit Pärn ise avaldas enne esilinastust arvamust, et see on tema elu kõige parem film. Ta lisas, et film räägib elust niisugusena nagu see on ja et tegemist on ‘üsna erootilise filmiga’. Filmi kohta on üleval ka näitus, Hellemanni tornis. Näitusel saab vaadata originaaljoonistusi, eskiise ja suurendusi filmikaadritest. Näitus jääb avatuks PÖFFi lõpuni 7. Detsembril.

No mis sa oskad kosta...
Parim? - vöib-olla (enda jaoks tundub viimane laps alati parim, teistele - kellele meeldib, kellele mitte);
erootiline? - mina ytleks, et mul on erootikast teine arusaam :).
Naljamees see Pärn...aga nii ju animatsioonis olema peabki, tundub, et hoopis mina vötsin filmi liiga tösiselt!

Friday, November 14, 2008

Mingu ta pöhja koos oma klaveriga

Mul on blogimises lubamatult pikk paus tekkinud, mitte materjali vähesuse, vaid ylekylluse pärast. Sellepärast tekitan oma tekstikirjutamises uue pöhimöttelise muutuse ja panen selle ka tänasest iga sahtli servale yles:
"Ainult seosega asju!" *


Esimeseks sattus Filmisahtel, sest siin on mul neid seosega asju väljakirjutamist ootamas mitmeid.
Kuna esimene ja köige säravam mötteseos tekkis J.Campion'i Piano kohta, alustangi sellest. (Tore sönamäng tekkis veel Jelineki Klaveriöpetajaga, kui eelmist postitust mainida).

Nimelt leidsin netist minu olemusega haakuva kunstniku Lisa Mertins'i. Saime tuttavaks fotobloogi kaudu - tema tundis ära minu, siis mina tema. Ja yllatus-yllatus, yks tema töödest oli selline:


Piano

Ma lausa ahhetasin, kui tabavalt ta oli edasi andnud sama tunnet, mis oli mulgi peale filmi vaatamist. Siin oli öige löpp, löplik vabanemine, see löpetas filmi loogiliselt. Jah, laskem ta pöhja minna koos oma klaveriga...

Ma ei leidnud täna yles, kuhu ma olin salvestanud pildi juurde kuuluva teksti (kui leian, lisan hiljem), aga möte oli selline, et Lisa'le ei meeldinud samuti Piano löpp ja see on seega omamoodi protestipilt.

Vaatasin enne postituse ylespanekut, kas möni imdb kommentaatoritest on veel nurisenud selle justkui vägisi kylgekleebitud löpu yle vöi oleme mina siin ja Lisa Ameerikas need kaks ainukest? Suutsin silmad yle lasta 20-l esimesel kommentaaril, aga sellist inimest polnud. Köik kiitsid, köik lahkasid enam-vähem professionaalselt filmi ja näitlejatöid, aga imelikku löppu ei maininud keegi...

Huvitav, kas nad on köik eriti-teadlikud-filmihuvilised, kes teavad, et(oletan) :

1. See on rezhissööri taotluslik vingerpuss, tulles vastu happy end'i ihalejaile (sest ega need kysi, kas seal loogikaga mingit seost on);

2. See on Filmistuudio nöudmine kassaedu tarvis;

3. See on ju kaugelt näha nii ebatöenäoline ja kokku-traageldatud löpp, et ainult loll ei saa aru, et see on "antilöpp" ehk ise-enese eitus.**

4. See "antilöpp" on rezhissööri firmamärk nagu Navitrolla koer; samasugune veider löpp on ka Holy Smoke'il.

Paraku pole ma rohkem Jane Campioni filme näinud, need teisedki pole kindlasti kassafilmid, aga minusugusele filmifriigile oleks need maiuspalad, olgu siis neil löpud millised tahes. Sest 'imelikule' löpule/löppudele vaatamata, on nad fantastilised head: tundlikud, maalilised ja tehtud hingega. Lisaks vörratud loodusvötted nende mölema filmi puhul, mida näinud olen; vörratud näitlejatööd. Teatav annus erootikat ei tule asjale kahjuks, sest selles puudub absoluutselt myygiks-tehtud-seks, mida on köik kohad täis, mis ei liiguta mitte kedagi ja mida rahvas näib igati tolereerivat. Vastupidi, J. Campioni erootika vöib olla yrgselt jöuline, tugev vöi ebatavaline, et moraalitsev tavakodanik saab kurjaks. On veel yks "komistuskivi" tavavaataja jaoks: naise iseseisvuse (eest vöitlemise) motiiv on siin samuti selgelt tajutav, aga sugugi mitte plakatlik, vaid elust enesest tulenev.

Kuigi ma pole feminist, on mulle sympaatsed mitmed feminismi ideest haaratud vöi seda kajastanud filmid ja nende filmide naissrezhissööre olen nimetanud vöimsateks naiseks (vt eelpool olnud postitusi)... Jane Campion on yks neist.

Mölemist filmist saaks kirjutada pikalt, aga siis jääks muud teemad unarusse ja kaoks algne idee kirjutada ainult seoseid tekitanud asju lahti. Ehk kunagi jöuab ka Piano yksikasjaliku analyysini. Kui veel muid seoseid tekib:)

----------------------------------------------------------------------

*See oleks umbes sarnane plakat, mille kunagi Him'i söber Um pani yles oma kirjutuslaua kohale keskkooli löpuajal: "Homme hakkan öppima!" . Kuna oli kevad ja homme oli alati homme, siis teadagi ei löppenud selle plakati järgmine eriti hiilgavate tulemustega.
Mul vast läheb paremini, mul pole hyydlauses seda köike edasilykkavat homset!

** sarnane ebaloogiline asi pakuti välja ka Jelineki "Noras" (Krahl'i teatris), kus "lahenduseks" köikide hädade vastu (?) näidati ekraanil jooksvat filmilöiku, kus köneldi valgustumisest.

Valgustumisest, India gurudest ja eriti yhe inimese vaimu allutamisest teisele köneles ka Holy Smoke.

Veel kaks seost!

Friday, May 16, 2008

Üks film ja kaks teatrietendust

Jelineki "Klaveriöpetaja" ja "Nora"
Murutari "Me, naised"

MOTTO: "Vi pratar och pratar och pratar och pratar. Och det vi pratar om, pratar vi inte om."
Margareta Öhlberg

("Me räägime ja räägime ja räägime. Ja sellest, millest me räägime, me ei räägi").

Neid kahte mönepäevase vahega nähtud teatrietendust ei peaks nagu siia Filmisahtlisse panema, aga ma leidsin kavala nipi, kuidas ma seda teha saan.
Nimelt see hull oranzhi juuksepahmakaga Austria 2004. aasta kirjanduse-Nobeli vöitja, feminist ja sotsiaalkriitik Elfriede Jelinek on kirjutanud raamatu "Klaveriöpetaja".
(Ema oli sundinud väikest Elfriedet klaverit harjutama ja isegi konservatooriumi löpetamisega saadi yhele poole. Aga närvid olid läbi ja kutsumus kirjatada vöitis. Niisiis teadis Jelinek täpselt, miks ta just sellise "Klaveriöpetaja" kirjutas).
Raamatu järgi tegi filmi Austria rezhissöör Haneke. Ma ei taha sellest filmist palju rääkida, see oli...kytkestavalt, vastikult ebameeldiv...nii nagu ta pidigi olema. Isabelle Huppert mängis suurepäraselt peaaosa.

Samasugune oli ka von Krahlis lavastatud Jelineki Nora. Vaimukas, möjuv, kyyniline ja masendav. Mina ei näinud seal kyll yhtegi lootuse nooti. Egas' keegi ometi viimaseid kaadreid tösiselt ei vötnud, milles oli juttu VALGUSTUMISEST? Igatahes selles kontekstis oli see naeruväärne ja omaenda vastand, mis kinnitas, et mingit lootust ei ole.
Räägitakse palju, räägitakse triviaalsusi, sel juhul ma juba eelistan filmi, seal on vähemalt teksti andmine loomulikum kui teatris. Filmis loevad varjundid, ilmed, detailid, on ka pisut öhku vaatajale, kuhu oma möttekonstruktsioon ehitada. Mul önnestus isegi Klaveriöpetajas esimese vaatamisega mingi lootus vöi positiivsus leida, aga teise vaatamisega oli selge, et ma olin muidugi midagi juurde unistanud. Kuid ega köik kinolised kaks korda nii vastikut filmi ei vaata, et aru saada, kui jäle see asi ikkagi on.

