Thursday, January 17, 2008

Sygis ja Sügisball

FILMITUTVUSTUS:

“Sügisball” räägib kuuest üksteisega riivamisi kokku puutuvast magalaelanikust, keda kõiki ühendab üksindusetunne. Noor kirjanik Mati luurab eksnaise akende taga ja läheneb uutele naistele, kuid tulutult. Üksluise eluga vanapoiss-meestejuuksur August Kask kiindub väikesesse tüdrukusse, tollele lähenedes aga süüdistatakse teda pedofiilias. Üksikema Laura vaatab telekast „Ogalinde” ja tõrjub meeste lähenemiskatseid, kuna ei suuda neid usaldada. Arhitekt Maurer mõtleb inimkonna heaolu peale, on aga unustanud omaenese naise, kes omakorda otsib lohutust shveitser Theo juurest. Theo meeldib naistele, kuid madala sotsiaalse staatuse tõttu ei võeta teda tõsiselt.

„Sügisball” räägib inimeste eraldatusest ja võimetusest teisteni jõuda. Samas leidub seal muigeid ja absurdi ning mõni vastavalt häälestunud vaataja võib isegi laginal naerda saada. Kui katsuda kuidagi zanri määratleda, siis võib öelda, et „Sügisball” on süsimust komöödia üksindusest, ahastusest ja lootusetusest.”

Veiko Õunpuu, rezhissöör

„Sügisball“ on inspireeritud Mati Undi samanimelisest romaanist.
Filmi peategelasteks on Rain Tolk, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak,
Tiina Tauraite, Maarja Jakobson, Sulevi Peltola (Soome) ja Mirtel Pohla.

Lugedes yle möned intervjuud, sain aru, et ma olen filmist möneti teistmoodi aru saanud. Eriti, mis puudutab rolliarengut, mida mina ei näinud ja ei arvanud, et see peab olemagi. Tegelased ei tee minu meelest läbi muutust ega yleta ennast...vöi siiski? Aga olgu, nii palju, kui on vaatajaid, nii palju on ka arvamusi.
Tirisin eelmise aasta blogist selle loo Filmisahtli alustuseks välja ja panen ta väheste kärbetega yles, muutmata oma arvamust ja peamist mötet. Täiendan seda siis, kui mu arusaamine töelise kannapöörde teeb...


Väikses kinoklubis Wallingatanil Eesti Maja keldris oli just nii palju rahvast, et liiga kitsas ei olnud, aga ega ruumi yle ka ei jäänud. Yhena viimastest tulijatest sattusin istuma kohale, kus mulle ykski peanupp ette ei jäänud. Muidugi koha mugavusele ma ei möelnud, mul olid hoopis muud kahtlused.
Köigepealt algallikas - Mati Undi "Sügisball" (lemmikkirjanik, tuttav ka inimesena & lavastajana teatristöötamise ajast, raamat ammu aega tagasi läbi loetud, seega meeles pigem tundena kui detailidena) - ja nyyd äkki film tegijalt, kellest ei tea muud, kui paari ajakirjandusest kokkunopitud lauset. Mees, kelle eeskujuks on Kaurismäki - samuti minu suur ja eriline lemmik; Bergman - loomulikult ka, alles nädalavahetusel olid siin Stockholmis Bergmani mälestuspäevad täis tema kultusfilme ja ka haruldusi; ja löpuks Tarkovski, kelle filmidest algas mu teadlik filmikunstist arusaamise pikk tee.
Ytlen otse, et kartsin. Kartsin, et va-eesti-filmi-tase ei kyyni Undi edasiandmiseni.
Unt ise oli lavastajana paras eksperimentaator...ta sidus ajaloolist kaasajaga, ta synteesis, aga ei kaotanud läbivat ideed vaid vöimendas seda omas ajas.
Nyyd oli Veiko Öunpuul omakorda aines, mis jäi kuhugi 70-ndatesse, aga mille märgid pidid resoneerima kaasajaga...rääkima sellest yldinimlikust, mis oli siis ja mis on täna. Aga kuidas ta seda teeb, kuidas Undi atmosfääri ja mötet edasi annab?

Filmi edenedes unustasin köik köhklused-kahtlused ja kysimused. Juba esimese kolmandiku peal oli selge, et suudetakse hoida stiili löpuni, oli hea, suure syndmuse tunne.

