Kauged maad, ajalugu ja eksootika. "Mongol". "Australia"

Aastavahetus on vist selline aeg, kus hing ihkab pigem vaatemängulisust kui tösiseid emotsioone. Uue, suure ekraani kojutoomise puhul sai yle vaadatud möned osad "Sörmuste isandast" - meile kingiti möned aastad tagasi kenas karbis komplekt koos lisamaterjalidega. Nyyd oli vöimalus tulnud, kinoelamusest oli paras aeg möödas ka. (Sörmuste-filmid on linastunud siin just iga kord jöuludeks, seega nagu traditsioon juba).
Oli vägev kyll - peaaegu kodukino!
Muidugi, head filmi ei riku ka väike ekraan, aga sellistele lugudele on kvaliteetne pilt ja igast nurgast tulev heli suureks plussiks. "Peaaegu kodukino" ytlen sellepärast, et ma enam-vähem tean, mis asi see on - veel suurema ekraani, projektori ja täiusliku helisysteemiga, spetsiaalsetest mugavate toolidega omaette ruum. Seda meil muidugi pole, aga endisega vörreldes...mis siin rääkidagi.


"Sörmuste isandast" ma palju juttu ei tee. See zhanr pole minul lemmikvaldkond ja ainult asjaolu, et mitmekesi koos kinnominek vöi kodukinoseanss koos söpradega on omaette syndmus, vötan ma meeleldi vaatamisest osa, eriti, kui laual on vein ja muu hea-parem.
Nyydseks oli peaaegu kogu triloogia meelest läinud, aga ikka hakkas mingil ajal igav, nii et ma viilisin veidi - kodus saab seda teha.
Ja mida on minul rääkida briljantsest kunstkäsitööst nagu see sörmuse lugu on - seda on ammu teinud/teevad asjatundjad niikuinii. YouTube's on ka tilluke paroodia yleval, mis ainult töestab filmi suurt populaarsust.

Järgmised kaks filmi, mida ma rohkem puudutan, on samuti pigem käsitöökunsti zhedöövrid, kuid siiski rohkemal määral filmikunst selles möttes, mida mina kunstiks pean. Neil on yks yhine omadus ja seos minu huvidega: kauged maad, ajalugu ja eksootika. 
Ja need maad peavad olema töelised, mitte mingid kurrunurruvutimaad. Ja film, kui ta juba vaatemänguliselt ajalugu kajastab, ei tohiks ka faktides väga mööda panna.
Eksootika on siis iseenesest kauba peale, aga ainult eksootika pärast ma pikalt ekraani ees istuda ei viitsi - siis vaatan pigem teadussarju.
Lisaks sellele ei kirjuta ma siia/pole veel kirjutanud ka paljudest väga headest filmidest, kui mul ei teki isiklikku seost.
Seekordne seos oli niisiis aastavahetuseaegne nälg meelelahutuse järele ja selle kajastus nende filmide näol - "Mongol" ja "Australia"

Mongol (2007)

Rezhisöör Sergei Bodrov

Vene-Saksa-Kazasthani koostöö

"Mongol - Tzhingis-khaani töus"  on kahtlemata tugevam film, kui "Australia", kuid mölemad on igati pönevad, harivad ja väga vaatemängulised, eriti esimene. Ehkki "Mongol"'is on kahjuks silmatorkavaid ajaloolisi vigu (vale keel/murrak ja liiga euroopalikud hobused - aga kust seda ligi tuhande aasta tagust öiget dialekti vöi masajalgset hobust enam meie ajal vötta?) Köik muud komponendid andsid igatahes ysna maalilise pildi. Ja polnud seda holliwoody'likku pateetikat, mida kahjuks oli liigagi paksult "Australias".
Niisiis nendele, keda juba lapsepölves Tzhingis-khaani lood tösiselt köitsid, on film töeline maiuspala....aga mööndustega.