Teatris öhuruumi unistamiseks polnud mingisugust. Köik oli rasvaselt ette kirjutatud, tahad kuulda - kuula; ei taha, suru körvad kinni.
Kujundid olid aga Krahlis väga head. Kui mitte muud, siis andis rikkalikult materjali mitme stiilipeo tarvis: stiilipuhas Dracula; siis suure riista ja väikse aruga (ahv)mees; naiivitar; suurärikas; minister (kuigi see nägi millegipärast Igor Mangi moodi välja); vabrikutöölised jt.; ja löpuks minu meelest köige parema rolli teinud A.Paluveri raamatupidaja. Juba tema kummardamatulek peale etendust oli niivörd stiilne, et...

Nora ise oli lihtsalt Naine. Just samasugune, nagu Murutari Naine.
Need kaks oleks vöinud kokku siduda ja allavett lasta.
Ma ei ytle midagi kumbagi näitleja kohta, väga head olid mölemad, eriti Ülle Lichtfeld. See haruldane näitlejanna suutis mind pool etendust seda suhteliselt igavat teksti kuulama panna. Olid ka möned muigama-ajavad naljad, aga kogu lugu oli yhtlases pedaal-pöhjas stiilis, nii et väsitas ysna ära.
Tulin peale esimest vaatust tulema, see on harv juhus, kui ma niimoodi teen.
Eks siin olid muud pöhjused ka, millest yks oli hiljutine Tallinna-kontserdielamus; siis samuti hiljutine Nora nägemine; ning löpuks kahetsus, et ma Kontserhusetisse ikkagi ei proovinud Afro-flamencole saada. Olin ammu "Me, naised" pileti ära ostnud ja narr oli selline vöimalus Stockis Eesti teatrit näha "maha visata" ja kontserdile yritada pääseda, mis oli ilmselt lootusetu...aga proovima oleks siiski pidanud!

Niisiis tulin Gästrikegatanilt teater Ledermanist poole etenduse pealt tulema, ise mängides möttega ikkagi kuidagi veel flamenco teisele osale pääseda, aga metroos asja kaaludes loobusin. Kulturhuset pole Uugametsa kylakultuurimaja. Söitsin koju ... rohkem kahetsedes, et ma Afro-flamenkost varem ei teadnud, kui seda, et "Me, naised" teine osa vaatamata jäi....sest mis seal teises vaatuseski paremat oleks tulnud: arengut polnud ja story ei huvitanud yldse. Murutar vöib kyll väita, et köik, me naised, loeme salaja Kroonikat, aga mina ei loe ja mul oli igav.

Monday, April 14, 2008

Edward Käärkäsi ruulib


Vaatasime koos Kaisiga "Edward Käärkätt".

Ma poleks uskunud, et see film last nii kauaks erutas ja kysimusi pani esitama. Suur elu öppetund...



Samas pole ma iialgi nömedamat plotline' i lugenud:

An uncommonly gentle young man, who happens to have scissors for hands, falls in love with a beautiful teenage girl.

Ei, no appi!

Vöi siiski...nii mitmekihiline asi, et ilma kurdudeta aju loeb ka sellise lihtlabase, pealispindse tölgenduse välja!


Möjuv, aga 7,9 punkti 10-st ma ei annaks...6,5 oleks minu hinne. Möeldes sellest, kui paljud töeliselt head ja sygavad filmid on alahinnatud.

Monday, April 7, 2008

Veelkord: Lasse Hallström

Salvestasin tema "Koeraelu" arvutisse. Vöi kuidas siis ikkagi tölkida "Mitt liv som hund" - Elu koerana (My Life as a Dog), nagu ingliskeelses filmimaailmas? See vist on töesti mötteliselt öigem, kui filmi sisu (eriti sisemonolooge Laikale) silmas pidada.
Liigutav, soe ja reaalne film nii noortele kui vanadele.
Saab selgemaks see "punane niit", mis seob Bullerby lapsi, Chocolat' ja Shipping News'i. Ma nimetaksin seada headuse löngaks ;).

Nii-nii, täitsa huvitav, on see ka Casanova's ja mis kujul?
(Kuid ka Casanova oli ju KUNAGI laps ja eks ole naistekytid omas meeles ikka veel lapsed, kes iga säravat asja endale tahavad. Vastustuse-tunne ja elu koorem pole nende teadvuseni jöudnud...
Selline on minu versioon ja niipea kui Casanova DVD-d myygis näen, ei köhkle enam ostmast ja asja uurimast).

PS.Muide, Hallström filmib järgmist teemat, mis tundub olevat seotud jälle koeraeluga (?) - "Hachiko: A Dog's Story "...

Sunday, March 30, 2008

Shipping News; mötteid filmikriitikast ja valikutest

Eile tegelesin filmindusega yldse, surfasin netis ja leidsin uue allika, kust arvustusi lugeda. Leidsin ta Jaan Ruus'i googeldades, mille läbi selgus, et parim filmialane teatmik on RadioTimes. Sellel on ka uudisleht, kust saab otsinguga möne tagasihoidliku, aga kohati ysna huvitav arvustuse lugeda (lisasin lingi körvalveerule).
Yks selline leidus ka filmi "Shipping News"'i kohta. Ma ei tea, miks see film mind siiani irriteerib...
Muide, RadioTimes tuli vördlusena jutuks ameerikakesksele raamatule "1001" filmi, mida pead nägema".
Minul on kodus Bounty kirjastuse poolt välja antud "501 must-see movies" (first published in Great Britain 2004), ostsin selle Rootsis 2005.a. kordustrykina raamatute kevadiselt odavmyygilt ja samuti olin pettunud, et seal polnud paljusid filme, mida ma oleks raamatus näha soovinud...kuid juba praegu saan aru, et see inglaste "501---" oli vist siiski parem, kui ameerikalik "1001---".
Jah, minu eriline maitse, kes seda jöuaks nii hypleva valikuga raamatu kujul rahuldada, sestap ma teosammul siia yht-teist kirja panengi. Muidugi ei moodusta see killukestki sellest, mida ma näinud olen, aga ma ei leia, et ma oma eluminuteid&tunde peaks raiskama mind mitte huvitavate asjade kirjeldamise - arvustamise peale.
Nagu ma eile netis avastasin, et selliseid noori filmidest kirjutajaid on mitmeid, aga neil pole nimistus pea yhtegi mind huvitavat filmi. Kahju, aga mind ei huvita B-kategooria madinad ja neile punktide andmine. See on sama nöme kui Eurovisioon vöi mistahes muu massikaup.
Ehkki ka selle loo peategelane, film "Shipping News" pole vähemalt Yahoo's körgemat reitingut, kui B saanud, on ta minu jaoks vägagi eriline film.
Lasse Hallström on teinud veel paar filmi, mida ma ysna huviga (veelgi) vaataks: parim neist oli Chocolat; kahjuks on Casanova ja Hoax nägemata. Ja veel on nägemata muudki.
Nähtud on aga Hallströmi vana "ABBA - The Movie"...naljakas on see, filmi nägin ma Tallinnas (veel suurte tutvuste kaudu, söbrad vedasid vaatama) kino "Kosmoses" - kas 1977 vöi 1978; ja see oli minu jaoks nii igav, et oleks äärepealt magama jäänud. Pole kunagi ABBA fänn olnud, eks sellepärast...vöib-olla nyyd vaataks teise pilguga, oskaks ka muud peale muusika hinnata.

Aga ikkagi, "Shipping News": Näitlejatest tegi vörratu rolli Judi Dentch, ehkki film hakkas mind huvitama alguses hoopis Kevin Spacey pärast. Mitte et pettumus, aga... kuna rezhisööritöö ilmselt oligi natuke lonkav, nii et köige parem osatäitmine seal Spacey'l polnud, seevastu körvalosalised olid vägagi värvikad. Eriti hämmastas mind Blanchett'i Petal - ma ei tundnud teda äragi, selline ymberkehastus!


Suur osa oli pöhjamaisel loodusel ja seda juba Hallström rootslasena oskas edasi anda.


Pildil: Cape Spear, Newfoundland


Alljärgnev kirjutis, pluss pildid lähedasest Vesteråleni loodusest (Newfoundlani asemel) on yleval ka mu veebipäevikus, Lauapealses (2.märtsi sissekanne):

Film Shipping News on mind kummitanud sellest ajast peale, kui ma seda esimest korda nägin. Seepärast oli mu soov seda koos yle vaadata väga tugev.Mönikord ma olen väga nördinud olnud, kui mu lähedased ei usu minu soovitust ja vaistu heade asjade peale. Näiteks Shipping News oli punktipealt see, mis pidanuks ka John'ile meeldima (meil pole filmikunstis just väga palju yhiseid lemmikuid), aga esimene kord ta ei viitsinud teisest toast vaatamagi tulla.Niisiis yle mitme aasta tuli film eile öhtul TV4-st uuesti. Kutsusin teda kohe alguses sohvale, sest sellel filmil on esimesed kaadrid, ehkki tiitriteandmisega läbisegi, väga olulised.
Panin ka filmi arvutisse seivima, aga kogemata panin löpukellaaja vale :( , nii et kui film oli koos ära vaadatud, otsustasime selle lihtsalt mönest internetipoest tellida.Minu aimdus, et see on film meie jaoks, oli öige olnud! Mitte et see mingi eriline filmikunsti suurteos oleks olnud, aga see polnud ka sugugi halb film, nii et see polnud ainult isikliku meeldimuse töttu tehtud otsus.

