Ozon: Potiche (2010)

Ozon'i "Swimming Pool" (edaspidi lyhendatult SP) postitus oli senini mu köige keerukam, vaeva ja aega nöudnud lugu, mille ma iganes yhegi filmi kohta olen teinud. Oli palju peamurdmist ning Ozon sai minu mötetes aupaiste ymber pea. 
Ma loodan, et see postitus täna siin tuleb seevastu köige lyhem. Aupaistet ma Ozon'ilt maha ei rebi, sest SP on ja jääb; aga mitte yhtki säravat kiirt juurde kah ei lisa.
Potiche on teatrilavalt toodud 1970.aasta farsi vaba tölgendus filmilinale aastal 2010.
(Potiche tähendab koduperenaist = kodust iluasjakest, nn mehe kodust trofeed). 
Keda praegugi peaks huvitama 70-ndate naisöiguslaste mötted; vöitlus vasak-ja parempoolsete vahel; vöitlus vana-ja uue suhtumise vahel, eriti perekonda - ja seda köike kerge farsi vormis, haaraku kommikott sylle ja lutsutage sinna juurde prantsuse filmikommi vanade Deneuve ja Depardieuga peaosas. 
Völutud Ozon'i "Swimming Pool"'ist oli tema komöödia mulle muidugi suur pettumus. Potiche on retro (vöi irooniline retro), aga teadmata filmi valmimise aega, vöiks arvata, et see ongi tehtud 70-ndatel. Retro-iroonia ei paista välja - igatahes minu jaoks oli see farss liiga igav, pinnapealne ja tobe. Siis vöinuks juba värve paksemini panna, rahvalikus kylajandi laadis.

Kui mötlema hakata, on samu, nn prantsuse filmikvaliteete ka SP-s kyll (prantslaslikku kerglast ellusuhtumist, mida vöiks ka prantslaslikuks elegantsiks kutsuda; aga vöib-olla rafineeritud igavuseks vöi koguni banaalsuseks).
Kui SP-s oli Ozon eelpoolnimetatud omadused kombineerinud veidi sygavama loova inimese teemaga ja moodustus nauditav puzzle, siis Potiche oli lihtne komöödia.  


Meenus ka  Bunueli kuulus "Kodanluse diskreetne võlu" (1972), filmiklassika, ehkki pealtnäha nägi Bunueli meistriteos samamoodi lihtne välja.


Kahjuks Potiche oligi lihtne; ja farsi jaoks liiga vähe terav -  minu jaoks. Nagu öeldud, kellele farss kui zhanr istub, sellele vöib ka see film meeldida - juhul, kui samahästi pakub silmaröömu 70-ndate olmestiil. 


Rullid peas, kohutavates punastes nailondressides sörkjooksu tegev tysenenud koduperenaine (Catherine Deneuve); silma löikav kollaselilleline maitsetu köögitapeet, sama maitsetud röivad, soengud ja interjöörid ning hiiglaslike prillidega Tootsie-kloonid igal pool...no ei ole meeltylendav. 
Vöi on mul isiklikult mingi vimm selle ajastu vastu? Ei peaks olema, sest samal ajal oli ka: hipiliikumine, pikad seelikud, narmastega nahkkotid ja pärlid, oli palju head muusikat ning romantikat. Minu nooruses 'väikekodanluse völu' puudus ja tagantjärgi on seda näha naljakas, kui mitte tobe, seep'see ongi.


Deneuve'le peab muidugi au andma, ehkki roll oli minu meelest ebausutav, nägi 66.aastane daam siiski ysna völuv ja  endast 15 aastat noorem välja. Depardieu mängis talle loomuomast tyypi, tahumatumat, kui iialgi varem. Nende näitlejate nägemine oligi yks filmi peamistest plussidest.


Edit: olen saatuse tahtel Canal+-st mönda muud filmi oodates korduvalt tollele naljaloole peale sattunud. Ja vaatama jäänud - midagi tas siiski on... 
Ega ma ei saa ju kinni klöpsata, kui ekraanil liigub minu söbranna teisik (öelge veel, et teisikuid pole olemas!) - filmis tytre rolli tegev Judith Godrèche. 
Google'st leitud piltidel on ta pooltel blond(eeritud) ja seal on möne vötte sarnasus nii suur, et ma kahtlustan, et minu eestlanna mängib elus topeltrolli, söites Eesti ja Prantsusmaa vahet rohkem, kui ta meile räägib:)

Kyllap ta mötleb prantsuse keeles, sest oskab seda keelt nagu iga hea prantsuse filoloog ja tölk.
Mida rohkem ma Judith'i t vaatan, saan aru, et ka sellega filmiga on isiklik seos leitud, ehkki väga ebatavaline ja väline.