Sergei Bodrov

Ehkki Mongoolia ja Kazasthani maastikud on lummavad (mölemad filmid on just sedasorti tööd, kus maastik mängib kandvat rolli) ja suurepärased taustad eepilisele loole, oleks vöinud "Mongolis" rohkem pyhenduda psyhholoogilisele liinile, materjali näis ylegi jäävat ja näitlejad olid tugevad, eriti peaosas mängiv Jaapani näitleja Tadanobu Asano (näiteks on mul tema kultusliku anti-kangelase Zatoichi film).
Selle asemel oli palju veriseid lahingustseene, mis tundusid löivumaksmisena nyydisaegsele publikunöudele, mis on harjunud holliwoody'liku madinaga. Selline mulje jääb, et raha andjad panid rezhissööri tegema "kassahiti" valikuid selle asemel, mida ta ise oleks tahtnud teha. Kuid vöib-olla on elamine-töötamine USA's tema endagi stiili möjutanud; vöi on see venepärane suurfilmi formaat?
Bodrovi etniline vanaema oli burjaat, ka eelmine tema film "Nomaad" ja praegu filmitav (ei tea täpset pealkirja) on Kesk-Aasia ainelised.

Aga kui actioni ja draama suhe oleks olnud nagu vaatemängulises "Inglise patsiendis", kus maastikul (täpsemalt körbel) on samuti peaosa - ehk siis oleks ka film tugevam ja vöiks isegi "Inglise patsienti" oma värskuses yletada.

Nyyd aga ei saa aru mitmest pöördekohast - näiteks kuidas pääses noor Temüjin jääaugust - kohati oleks nagu kaadreid vahelt välja löigatud - ja möned ytlevad, et jääb arusaamatuks, kuidas ikkagi nii mehisest mehest, truust kaasast ja heast isast sai säärane barbar, kellest jäid maha kolbamäed ja tyhjad kylad tuhandete kilomeetrite ulatuses Ungarini välja (väga huvitav miniylevaade mongoli armeest, vöitlusmeetoditest, vallutustest ja lagunemisest on budismi ensüklopeedias ).
Järele möeldes aga oli film just nagu puust ja punaseks tehtud töestus sellele, miks ja kuidas kujunes selline halastamatult julm väejuht. Iseloom (geenid - isa oli juht), lapsepölv (raske), keskkond ning kultuur (pidevalt omavahel vöitlevad suguharud ja algeline kultuur ning karm olme) - see oligi sealsyndinu saatus. Kohaliku Jumala soosing veel lisaks. Vöi oli see suunav körgem jöud, vötku, kuidas keegi tahab.
Tegu on ilmselgelt Tzhingis-khaani heroiseerimisega ja film löpeb seal, kus algas tegelikkus köigi teiste rahvaste jaoks.
Film oli lugu karastumisest, massidele teenäitajaks saamisest - nagu oli ka (andke andeks naljakas vördlus) film "Coco before Chanel".
Vörratu vaatemäng, kaunis, suhteliselt vähenähtud Kesk-Aasia loodus ja väheteatud killuke ligi tuhande aasta tagust ajalugu.

Australia (2008)

Aga nyyd aussie'de juurde.
Austraalia tuntud rezhissöör Baz Luhrmann ("Moulin Rouge!", 2001) tegi teisele pyhendunud austraallasele Nicole Kidman'ile filmi, kus viimane särada saaks. No nii see pealiskaudselt välja näeb! Eelarve oli sama suur kui ootused ja need mölemad olid hiiglaslikud.
Räägitakse, mees ise on nimetanud oma filmi “Baz Luhrmann’s Aussie version of Gone With The Wind“.
Algus pole paha - täis tempoga tuuakse vaataja ette proloog, mis on kiire, koomiline ja värvikas - justnagu kabaree etteaste, seda Baz oskab!
Aga siis hakkab film venima ja omandama eepilise jutustuse vormi, mis nöretab sentimentaalsusest ja pateetikast. Sekka westerni elemente, lastekaitse-teemat, söjaromantikat...kokku köigile midagi, aga nöudlikumale vaatajale ei paku see rosolje tugevat kunstielamust.
Ei tea, kas film oleks Russell Crowe'ga parem olnud, ma arvan, et töenäoliselt oleks. Crowe'l on mingi teine plaan, mis annab sygavust ka siis, kui muud osad on vaatemängulised. Kahjuks aga hyppas Crowe alt ära.