Vöi siiski? Ma ei tea, kas see lugu oleks ka selliseks elamuseks, kui poleks ise elatud kaugel pöhjas sarnastes tingimustes, nagu on Newfoundlandil, aga kyllap oleks. Teravalt vaimukas dialoog, head näitlejatööd, poeetilised vaatepildid. Selliseid mahlakaid karaktereid leidub maailmast eraldadtud kolgastes. Saarlased ja hiidlased saaks aru (John mainiski, et kuidagi eestipärased situatsioonid, mille peale ma nähvasin, et poole körvaga kuuldud lood tema polaarjoonetagusest kalurikylast pole sugugi vähem pörutavad;)).
Kokkuvöttes oli film väga elujaatav.

Saturday, February 16, 2008

Mystic River (2003)





Ytlen kohe ära, et Mystic River' vötsin eileöhtusesse plaani köigepealt Sean Penn'i pärast. Lootsin tugevat filmielamust, seda enam, et IMDb hinnag oli väga körge. Olin möned aastad tagasi näinud O.Stone U Turn'i (1997) Sean Penni'ga peaosas ja seal oli ta ikka niivörd hea, et nyyd, kus iganes Penn'i nimi välja ilmub, lähevad mul selle peale körvad kikki. Ja pole pidanud ka temas pettuma.
Ning vanameister Clint Eastwood suurelt tegevuses (rezhissöör, produtsent ja helilooja), ka pole paha?

Polnudki, aga mitte niiväga hea, nagu kriitikud seda filmi on hinnanud. Vöib-olla oli ta korraga liiga palju enda kanda vötnud? Igatahes mitmest ametist hoolimata ei andnud tulemus eriliselt isikupärast autorifilmi välja. Tegelikult oli sama tunne, mis Georgi puhul - heale reklaamile vaatamata polnud nii suurt filmielamust nagu loodetud.
Tänu käsikirja puudustele (ometi sai see auhinna) vöi siis rezhissööri tegevusele (ka seda auhinnati) kannatas ka minu lemmiknäitleja Penn'i osatäitmine. Muidugi oli ta väga hea, aga...näiteks oli juhtunud nii, et Tim Robbins'i rollikäsitlus oli isegi huvitavam ja usutavam. Mitmeid filmiauhindu said mölemad mehed sellegipoolest.
(Esimesel pildil on Kevin Bacon, kes oli samuti tugeva tööga hakkama saanud; ja Sean Penn. Alloleval pildil on Tim Robbins).

Minu meelest tekitas hingelist segadust nagu kaks isepäiselt eksisteerivalt liini: psyhholoogiline arengulugu, veidi sarnane The Departed teemaga (á la lapsepölvest oleme me tulnud - samasugune lapsepölve algusepisood, isegi tegevuspaik ja tegelaste staatus oli enam vähem sama), ning edasine elukäik: kuidas siis keegi kolmest söbrast oli välja rabelenud - kes suliks, kes politseinuks, kes kannatas lapsepölvetrauma all; ja teine - tavaline kriminaalfilmi syzhee: mörvalugu, toimingud, politseinikud, igapäevased krimi- klisheed...

Ehkki need liinid pidid syzhee järgi olema seotud (ja olid ka), aga pildiliselt-mötteliselt eksisteerisid nagu pisut liiga eraldi. Pealegi olid naisosatäitjate rollid veidi arusaamatult (yle)dramatiseeritud - seega jälle nagu ise ooperist.

Ei ole midagi teha, suht. hiljutinähtud The Departed on silme ees kui kindlakäeliselt teostatud pärl sedasorti filmide seas.
Meenus ka oleks- teema: mis siis oleks olnud, kui...(ta oleks tulnud 5 min. hiljem). Nagu seda möttekäiku lahkas Sliding Doors (1998) vägagi hästi, mida ma pean just nn paralleelsete reaalsuste käsitluse pärast heaks filmiks.
Mystic River ise oli muidugi kokkuvöttes korralik film. Nagu yks kommentaator minust juba palju paremini ytles:
"Overall this is a quality film, but it is a flawed quality film. It aspires to much – but much of what it wants is just outside of it's grasp. It is worth seeing as a film driven by good characters painted large by very good actors".
(Kokkuvöttes on see kvaliteetfilm, aga puudustega kvaliteetfilm. Ta pyydleb paljut - aga tal puudub selleks haare. Film tasub vaatamist heade tegelaskujude pärast, mis on värvikalt mängitud väga heade näitjate poolt).

Filmi nimi on Dennis Lehane' romaani pealkiri. Raamatut lugemata tuli mul möte, et ju ta symboliseerib möttetera "Yhte jökke pole vöimalik kaks korda astuda".
Mulje jäi selline, et hea romaani kirjutamisel käsikirjaks on palju kaduma läinud ja omakorda käsikirja symboolsete liinide ja löppude kokkuviiminel filmiks samuti. Sellest siis see saavutamatuse tunne...

Wednesday, February 6, 2008

Les Amants du Flore


Vöimsate naiste teemaga seondub ka film
Simoné de Beauvoir'ist, mis on
mind viimati raputanud film
Les Amants du Flore *

Tahtsin tegelikult kirjutada midagi vördlevat Frida ja sellesama filmi kohta - öigemini ideede kohta, mida need kaks naist kandsid, aga...
Feminismist rääkimine pole minu tugev kylg ega meelisteema, filosoofia tundmine on mul nörk, eriti, kui köne alla tulevad nimed nagu Sartre, Camus ja Beauvoir...
Siiski tekkis huvi midagi ylevaatlikku selle ajastu filosoofia kohta yle lugeda, see köik möjutab maailma yhel vöi teisel viisil ju siiamaani. Ja ka filmi vaataks kindlasti yle, kui vöimalus oleks.
Oli väga huvitavaid lahendusi, kiireid yleminekuid ja vaimukat lähenemist.Tahan ka esile tösta yht nime: Anna Mouglalis.
Seda näitlejannat tuleb tähele panna, tundub, et sel noorel talendil peaks olema annet rohkemaks kui modellitöö, vähemalt nimetatud filmi järgi ennustaks lausa säravat tulevikku! Elulugu mahub kyll paarile reale:
Has been chosen to represent Maison Chanel. (2002)
Graduated from the CNSAD (Conservatoire national supérieur d'art dramatique de Paris) in 2001
Paris, March 7th 2007: Gave birth to a daughter, Saul. The father is
Samuel Benchetrit, the director of J'ai toujours rêvé d'être un gangster (2007).

Tema filmograafia pole samuti eriti pikk ja filmid on ysna tundmatud, kuid näib, et potentsiaali peaks jätkuma. Kui vaid veaks!


* leidsin yles vahetult peale filmivaatamist kirjutatud read:
TV-film Les Amants du Flore esilinastus 26.jaanuaril 2006 FIPA filmifestivalil ja Prantsusmaal sama aasta aprillis; 20. novembril 2007 näidati seda Soome TV-s ja 7.ndal jaanuaril Rootsi TV-s, millele mina täiesti juhuslikult (algust nägemata) peale sattusin. Ma ei saanud alguses yldse aru, millest film on - kyllalki tihe tekst prantsuse keeles, rootsikeelsete subtiitritega - ja minu jet-lag'ist uimase pea juures läks kohe kindlasti yle poole kaduma.
Seda enam on imelik, et film ei taha kuidagi meelest minna. Vöi ka ehk pole, kuna teema oli huvitav (Simone de Beauvoir'i elust). Eksistentsialism oli keskkooli ajal mu meelisteema, kuid sygavama filsoofia uurimiseni ma siis ei jöudnud. Feminism...lai teema...ka Simone de Beauvoir'i raamatud andsid oma panuse. Kommunism ja vasakpoolsus oli neis Prantsuse filosoofilistes ringkondades samuti sel ajal populaarne. Kuid siiski oli see praegune tagasivaade neile aegadele vägagi huvitav. Mind seksistseenid (ka yks lesbiline)absoluutselt ei häirinud (ainsat imdb.com kommentaatorit Iisraelist kyll).

