(2004)Starring:
Nicole Kidman, Stellan Skarsgard, Patricia Clarkson, Jeremy Davies, Paul Bettany
Directed by:
Lars von Trier
Väga vastuoluline postitus, mis seisis kaua visandina
See on ehk imelik, aga ma olen mingite kuulduste pöhjal Lars von Trier'i filmidest eemale hoidnud. Kust see "nutufilmide imidzh" mulle tuli, ei oskagi enam öelda, aga eile nähtud Dogville oli kyll briljante, intellektuaalne ja filosoofiliselt ajatu kunstiteos.
Juba hiljuti TV-s olnud dok. filmi vaatamine Lars von Trieri elust ja tööst ei läinud kokku minu kummalise eelarvamusega - ja Dogville töestas seda.
Mötisklen siiamaani, eriti oma fotodega tegeledes, Trieri lause yle selles dokkaris:
"Minu ja maailma vahel on ainult kaamera"
Dogville
Minu viga ongi see, et ma loen liiga palju arvustusi ja siis muutub filmi enda vaatamine ebahuvitavaks, sest kujuneb kellegi teise ja enda oletatava nägemuse syntees, mis on ilmselge valepilt.
Seepärast on mul väga hea meel, et ma Dogville ära nägin ja alguses teatraalsest napist lavakujundusest ära ei ehmatanud.
Dogville'i kohta on kirjutatud palju ja hästi. Mul tekkis eile öösel samuti originaalseid mötteid, kui hommikuks oli nad läinud vöi on sellest vaid katked järel.
- "Kuidas kyla koerale, nii koer kylale".
- Kas meie, inimesed, olemegi nii halvad (meile näidati peeglit); kas me suudame töele näkku vaadata?
Edit
17.nov.2009
Ma aiman, miks ma seda postitust kohe yles ei pannud.
Töepoolest, Trier on hull geenius, eriti, kui rääkida tema viimasest, shokeerivast filmist "Antikristus".
Kuid ma pole ise seda filmi ikka veel näinud; veel enam, ma pole näinud ka teisi tema tuntumaid filme "Laineid murdes" ja "Pimeduses tantsija". Vähemtuntutest rääkimata.
Vöiks öelda, et ma ei tea Trierist midagi. Aga Dogville'i näinuna vöin ka öelda, et tean köike. Ta räägib ikka yhest ja samast asjast, kord sositades, kord karjudes.
Kasutades erinevaid vahendeid ja filmikeelt valab ta välja valu inimeste ja inimkonna 'ebapuhtuse' yle. Kas pole?
Vöib-olla ma olen ma ise töele näkku vaatamisest - Trier'i silma läbi - vaistlikult eemale hoidnud...
Paraku ma tean, et ka praegu ma ei otsi kohtumist ei valusa töe ega Trieri filmidega. Ma olen loomult nautleja ja minu filmimaitse on gurmaanlik. Ma arvan, et ma olen elus kyllalt näinud, kogenud valu ja viletsust ja ma tahan puhata. Aga yhel päeval tuleb ikkagi töehetk...
Aga kui see tuleb - isegi "Antikristuse" kujul (seda filmi ma pelgan köige rohkem, sest ma ei talu vägivalda ja öudukad pole minu zhanr) - siis alt ära ei hyppa.
Vöi siiski?
PS. Lisalugemist Danzumehe blogis. http://danzumees.blogspot.com/2009/06/antichrist-antikristus-taani-saksa-jt.html
Seal on minu enda kobavad, filmi mittenäinu kommentaarid, kusjuures nyyd mulle tundub, et Danzumees desorienteeris mind ysnagi, sest talle on vastuvöetamatud nii sönalised roppused kui ka roppustena tunduvad filmikujundid, mis aga filmis polnud eesmärk omaette (?) (vöi nagu talle tundus).
Ester-Helenalt hiljuti lisatud kommentaarid selgitavad asja palju rohkem, vähemalt mulle.
Kui ma oma filmielamuste pagasi peale mötlen, siis vöigas naturaalsus - kui ta on vajalik filmi mötteks ja arenguks - mind ei tegelikult häiri. Tuli meelde "Quills" koos Geoffrey Rush'i vörratult mängutud Markii de Sade'ga.
Jah, ja ikkagi mulle pole täiesti selge, kas ma tahaks "Antikristust" yldse näha.