On juba räägitud vägevast kaameratööst, vaimustavast pildikeelest, värvidest, yhtlaselt tasemel näitlejatest ja mis minu jaoks oli nii oluline, et ka muusika ja heli oli paigas. Polnud seda ebaloomulikku, völtsi tekstiandmist, mis on seganud paljudes Eesti filmides.
Aga on ka räägitud Öunpuu inimlikust soojusest ja romantilisest silmast magalarajooni ja nende elanikke kirjeldades...see on joon, mis puudus kyynilisel Mati Undil. Vöiks öelda, et Öunpuu Sygisball on "söödavam" kui Undi "Sygisball".
Öunpuu loodud karakterid on samuti karikeeritud, väga stiilselt ja peenelt karikeeritud, nad ei avane ega arene, et midagi töestada, nad ei muutu ajas, nad kulgevad ise läbi aja tänasesse päeva.
Sama moodi omavad asjadki tegelaste ymber symboolseid, erinevaid aastakymneid yhendavaid märke - vana kettaga telefon ja laptop yhekorraga, riided siit ja seal - mitte ajastutruuna, vaid märgina (näiteks "igavene" pintsak kirjanikul)...Kohe esimestes kaadrites on kirjaniku toa seinal Cassavetes'e plakat - selge, kas see pole seal niisama, juba see andis vötme, kuidas olmesse suhtuma hakata - igatahes mitte yks-yheselt; konverentsiplakat aastanumbriga 2006 kinnitas seda.
Kuid see köik on väline, mina saan natuke aru neist detailidest ja vihjetest, mul on taustateadmised ja samad eeskujud, mis Öunpuul. (Kaurismäe möju on tunda, kusagilt jäi körva, et siin on Kaurimäed rohkem, kui Unti). Aga tähtis on, et film räägiks vaatajaga mitte ainult meie hulgast, kes me töesti t e a m e ; vaid möjuks ka sellele, kel pole ei nostalgiat möödunud aastakymnete puhul, Lasnamäe kogemust ega yldse Nöuka-aja kogemust.
Filmikogemusega on nii, et see ilmselt peaks olema...see pole kindlasti tavaline film, ammugi mitte kassafilm.
"Kommertsedu ei saada seda filmi ilmselt kunagi", ytles Öunpuu isegi.
Kuid polegi tähtis. Maailmas on tuhandeid filme igasuguse tasemega vaatajale, tähtis on, et Eesti film on töusnud tippu seal vallas, kuhu jöuavad yksikud. Teoreetiliselt on head kassafilmi palju lihtsam teha (piisava raha olemasolul), aga head kunsti ei saa osta mingi raha eest. Ja seda "Sügisball" just on.
"Itaallased hüppasid püsti ja ei tahtnud kuidagi plaksutamist ära lõpetada", kommenteeris toimunut üks filmi peategelasi Rain Tolk. Nii tervitati filmi öhtusel linastusel Veneetsia filmifestivalil.

Sama tuliselt plaksutada oleks tahtnud minagi.
Aga ma andsin endale aru, et ma pole filmifriikide kokkutulekul ja surusin käed taskusse. Olin klubis esimest korda, aga klubilisi yhendas hoopis rahvus, mitte spetsiaalne filmihuvi, pealegi pole eestlased yldse spontaanne publikum.
Paraku oli mul öigus. Inimesed kohmitsesid vaikselt pysti töusta ja ma ei näinud ei naeratusi ega vaimustunud nägusid. Vöib-olla elevil vaatajaid siiski oli, ruum oli hämar, aga ma ei jäänud perenaisega juttu ajama, nagu ma alguses olin möelnud ja lubanud. Tahtsin kiiresti välja saada ja uuesti filmi möttes läbi elada...pealegi oli pikk tee koju minna.

Kodus läksin kohe netti, et vaadata, kas ma leian midagi sellist, mida ma ise tundsin - teiste jagatud röömu, vaimustust vöi ka raamatu ja filmi vördlevat analyysi; kahetsesin, et mu enda Mati Undi raamatud pole Rootsis.

Löin otsingumootorisse sisse otsingusöna sygisball. Kohe leidsin paar päris huvitavat arvustust - yhe kriitik V.-S. Maistelt, teise K.Murutarilt. Möned kenad löigud blogidest....
Murutari artikli pealkiri ajas mul harja punaseks, oleksin peaaegu samal hetkel hakanud repliiki vastu kirjutama. Aga hiljem arvustust yle lugedes sain aru, et lool polnud häda midagi. Nagu kollasele lehele kombeks, oli pealkirjaks nopitud täiesti suvaline lause artikli löpuosast: "Sügisball, fallosekujuline rakett".
See oli siis see, mida ma yhest kommentaariumist olin varem lugenud, kirjutajaks alias usklik. Tema sönadel pidi film olema täielik pornograafia. Teisedki kommentaatorid sekundeerisid rövetsemisega. Köik ikka oma isikliku rikutuse piirides.
Tjah, kullakesed, mitte film ei ole pornograafia, vaid meie elu on pornograafia, eriti sellel, kes oma elu pornograafiaks elada tahab. Pornograafia on ka Lasnamäe-taoline elukeskkond, mis kahtlemata muudab inimest. Sellest rääkis kadunud Mati Unt ja sellest räägib täna ka Veiko Öunpuu.
"Õunpuu annab mõista, et säravate võõraste ja esmapilgul kadestamisväärselt ilusate inimeste kardinate vahelt sisse piiludes ei avane mingid uskumatud saladused või naudingud".
V.-S. Maiste

Kuid domineerima - minu jaoks vähemalt - ei jäänud ei must ega räpane, vaid kurb ja poeetiline alatoon.

PS.Veiko Õunpuu mängufilm «Sügisball» jätkab oma edukat esinemist Euroopa filmifestivalidel. Mainekas Thessaloniki festival autasustas «Sügisballi» ja Õunpuud parima režissööri auhinnaga.
Thessaloniki on tänavu juba 48. korda toimuv festival, millest on saanud Balkani regiooni juhtiv filmipidu ja mida loetakse kümne suurema Euroopa festivali hulka.
Festivali peapreemia sai Hiina film «Punane Awn», mille režissööriks on Shangjun Cai.
Varem on «Sügisball» võitnud Veneetsia festivali Orizzonti kõrvalprogrammi ja pälvinud žürii eripreemia Portugali Estoril filmifestivalil.

No comments:

Post a Comment