Tegin lausa kriminalisti tööd otsides pilte ja andmeid, aga palju pole Anna Mouglalis teha jöudnud. Osadel piltidel oli Anna Ladykillers'i (yks mu lemmikkomöödiaid) esilinastusel ja ma hakkasin mötlema, milline seos - kui seal yldse mingit seost oli - sellel on. Ei leidnud muud, kui et antud TV-filmi rezhissöör Ilan Duran Cohen vöib olla ehk kuulsate vendade Coen'ite sugulane - tihti on suguvösas nime kirjutatud veidi erinevalt. Mölemal kujul on nimi juudi päritoluga.
Aga Anna oli Simone rollis lihtsalt vörratu. Ka Jean-Paul Sartre osatäitja oli hea. Seni vähetuntud versioon Simone Ameerika armastajast Nelson Algrenist (näitleja Kal Weber) oli paljudele kindlasti suur uudis, kogu aeg on räägitud Beauvoir & Sartre vaimsest liidust, koostööst ja kooselust (ehkki see viimane polnud sugugi monogaamne). Simone de B.armastuskirjad Nelsonile avaldati alles aastaid hiljem.
Eriti liigutas mind Simone reis pealesöjajärgsesse Ameerikasse, see oli Euroopast täiesti erinev maailm, täpselt samamoodi erinev, nagu ta on praegugi, aga millele ma ei oskagi nime anda, see on see vaba maailm, millest ma just äsja isegi naasin, oh, see tunne oli nii äratuntav. Ameerika on Ameerika ja on seda alati olnud!

Mitu vöimsat naist


Esimene, mida ma nende vöimsate naiste puhul nimetan, on väga-väga ilus naine (ja pildiliselt väga kaunis film)

Frida.

See on lugu Mehhiko kunstniku Frida Kahlo elust, tema kunstist, tema naiseks-olemisest (milles ei puudu ka lesbiline alatoon); tema armastusest oma elu saatusliku mehe, juba tollal maailmakuulsa kunstniku Diego Rivera vastu; kuid see on ka film haigusest ja surmast. Ta oli niivörd tugev naine, et seda on raske uskuda. Ta on maalinud ennast palju, neil autoportreedel on näha, et ta oli töesti metsikult ilus ka haigena, ka surres. Ta maalis viimase minutini...

Kuid köigepealt - kuna film oli niivörd tundlik, autentselt ajastutruu, värvikas ja tark, tekkis mul kysimus: kes selle tegi? Polnud nagu yhegi tuntud lavastaja käekiri, selles oli midagi...midagi
erilist! Nyyd ma siis tean.
Yksikud naised suudavad olla yldse rezhissöörid, väga yksikud on väga head selles töös. Aga kui nad on head, siis see on midagi kompromissitut, midagi nii tugevat, mida ei oskaks yhelt naisinimeselt oodatagi.
Teiseks vöimsaks naiseks selles loos on rezhissöör Julie Taymor (s. 15.12.1952.a., Bostoni äärelinnas Newtonis).

Mida on vaja, et saada edukaks naisrezhissööriks?
Julie isa Melvin Lester Taymor oli arst, ema Elizabeth Bernstein poliitikateaduste öppejöud. Noorus ja kujunemisaastad möödusid Julie'l reisides - näiteks olgu toodud Sri Lanka ja India. Ta löpetas Oberlin'i kolledzhi folkoori ja mytoloogia erialal ja kuna tal oli kirg teatri vastu, öppis ta ka Pariisis näitekunsti ning miimikat. 70-ndatel elas Jaapanis, öppides tundma Jaapani kabuki-teatrit; siis juhatas Indoneesias rahvusvahelist teatrit.
Kodumaal sai Julie tuntud off Broadway'l tehtud lavastustega - näiteks muinasjutt-lavastus The King's Stag reisis 66 korda ymber maailma.
90-ndatel lavastas ta mitmeid klassikalisi oopereid - Stravinsky Oidipus Rex sai Jaapanis Emmy auhinna. Siis juhatas ta Firenzes Völuflööti koos dirigent Zubin Mehta'ga; seejärel lavastas Straussi Salomé Peterburis.
New Yorgis jätkus karjäär Shakespeare Titus Andronicus'e lavastamisega.
1997.aastal oli ta Disney stuudio Lövikuninga kaaslavastaja Broadwayl, mille tarvis tehti tema osavötul 100 kostyymi ja loomamaski, millega ta teenis Tony auhinna.
Tema film Frida sai 6 Oscari nominandi vääriliseks ja vöitis ka 2 Oscarit (make-up ja muusika), peale selle hulganisti muid auhindu. Muuseas, Frida muusika autor Elliot Goldenthal on Julie Taymor'i elukaaslane juba 80-ndatest ja on loonud muusika peale nimetatud filmi ka säärastele filmidele nagu Intervjuu vampiiriga; Batman & Robin; Batman Forever; S:W:A:T, Michael Collins, Titus. Viimane edukas selle paari film on Across the Universe (2007).
Nende koostöö on yks viljakaim filmi-ja teatrimaailmas.

Ma kahetsen, et Salma Hayek Frida'na samuti Oscarit ei saanud, see oli filmi tipproll, selle näitleja elutöö.
See oli siis kolmas vöimas naine selles loos

Fridast kui filmist on raske rääkida, see on nagu maal, mida pole vöimalik sönadesse kirja panna...


Kui veel osatäitjaid nimetada, siis meelde jäi peale tema ka Alfred Molina Diegona, aga see polnud midagi ylivördelist.


Huvitavam osa oli Geoffrey Rush'il Trotsky'na, muidugi Rush oskab alati meelde sööbida. Ka Antonio Banderas tegi väikese, aga meeldejääva pisirolli (körvalepöikenea - sellistest "sutsudest" meenub veel Banderase Nelja ruumi vörratu osatäimine).


Pigem on Frida kui film siiski nii värvikas tervik, et raske on sealt midagi eraldi esile tösta.
Lisan siia ka lingi muusika kuulamiseks:
See on Ellioti kirjutatud Tango Azul, ja viimane pilt ongi seesama tango - naiste vahel.
-
Muusikat ja pilte leidub tema kohta palju, yks selliseid synteese on siin:
Frida tööd jazzi saatel http://www.youtube.com/watch?v=o6skhQj5ZXc&feature=related
aga on ka teisigi sarnaseid, kus on vähem vöi rohkem autentset fotomaterjali vöi koguni omaaegset filmimaterjali (Frida suri 1954.a.).

Öhtu kinoklubis 30.jaanuaril 2008


Kinoklubi Estetic oli oma öhtu pyhendanud seekord hiljuti lahkunud Ingmar Bergman'ile.
Kutsututest tuli Jaan Ruus, Käbi Laretei tundis ennast kahjuks halvasti. Aga öhtu oli tore.
Mina kutsun seda möttes Ruus'i öhtuks, sest Bergman on enamikule Rootsi inimestele ju väga lähedane ja tuttav, seda enam kinoklubilastele. Ka filmid on enamikul nähtud (mis muidugimöista on alati elamust-andvad ka yle vaadates).
Eelköige pakkus mulle huvi, kuidas keegi klassikut tölgendab vöi kuidas temast räägib. Käbi jutt oleks kindlasti olnud asi omaette, aga...ehk möni teine kord?
Ka ettevalmistatud materjal Ingmar Bergman in Memoriam
(kaheksal A4 formaadis lehekyljel tihedat teksti) oli igati pöhjalik, mille yle olen tegijaile väga tänulik.
Selle löpus oli ka Bergmani filmograafia ja teosed eesti keeles ning viited Eesti teatrites tulevatele etendustele. Ainuyksi selle materjali pärast oleks vöinud kohele minna.
Ehkki seal oli nagu Bergmani kohta köik möeldav kirjas, oskas Jaan Ruus siiski meid yllatada. Omal vaimukal moel andis ta ylevaate, mida vöiks alapealkirjastada "Kuidas saada heaks filmitegijaks" , loetledes Bergmani eluloolised seigad värvikalt ritta.
Edasise vestluse käigus täiendas Ruus Bergmani eluloo/eduloo näiteid ka teiste rezhissööride edu (vöi ebaedu) näidete varal.
Loomulikult jöudsime me öhtu löpuks Eesti filmi lahkamiseni, nii et kohv ja kohvikörvanegi vahepeal mul ununesid (aga laualolnud kodused kypsetised oli väga maitsvad, eestipärased asjad, mida ammu polnud saanud - kilupirukad lehttaignas, pärmi-porgandipirukad ja kohupiimakook..mmmm!).
Leidsin, et mu arusaamised paljudes asjades kattusid erudeeritud kriitiku omadega. See tegi mind muidugi röömsaks ja uhkeks. Kunagine TPI filmiklubi baas oli hea aluse pannud ja vast ka minu mehelik- loogiline mötlemise vöiks siin pöhjenduseks tuua. Ei lugenud tyhjagi, et ma aastaid - kui mitte aastakymneid - mingisugust muud kompassi peale mu enda taju ei olnud omanud. Loomulikult on ka aidanud mind IMDb saidil lugemine, vähem olen ma viimastel aastatel lugenud eestikeelset filmikriitikat. Kunagi, kui TeMuKi alustas ja oli veel kojugi tellitud - jah, sel ajal kyll, aga sellest on ju ilmatu hulk aega möödas...
Niisiis oli see värskendav, röömustav ja helge klubiöhtu, kus jagus nii vaimutoitu kui ka köhule meeldivat.
Kahjuks Fanny ja Alexander'i meenutusvaatamine jäigi meie öhtu löpuks kokkukuivanud seltskonnas pooleli, muidu me oleks löpetanud kaugelt peale sydaööd...