Asja päästaks/päästab vörratu Autraalia loodus (siin eriti karm pöhjaosa); pärismaalane, salapärane aborigeen ja tema 'creamy' Nullah (segavereline lapselaps, kelle jutustus tegelikult see lugu on - völuv laps-näitleja Brandon Walters); ning minu jaoks veel ka...ajalugu. Näiteks II MS syndmusi tunnen niivörd vähe, et Darwini linna pommitamine jaapanlaste poolt oli mulle teadmata vöi ununenud.
Kuid jah, liiga segi on köik need asjad.
Ilus kummardus aborigeenidele - nn varastatud generatsioonile, oli filmi löpus ametlik tekst, vabandus neile, keda sunniviisiliselt tömmati välja oma keskkonnast ja pyyti panna elama valge inimese elu.
Kui möelda, et aborigeenid vöisid olla elanud 40 000 (jah, nelikymmend tuhat!) aastat sellel eraldatud mandril, siis on öudne, mida valged tegid paarisaja aastaga...
Tegelikult algab film ka tekstilise sissejuhatusega, aga minu meelest jäävad ava-ja löpusönad kunstlikuks nagu partei manifest.
Köik jääb holliwoody'likult staaritseva draama varju, poster ise näitab seda.
Ega siin rohkem olegi öelda.
Aga Austraalia loodus on see, mis ei peta.

Ja muide, Kidman polnud sugugi nii hea, kui ma lootsin, aga sellise stsenaariumi juures polnud tal vöimalust. Tegi kenasti köik karmid ratsutamised-lehmakarja ajamised ära, aga, aga...ma näeks teda meelsamini läbinisti aristokraadi rollis. Pigem vöiks ta mängida kylma ja kainelt arvestavat, vöi siis naiiv-pahelist iludust á la Sylvia Kristel. (Ka "Silmad avatud kinni" osatäitmine oli önnestumine. Vöi siis Grace "Dogville"s. Kidman teeb ikka aeg-ajalt häid rolle kehvemate rollide vahel...)Isegi avatseenide koomilis-eksentriline proua istus talle rohkem, kui hilisem köva käega karja-rantcho emand mrs.Boss.

Kes jälle kord körvalosas röömustas, oli Jacek Koman - sama poolakas, kes mängis ka "Moulin Rouge!"s väikse, aga plahvatusliku argentiinlase rolli.  "Australias" oli ta körtsmik Ivan.
Vihje slaavi päritolule... IMDb andmetel teeb ta Melbourne pundis VulgarBand vene blatnoide muusikat. Vaat seda tahaks näha-kuulda kyll.
Pilt ja huvitav artikkel temast, "Vaikne mees", asuvad siin: http://www.smh.com.au/articles/2002/12/27/1040511177792.html
Tuleb välja, et ta on ka teatrinäitleja, kes aastal 2002 sai Beckett'i tykis mängida...Imelik oleks rohkem temast kirjutada, aga on selge, et Jacek Koman jääb mu huviorbiiti.

Veel yks löik "Australia" kohta IMDb kommentaariumist, mis väljendab ka minu arusaamu:
/---/It certainly starts as a camp comedy, then lurches into a clichéd action romance adventure, before descending into an attempt at World War Two melodrama and finishing with a dubious helping of Elgar over a rather uncomfortable attempt at serious social commentary. Elgar? I mean why? My dictionary defines a farrago as a confused mixture, a hodgepodge or medley. That sums up Australia perfectly, a farrago. It has no idea what it wants to be so it attempts to be everything to everyone and fails at almost all of it./---/ 


Mis mulle väga meeldisid, olid kostyymikunstniku Catherine Martin'i loodud röivad, eriti Nicole'le. Alloleval pildil on Kidman, Martin ja ka paar sobivaid Ferragamo kingi.

Pilt pärineb siit.

Löpetuseks avastasin materjali, millest selgus, et Crowe taganemine polnud ainus tööd pidurdav probleem. Ka filmi löppu muudeti, kuna see oli testvaatamise käigus USA filmipubliku jaoks liiga kurb (Jackman'i kangelane pidi stsenaariumi kohaselt filmi löpus surema).

Aristokraat ja aborigeen

Lisaks olid lehmad, 1500-pealine kari, sunnitud vahepeal karantiinis olema. Aga nemadki olid yhed peategelased. 

"Köik, mis juhtuda sai, ka juhtus", ytles Luhrmann ise.

Viimaks yks armas pilt, mille pika otsimise peale leidsin: Nicole ja Brandon filmivötete vaheajal.