Georg




Selle loo kirjutasin 22.novenbril 2007 ja pealkiri oli pikem:

P.Simmi "Georg" klubis Estetic, Stockholmis.






Eile käisin töepoolest "Georgi" vaatamas - just nii, nagu ma olin endale lubanud, et hakkan uuemal Eesti filmil silma peal hoidma.

Kirjutan siis natuke ka "Georgist". Ehkki...ega siin tegelikult midagi erilist kirjutada olegi - igati korralik film on, aga mitte midagi sellist, mis läbi raputaks vöi eriliselt yllataks.
Mitte nii nagu Simmi Ideaalmaastik omal ajal...ka Tätoveering Karikakramängust oli ju vörratu. Need olid asjad, mis aastakymneteks meelde jäid.
Ja kui keegi pakuks valida Simmi DVD-dest ainult yhe, vötaks kindlasti seninähtutest Ideaalmaastiku (möned filmid on paraku nägemata). Vöib-olla oli operaator Arvo Iho pildikeelel nii suur möju, et nood kaks Simmi filmi sedavörd eredalt mällu sööbisid ja talle aupaiste pähe sättisid?
Vöi olid nad tollal ajast ees ja nyyd yle vaadates poleks enam see? paraku pole vöimalik kontrollida, sest ei tea, kust vöiks praegu Ideaalmaastikku saadagi.


Georg kui film pole omast ajast ei ees ega taga. Ta pole loodud yllatamiseks vöi shokeerimiseks. On konservatiivne, kohustusliku tähtede säraga - nagu Simm isegi on maininud. Kuid tal on yks eriline pluss: Georg Otsa hääl, taastatud-lindistatud Moskvas suure sümfooniaorkestriga. Otsa kui laulja austajatele on seega töeline maiuspala. Ja töepoolest, milline esitus!


Teine filmi funktsioon on meelelahutuslik, uudishimu rahuldamine. Nagu ikka, käivad kuulsustega kaasas legendid nende eraelust. Lähedalolnud kirjutavad memuaare, milledest igayks tahaks olla absoluutse töe väljaytleja (meenub printsess Diana ja igasugu memuaarid temast, aga töde ei tea siiani keegi).


Tegelikult on sellised mälestused vaid killud yhest tervikust. Önneks on Simm avameelne - see film ongi ainult yks neist kildudest: baritoni naise jutustus - ja ei midagi rohkemat(?). Värvikas versioon kahtlemata, Simmile meeldivad mahlakad karakterid ja ta oskab väga hästi valida selleks sobivaid näitlejaid.Täitsa yllatav näiteks, kui sarnased on välimuselt isa ja poeg Otsad (vastavalt Kark ja Matvere), rääkimata filmikarakterite sarnasusest. See sarnasus ei vääratanud kordagi aastate läbilöikes, vanana nad lähenesid veelgi enam. Georg oli igas möttes oma isa poeg, Simmil on silma selliste asjade nägemise peale*.

Völuv ja täiesti omal kohal on ka talendikas noor vene näitlejanna, eriti kui silmas pidada Asta väidetavat mustlaspäritolu. Näitlejanna ise arvab oma rollist nii:«Asta on raske iseloomuga, plahvatusohtlik, mustlase veri, temperament võib temas igal hetkel üle keeda. Kõik tema teod on tingitud meeletust, kirglikust armastusest Georgi vastu. Asta ühtaegu aitab ja segab, piinab ja hoiab teda – ilmselt sellepärast Ots teda ka armastab. Sellistes naistes on midagi, mis kisub.»

Ma usun seda, tunnen teatavat arusaamist ja yhtsust nii rolli kui ka selle osatäitja vastu - olevat minuski mustlase verd ning noorelt polnud ma mönikord kuigi palju kombelisem, ehkki julgusest jäi puudu, et nii värvikalt välja astuda. Ja veini kulus sageli rohkem kui vaja..kuni yhel päeval sain aru, et siin on piir, millest on raske tagasi tulla. Asta ei peatunud sel piiril.

Teiselt poolt Georg, eesmärgikindel vöitleja, kompromissitu oma töös, kutsumusele andunud mees - pole ime, et taolises edasipyydlikus elus ei jäänud ruumi näitlejate ysna tavapärasele ringiaelemisele ja tundlemisele; aga ei jäänud ruumi ka kodusele elule. Selliseid pyhendunud mehi pole palju, aga ma tunnen neist mönda ja milleski on nad köik tohutult sarnased.

Kes neid ei tunne, ei usu, et nad olemas on (nyydki ytlevad möned, et Matvere oli tuim ja plakatlik. Ehhee, aga vaadake Otsa ennast tema ajastus, seda yldkuju Matvere vaid jäljendaski, vöimalik, et talle ei antud - vöi stsenaarium ei andnud - vöimalusi edasiseks tölgendamiseks).

Karl ja Georg, isa ja poeg ei sallinud kumbki pöhimötteliselt "tyhikargajaid", nad olid omal moel pölised töötegijad. Paraku end täielikult tööle pyhendunud meeste juures on armastus pime. Tavaliselt vötavad nad esimese meeldiva naise elukaaslaseks, nad ei raiska aega pikalt kaalutlemise ja valimise peale. Kuna nende tundeilm on fantaasiavaene vöi pöhineb kunstist vöi filmist omandatud stereotyypidel - vöi ka emaideaalil, aga igatahes mitte isiklikul praktikal ja analyysil (milleks pole neil aega), siis on valik kyllaltki juhuslik. Neid lummab pigem välimus, kui naise hingelised omadused. Kui veab, leiavad nad arusaava naise, aga kui ei vea...

Minu jaoks ongi see film mehe ja naise, saatuse tahtel kahe niivörd vastandliku karakteri vältimatu kokkupörge.

Selle valguses tahaks vastu vaielda yhele filmi iseloomustavale kokkuvötvale arvamusele, mille keegi kusagil välja ytles ja mida levitatakse, kui käepärast teksti filmist kokkuvötte tegemiseks. See on väide, et Georgi ja Asta konflikt oli tingitud syvenevast ametialasest konkurentsist ja kadedusest.**

Ma ei välista, et see on yks osa juhtunu pöhjustest (Asta poolt), kuid see pole Asta ja Georgi lahkumineku algpöhjus. Pigem oli see pöhjus Asta ja Georgi niivörd erinev kultuuritaust ja iseloom, Asta syvenev alkoholism ja sellest tulenevad tagajärjed (pole vaja olla arst, et panna see diagnoos).

Oma kutsumusele pyhendunud inimesena poleks Georg Asta edusammude yle - kui tal neid oleks olnud - kindlasti kade olnud. Oleks Asta olnud tösine tantsija (aga balletis saab ainult meeletu loobumise ja tööga tippu jöuda), oleksid nad kindlasti rohkem teineteist möistnud. Seega on karjäärist lähtuv konflikt liiga pealiskaudne järeldus, mis pisendab Georgi isiksuse suurust.

Önneks, vaatamata filmist rääkijate resymeedele, toob film vägagi selgelt need syvapöhjused esile...köigile, kes vaid elu, inimesi ja neid puudutavaid allhoovusi näha suudavad.
Natuke kahju on, et nii kalliks läinud film jäi suhteliselt tagasihoidlikuks filmielamuseks. On tunda, et iga osapool ( Eesti, Soome, Vene) on asetanud omad tingimused ja koos on pingutatud hollywoodiliku kindla-peale-väljaminekuga, mis välistab ainult yhe autori spontaansuse ja igasugused muud eksperimendid. Kaamera libiseb syndsalt ja kiiresti yle pöördeliste aastakymnete, samas on tunda, et materjali olnuks rohkem, kui filmi mahtus. Tegelikult on ainest ju suurteoseks, kaasaegseks Söjaks ja Rahuks...(kuid siis mitte enam isikudraamana, "baritoni naise silmade läbi", vaid suure kunstniku tee läbi keeruliste aastakymnete, millele film ka omajagu pyrgib ja vastab).

Aga kui see on, nagu filmi alapealkiri väidab, ainult yhe osapoole jutustus, oleks seda tugevamalt toonitada vöinud. See oleks vöinud olla tagasivaateline film algusest löpuni (kus pidepunkt oleks väga hästi sobinud 70-ndatesse). Algus oli ju paljutöotav, mulle meeldisid väga esimesed kaadrid räämas öunaaias istuva vanast naisest, kes hakkas rääkima oma lugu. Oleks tahtnud näha tema silmi - ja kui oleks tugev näitleja olnud, oleks ta ehk vedanud filmi tervikuks oma kohaloluga ning jutustamise vahele pistetud visuaalsete körvalepöigetega...

Nyyd jääb mulje, et nn baritoni naise jutustus on ainult kujund, mida kasutati ära Otsast filmi tegemiseks. Filmi yldtoonilt väga erinev, realistk ja traagiline algus (mulle tundus see vana naine seal lagunenud suvilas - kelle nägugi polnud näha - kohati rohkem traagiline ja "päris" kui köik need järgnevad dramaatilised stseenid) jäi nagu öhku rippuma.


Ehkki filmi kestel antud taustatekstid 'vanalt Astalt'olid hästi sisse loetud, puudus silmside tagasi vaatava inimesega, film muutus ise-enesest pigem Georgi looks, kui baritoni naise looks.
Aga samas, see oligi ju eelköige Georgi lugu. Vöi mitte?


Isiklik faktor

Filmi alguses öeldi, et ruumis istub inimene, kes tundis Georg Otsa. Kuna filmi algus venis tehnilistel pöhjustel, tegin ettepaneku, et see inimene räägiks aja täiteks omi mälestusi. Kuid vististi selgus - nagu ma poole körvaga kuulsin - et tal polnudki paljust rääkida, kokkupuuted olid liiga pögusad.

Sama lugu on minu endaga.

Huvitav on see, et enne Estoniasse töölesattumist - kohe peale keskkooli löpetamist - ei arvanud ma Otsast midagi. Olin ju teismelisena ikkagi biitlide muusikaga yles kasvanud ja sisuliselt ei teadnud ma klassikalisest muusikast halligi. Kunstiklassis töi kunstiöpetaja meile näiteks Queen'i kuulata. Vaat see oli midagi seitsekymnedate alguses! Saaremaa valsid jms laulukesed jätsid mind yksköikseks, need polnud minu ajast.

Minu ema oli minule vastupidiselt suur ooperiskäija, kuid Ots talle millegipärast ei imponeerinud. Kas oli Otsa parteilase staatus talle vastumeelt (emale tagasi möeldes vägagi vöimalik pöhjus, et see sulges tema körvad Otsa andele) vöi ei meeldinud talle töesti Otsa kyllalt omapärane, minu jaoks natuke magus-liimine tämber... kes seda teab.

Töötasin niisiis aastatel 1972-1975 Estonia tehnilises personalis, ja vöiksin öelda, et ma seisin Otsale tihtipeale nii-ii lähedal, vast kahe sammu kaugusel. Viimasel perioodil, mida mina mäletan, oli ta juba haige ja grimmi praktiliselt ei lasknud teha, astus mönikord vaatuse vaheajal pögusalt grimmitoast läbi, et nägu yle vaadata. Ta ei istunud, kallutas seistes ennast kummargile suure peegli suunas ja vaatas...vaatas veel...ja ei teinud mitte midagi, ei pannud isegi puudrit (mis oleks olnud möeldamatu möne teise esineja puhul).

See hoiak ja see ilme jäid mulle meelde. Kahtlustav, ennast uuriv ja siis loobuv. Siima Gromova tegi muidugi suured grimmid (varasematel aegadel) tema enda garderoobis.

Mida ma samuti ei unusta kunagi, oli see, kuidas ma vabal hetkel kulisside taha jooksin etendust vaatama. Kui Georg oli majas, teadis teatrirahvas sellest kohe. Kui Georg oli laval, olid köik, kes vähegi said, lava taga etendust piilumas. Ja ma ei valeta, pisarad jooksid yle pöse nii lihtsal lavatöölisel kui mönelgi muul tegelasel, minul kui noorukesel grimmi-praktikandil, kaasa arvatud. Ta oli löpuni karismaatiline näitleja.

Inimesena mäletan teda tagasihoidliku ja söbralikuna, napi ja tabava huumoriga end väljendamas. Tal ei olnud yldse seda esi-laulja hoiakut, nagu teistel solistidel. Ei usu, et nii oli ainult viimastel aastatel, ta oligi olemuselt selline tagasihoidlik töörygaja, nagu film väga hästi välja toob. Matvere on suurepäraselt tabanud Otsa ilmeid, hoiakuid, liikumist.


PS. Kuna me klubisse saime vaatamiseks ilma tölketa eksemplari, siis kahjuks vene ja ka soome keelest mittearusaajatel jäid väga olulised nyansid vahele. Story kaotas nende jaoks sellega palju. (Hiljem oli olnud ka tölkega versioon).


* seda isa vastuseisu Georgi lauljaks saamisel ei tasu nii tösiselt vötta. Isa teadis (Kark on siin järjekordselt väga mitmeplaaniline ja ilmekas), et tema poeg pole pehmest puust ja löpus oli näha, et tegelikult oli ta uhke selle yle, mida poeg oli saavutanud. Vöib-olla alguses ta ei uskunud ja provotseeris omal kombel; hiljem yhel ajal teatris olles aga kartis ehk konkurenti. Aeg pani asjad paika.


** vaadanud netist filmi tutvustavat ametlikku versiooni, selgus, et selline kokkuvöte ongi pärit sealt. Samas pole Simm minu teada ise yheski intervjuus seda asjaolu niiväga mainisväärseks pidanud.

PS.

Lisan, et yle lugedes tundub mu rahulolematus natuke vale selle yle, et "vana Asta" oleks vöinud rohkem kaadris olla ja oma lugu jutustada. Nagu ma ette kujutasin: kontrasti pöhimöttel - vana räägib, räägib ja siis sujuvalt teiseneb tema nägu nooreks ning jätkub nii, nagu filmis oli.
Ja vastupidi. Et hoida sidet alguskaadrite tagasivaatelisusega.
Vöib-olla pole see öige.
Ahh, aga löpp oleks ikkagi vöinud otsad kokku viia. Oleks ja poleks teema...




Scorsese' aasta

Ajaliselt järgmine lugu on siin:

27.veebruar 2007



Eesti Postimees:
Tänu pühapäeva ööl vastu esmaspäeva toimunud 79. Oscarite jagamisele jääb eelmine aasta tõenäoliselt meelde Scorsese aastana. Vanameistri film "Kahe tule vahel" võitis nii parima režissööri kui ka parima filmi auhinna. Üllatuslikult pole nüüdisaegse Hollywoodi lavastajate eliiti kuuluv Scorsese oma 40-aastase karjääri jooksul kumbagi kuldmehikest varem koju saanud viia.Nüüd tehti seda aga igati kohaselt piduliku žestiga – parima režissööri Oscari, millele Scorsese on varem edutult kandideerinud viiel korral, andsid üle Scorsese samavõrra kuldsed kolleegid George Lucas, Francis Ford Coppola ja Steven Spielberg.
.
* mötlesin, et lisan selle teate ilusaks löpuks The Departed (Kahe tule vahel) - nyyd siis tean, kuidas eesti keeles film on ristitud) teema alla, aga kui ikka uudis, siis olgu värske uudis...
** Oscar-gala oli yks positiivsemaid asju, mida nii hektilise päeva - nagu eilne seda mulle oli - löpuks vaadata.
Kui Scorsese välja hyyti, tuli ta - väiksekasvuline, käbedate liigutustega vana - kiiresti lavale, nagu yllatunult omi musti puhmaskulme kergitades. Ta oli töesti lyhike mees seistes seal Spielbergi ja teiste koryfeede vahel...Saal aplodeeris, ei rahunenud enne, kui Scorsese kiire rezhisööriliigutusega korraks käe töstis. Tänan, tänan, tänan....Ei mingit pikka tänukönet, vaid vembumehe näoga pillatud nali: "Kontrollige palun ymbrikku, ega midagi valesti ei ole?!"
Töepoolest, nii palju kordi nominendina saalis istutud ja ei yhtegi Oscarit.
Nyyd siis löpuks...aga ei olnud eksitus, sellist aplausi polnud sellel öhtul veel olnud...

The Departed

Alustan selle looga oma vanade artiklite yletöstmist Filmisahtlisse. Lauapealses on need vähesed filmiteemalised asjakesed uppunud muu materjali alla.
Vaatasin eile öhtul kogemata juba nähtud filmi "The Beach" Leonardoga di Caprioga peaosas.
Seega on siin tänase töstmise juures väike mötteseos olemas...Caprio ei taha meelest minna, ehkki film The Beach mulle millegipärast ei meeldi, ei ole ka muidu di Caprio fänn.



Lugu filmist The Departed' Caprioga peaosas oli kirjutatud mul köige varem - alustasin ju veebipäevikut alles 1.jaanuaril 2007, selle loo kirjutasin
29.jaanuaril 2007.

Meil oli kaks vabapääset 'hapuks minemas' ja valida kolme enam-vähem vaadatava filmi vahel. Yks neist oli thriller, see ei sobinud. Jäid söelale: The Departed ja uus Bondikas, Casino Royale. Kellaajaliselt oli sobivam esimene ja seda pool-kogemata sattunud valikut ei tule kahetseda.
Olen veendunud, et saime köige tugevama filmi. Ka IMDb-s on sel körge reiting.

The Departed (e.k. versioon Kahe tule vahel)
rezh. M. Scorsese; peaosades: Jack Nicholson, Leonardo di Caprio, Matt Damon, Mark Wahlberg...
IMDb vötab kokku: Valed. Reetmine. Ohverdus. Kus on piir?
John vöttis kokku: Köik lastakse löpuks maha.
Peaaegu öige faktiliselt, kuid yldsegi mitte öige mötteliselt.

Täpsemalt ytleb keegi IMDb-s nii : "If fans were expecting a shot-for-shot remake, they obviously don't understand why Scorsese is regarded as one of the best directors of all time".
Vana Jack Nicholson oli vöikalt hea nagu alati, kuid dialoogis di Caprioga kohati tundus, et Caprio oli isegi tugevam. Ilmselgelt tegi Leonardo oma hiilgerolli.
Matt Damon'it vaadates tuli mulle teravalt meelde "The Talented Mr.Ripley". Väga sarnased karakterid.
Kokkuvöttes soovitan, väga tugev film! Kes tahab tapmist ja taga-ajamist, saab seda kyllaga, veri pritsib yle yhe kaadri. Kes tahab sygavamat arengut nii karakterites kui yldinimlikes hoovustes - saab ka seda. Häid näitlejatöid - ka seda on kuhjaga. Nu ja sedasamust "vifi-staffi" on ka. Aga ainult niipalju, kui loo loogikaks vältimatult vaja. Önneks.
Jäin mötlema, mis oli see erakordsus, mis seda filmi eraldab tavalisest krimi-thrillerist vöi gangster-moviest.
Teatav körvalseisja hoiak.
Eepiline jutustamisviis, aeglasema tempoga algus, kus vaade peategelaste lapsepölve aitab möista, miks läks löpuks nii ja mitte teisiti, annab sisule inimliku sygavuse.
Realistlik nägemine, mitte ydini must-valge hea ja halva vöitlus.
Iga halb omab völu - Damoni rolli teatav sharm tegi palju uksi ta ees lahti. Positiivne ja öiglane Wahlbergi rolli tegelane oli tegelikult ropu suuvärgiga psyhhohuligaan. Ainus naistegelane oleks olnud valge poole peal, aga ta tegi kompromisse kahe mehe vahel. Nii nagu elus ikka juhtub.
Kui nii vötta, siis polnud seal positiivset tegelast...ehk di Caprio roll?
30.01.07
Uurisin veel pisut pöhjalikumalt Martin Scorsese filmograafiat.
Pikk ja mitmekylgne on see.
Huvitav oli minu jaoks fakt, et Taxi Driver (kah yks parimaid zhanris, mis pole minu zhanr tegelikult, nagu ka nyyd nähtud Departed), oli 1976.aasta film! Vöiks olla ka selle aasta...niivörd tookord ajast ees oma filmikeelega.
Ja muidugi paar näitlejat, kes alati on mulle meeldinud - R.de Niro ja iseäranis minu eriline lemmik Harvey Keitel on mitmes Scorsese filmis kaasa teinud. Mäletan mönda Scorsese vana filmi tegelikult ysna ähmaselt, aga mida iganes Keitel on teinud, on meeles nagu eile. Ka pisirollid. Kahjuks on nägemata "Kristuse kannatused", kus Keitel mängib Juudast.
Samuti ei ole näinud ka Scorsese dok.filme muusikutest, kes on alati "himself". Tundub, et Scorsese't huvitab pöhiliselt kaks teemat: maffia ja muusika. Vastavalt "Goodfellas" (vöi "Casino") ja musical "New York, New York" näiteks.
Ning ka religioossus? Näiteks siis eelpoolnimetatud "Kristuse kannatused" ja ehk ka "Kundun"?
("Kundun" käsitleb 14. Dalai laama elu lapseeast täiskasvanuks saamiseni, kus 3 erinevat last elavad filmis vastavalt 2-, 5- ja 12-aastase laama elu; neljas näitleja mängib täiskasvanud laamat. Köik näitlejastaff koosneb tiibetlastest, lisaks möned hiinlased ja yks india södur - vastavalt rollile. Tähelepanuväärne, kas pole!).
Näitlejate kasutamisest veel ehk niipalju, et kui esimestes kuulsamates filmides kandis peaosi Robert de Niro, siis viimastes filmides on peaosasid mänginud Leonardo di Caprio. (Gangs of New York; Aviator; Departed).
Scorsese näib tegevat - ilmselt löögastuseks - yhe tösiselt suure maffiafilmi järel yhe kontsertfilmi (vöi siis thrilleri - nagu Cape Fear näiteks).
Veel muusikafilmidest. Kui enamjaolt köik rockiklassikud alates Bob Dylanist, Joni Mitchellist, Van Morrisonist; Neil Youngist, Ringo Starrist, David Bowie'st jne on tema dok.filmidest läbi käinud, siis mulle tundub kummaline, et Michael Jacksonist on Scorsese teinud koguni kaks videoväljalaset. Vöi on teine esimese uuem versioon? - kuna sedalaadi (Jackson'it ma mötlen, mitte vanu häid rokistaare) muusika mind ei huvita, siis piirdun siinkohal Scorsese erinevate kylgede avamisega ja ytlen, et oleks ilmselt aidanud yhestki meistriteosest - nagu näiteks Taxi Driver'ist, et end filmiklassika eredate tähtede körvale panna...

Thursday, January 17, 2008

Sygis ja Sügisball

FILMITUTVUSTUS:

“Sügisball” räägib kuuest üksteisega riivamisi kokku puutuvast magalaelanikust, keda kõiki ühendab üksindusetunne. Noor kirjanik Mati luurab eksnaise akende taga ja läheneb uutele naistele, kuid tulutult. Üksluise eluga vanapoiss-meestejuuksur August Kask kiindub väikesesse tüdrukusse, tollele lähenedes aga süüdistatakse teda pedofiilias. Üksikema Laura vaatab telekast „Ogalinde” ja tõrjub meeste lähenemiskatseid, kuna ei suuda neid usaldada. Arhitekt Maurer mõtleb inimkonna heaolu peale, on aga unustanud omaenese naise, kes omakorda otsib lohutust shveitser Theo juurest. Theo meeldib naistele, kuid madala sotsiaalse staatuse tõttu ei võeta teda tõsiselt.

„Sügisball” räägib inimeste eraldatusest ja võimetusest teisteni jõuda. Samas leidub seal muigeid ja absurdi ning mõni vastavalt häälestunud vaataja võib isegi laginal naerda saada. Kui katsuda kuidagi zanri määratleda, siis võib öelda, et „Sügisball” on süsimust komöödia üksindusest, ahastusest ja lootusetusest.”

Veiko Õunpuu, rezhissöör

„Sügisball“ on inspireeritud Mati Undi samanimelisest romaanist.
Filmi peategelasteks on Rain Tolk, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak,
Tiina Tauraite, Maarja Jakobson, Sulevi Peltola (Soome) ja Mirtel Pohla.

Lugedes yle möned intervjuud, sain aru, et ma olen filmist möneti teistmoodi aru saanud. Eriti, mis puudutab rolliarengut, mida mina ei näinud ja ei arvanud, et see peab olemagi. Tegelased ei tee minu meelest läbi muutust ega yleta ennast...vöi siiski? Aga olgu, nii palju, kui on vaatajaid, nii palju on ka arvamusi.
Tirisin eelmise aasta blogist selle loo Filmisahtli alustuseks välja ja panen ta väheste kärbetega yles, muutmata oma arvamust ja peamist mötet. Täiendan seda siis, kui mu arusaamine töelise kannapöörde teeb...


Väikses kinoklubis Wallingatanil Eesti Maja keldris oli just nii palju rahvast, et liiga kitsas ei olnud, aga ega ruumi yle ka ei jäänud. Yhena viimastest tulijatest sattusin istuma kohale, kus mulle ykski peanupp ette ei jäänud. Muidugi koha mugavusele ma ei möelnud, mul olid hoopis muud kahtlused.
Köigepealt algallikas - Mati Undi "Sügisball" (lemmikkirjanik, tuttav ka inimesena & lavastajana teatristöötamise ajast, raamat ammu aega tagasi läbi loetud, seega meeles pigem tundena kui detailidena) - ja nyyd äkki film tegijalt, kellest ei tea muud, kui paari ajakirjandusest kokkunopitud lauset. Mees, kelle eeskujuks on Kaurismäki - samuti minu suur ja eriline lemmik; Bergman - loomulikult ka, alles nädalavahetusel olid siin Stockholmis Bergmani mälestuspäevad täis tema kultusfilme ja ka haruldusi; ja löpuks Tarkovski, kelle filmidest algas mu teadlik filmikunstist arusaamise pikk tee.
Ytlen otse, et kartsin. Kartsin, et va-eesti-filmi-tase ei kyyni Undi edasiandmiseni.
Unt ise oli lavastajana paras eksperimentaator...ta sidus ajaloolist kaasajaga, ta synteesis, aga ei kaotanud läbivat ideed vaid vöimendas seda omas ajas.
Nyyd oli Veiko Öunpuul omakorda aines, mis jäi kuhugi 70-ndatesse, aga mille märgid pidid resoneerima kaasajaga...rääkima sellest yldinimlikust, mis oli siis ja mis on täna. Aga kuidas ta seda teeb, kuidas Undi atmosfääri ja mötet edasi annab?

Filmi edenedes unustasin köik köhklused-kahtlused ja kysimused. Juba esimese kolmandiku peal oli selge, et suudetakse hoida stiili löpuni, oli hea, suure syndmuse tunne.

On juba räägitud vägevast kaameratööst, vaimustavast pildikeelest, värvidest, yhtlaselt tasemel näitlejatest ja mis minu jaoks oli nii oluline, et ka muusika ja heli oli paigas. Polnud seda ebaloomulikku, völtsi tekstiandmist, mis on seganud paljudes Eesti filmides.
Aga on ka räägitud Öunpuu inimlikust soojusest ja romantilisest silmast magalarajooni ja nende elanikke kirjeldades...see on joon, mis puudus kyynilisel Mati Undil. Vöiks öelda, et Öunpuu Sygisball on "söödavam" kui Undi "Sygisball".
Öunpuu loodud karakterid on samuti karikeeritud, väga stiilselt ja peenelt karikeeritud, nad ei avane ega arene, et midagi töestada, nad ei muutu ajas, nad kulgevad ise läbi aja tänasesse päeva.
Sama moodi omavad asjadki tegelaste ymber symboolseid, erinevaid aastakymneid yhendavaid märke - vana kettaga telefon ja laptop yhekorraga, riided siit ja seal - mitte ajastutruuna, vaid märgina (näiteks "igavene" pintsak kirjanikul)...Kohe esimestes kaadrites on kirjaniku toa seinal Cassavetes'e plakat - selge, kas see pole seal niisama, juba see andis vötme, kuidas olmesse suhtuma hakata - igatahes mitte yks-yheselt; konverentsiplakat aastanumbriga 2006 kinnitas seda.
Kuid see köik on väline, mina saan natuke aru neist detailidest ja vihjetest, mul on taustateadmised ja samad eeskujud, mis Öunpuul. (Kaurismäe möju on tunda, kusagilt jäi körva, et siin on Kaurimäed rohkem, kui Unti). Aga tähtis on, et film räägiks vaatajaga mitte ainult meie hulgast, kes me töesti t e a m e ; vaid möjuks ka sellele, kel pole ei nostalgiat möödunud aastakymnete puhul, Lasnamäe kogemust ega yldse Nöuka-aja kogemust.
Filmikogemusega on nii, et see ilmselt peaks olema...see pole kindlasti tavaline film, ammugi mitte kassafilm.
"Kommertsedu ei saada seda filmi ilmselt kunagi", ytles Öunpuu isegi.
Kuid polegi tähtis. Maailmas on tuhandeid filme igasuguse tasemega vaatajale, tähtis on, et Eesti film on töusnud tippu seal vallas, kuhu jöuavad yksikud. Teoreetiliselt on head kassafilmi palju lihtsam teha (piisava raha olemasolul), aga head kunsti ei saa osta mingi raha eest. Ja seda "Sügisball" just on.
"Itaallased hüppasid püsti ja ei tahtnud kuidagi plaksutamist ära lõpetada", kommenteeris toimunut üks filmi peategelasi Rain Tolk. Nii tervitati filmi öhtusel linastusel Veneetsia filmifestivalil.

Sama tuliselt plaksutada oleks tahtnud minagi.
Aga ma andsin endale aru, et ma pole filmifriikide kokkutulekul ja surusin käed taskusse. Olin klubis esimest korda, aga klubilisi yhendas hoopis rahvus, mitte spetsiaalne filmihuvi, pealegi pole eestlased yldse spontaanne publikum.
Paraku oli mul öigus. Inimesed kohmitsesid vaikselt pysti töusta ja ma ei näinud ei naeratusi ega vaimustunud nägusid. Vöib-olla elevil vaatajaid siiski oli, ruum oli hämar, aga ma ei jäänud perenaisega juttu ajama, nagu ma alguses olin möelnud ja lubanud. Tahtsin kiiresti välja saada ja uuesti filmi möttes läbi elada...pealegi oli pikk tee koju minna.

Kodus läksin kohe netti, et vaadata, kas ma leian midagi sellist, mida ma ise tundsin - teiste jagatud röömu, vaimustust vöi ka raamatu ja filmi vördlevat analyysi; kahetsesin, et mu enda Mati Undi raamatud pole Rootsis.

Löin otsingumootorisse sisse otsingusöna sygisball. Kohe leidsin paar päris huvitavat arvustust - yhe kriitik V.-S. Maistelt, teise K.Murutarilt. Möned kenad löigud blogidest....
Murutari artikli pealkiri ajas mul harja punaseks, oleksin peaaegu samal hetkel hakanud repliiki vastu kirjutama. Aga hiljem arvustust yle lugedes sain aru, et lool polnud häda midagi. Nagu kollasele lehele kombeks, oli pealkirjaks nopitud täiesti suvaline lause artikli löpuosast: "Sügisball, fallosekujuline rakett".
See oli siis see, mida ma yhest kommentaariumist olin varem lugenud, kirjutajaks alias usklik. Tema sönadel pidi film olema täielik pornograafia. Teisedki kommentaatorid sekundeerisid rövetsemisega. Köik ikka oma isikliku rikutuse piirides.
Tjah, kullakesed, mitte film ei ole pornograafia, vaid meie elu on pornograafia, eriti sellel, kes oma elu pornograafiaks elada tahab. Pornograafia on ka Lasnamäe-taoline elukeskkond, mis kahtlemata muudab inimest. Sellest rääkis kadunud Mati Unt ja sellest räägib täna ka Veiko Öunpuu.
"Õunpuu annab mõista, et säravate võõraste ja esmapilgul kadestamisväärselt ilusate inimeste kardinate vahelt sisse piiludes ei avane mingid uskumatud saladused või naudingud".
V.-S. Maiste

Kuid domineerima - minu jaoks vähemalt - ei jäänud ei must ega räpane, vaid kurb ja poeetiline alatoon.

PS.Veiko Õunpuu mängufilm «Sügisball» jätkab oma edukat esinemist Euroopa filmifestivalidel. Mainekas Thessaloniki festival autasustas «Sügisballi» ja Õunpuud parima režissööri auhinnaga.
Thessaloniki on tänavu juba 48. korda toimuv festival, millest on saanud Balkani regiooni juhtiv filmipidu ja mida loetakse kümne suurema Euroopa festivali hulka.
Festivali peapreemia sai Hiina film «Punane Awn», mille režissööriks on Shangjun Cai.
Varem on «Sügisball» võitnud Veneetsia festivali Orizzonti kõrvalprogrammi ja pälvinud žürii eripreemia Portugali Estoril filmifestivalil.