Üks mu sôber

Režissöör MART KIVASTIK
Stsenarist MART KIVASTIK


Väike kahtlus pöues (ehkki viimastel aastatel on järjest hakanud häid Eesti filme tulema) ja pahane toolidega kolistamise pärast, sest esimesed kaadrid on ju väga olulised,  unustasin siiski kohe ennast filmi vaatama. 
Mul vist vajus mönigi kord yllatusest suu lahti. Iga järgmine pööre syndmuste käigus oli yllatav, yllatus oligi filmi "vötmesöna".  Loomulikult oli köik kindla käega paika pandud, sest kui seda poleks tehtud, oleks igav hakanud ja - ei mingeid ootamatusi.  Aga see film oli neid täis, otsast löpuni, kuni viimase kaadrini.

Yhemehefilmid ongi enamasti head, sest siis looja teab täpselt, mida öelda tahab ja saab seda ka ise juhtida. 
Minu blogiski on selliseid filme palju, kui vaatama hakata.

Isiklikud seosed? (nagu ma olen siia loosungi yles pannud). 
Kogu see lugu oli yks isiklik seos...
 Oli elu ise, vöi pigem elamise öppimine.  Ja see käib ikka nii kaua, kuni elad. Kuni veel hing sees, isegi kui keha on teovöimetu, haige vöi juba päris vana. Ses möttes väga korralekutsuv film: elutarkusest on alati puudus. 

Klubis tuli jutuks, et miks autor just neid teemasid ja just nii puudutas (surm, haigused, haigla jne) et kas see oli ka oma hirmude selgitamine, piiride kompamine ning äralahendamine filmi näol? Vastus oli jaatav.
Ma ei hakka midagi ymber jutustama, enamus on filmi juba näinud, alla lisan otsimisvaeva vähendamiseks lingid ka neilt, kes on vaevaks vötnud suuremat analyysi teha.
Näitlejate valik tundub ainuvöimalik. Lisaks on önnestunud ka operaatori ning helilooja leidmine . Mis peaasi, pole tehtud tsirkust - köik mida on vaja näidata, on olemas, aga mitte mingit eputamist ei vaadete, kostyymidega ega muude kino trumpidega. Vöi siiski...kolme peaosalise kostyymid tundusid ehk natuke liiga teatraalsed, natuke liiga yle vindi vöi ansamblist väljas muu reaalsuse taustal - aga vöib-olla seegi oli taotluslik? 

Ilmselt jään siia mötteid juurde lisama*, ehkki esimesele hingelisele segadusele ja seda hajutavale vestlusele filmi autoriga arvasin, et asi mind kummitama ei jää. 
Aga jäi kyll. Mul on hea meel, et liiga synget löppu ei tulnud, helge noot kulus köige nende naturaalelu kylgede peale ära. Arvan, et noored, kes surma ja suremisega lähedalt kokku pole puutunud, vaatavad filmi hoopis teisiti, kui need, kes on vanad, haiged vöi 'augus' sees olnud.

* EDIT: seoseid ja uitmötteid

- Vaatasin täna eluloolist filmi Cornelis (millest teine kord), tekkis palju seoseid; aga seal oli löpp see päris löpp.

- Colas Breugnon! Muudkui kummitab mind...(ehkki ma muud suurt raamatust ei mäleta, kui tunnet, et elame veel!).

Oli hirmus kylm vöttepäev, yle -20C, ytles filmi autor eile klubis
...ja see on yks soojemaid-sydamlikumaid filme, mida tean

Operaator-lavastaja JARKKO T. LAINE

Kunstnik-lavastaja KATRIN SIPELGAS

Monteerija TAMBET TASUJA

Originaalmuusika   ARDO RAN VARRES

 MATI – Aarne Üksküla

SASS – Aleksander Eelmaa

RUTH – Rita Raave

MARI – Harriet Toompere

KARL – Ingmar-Erik Kiviloo

TÕNN – Markus Luik

http://ignorabo.wordpress.com/2011/01/10/uks-mu-sober/
http://filmijutt.blogspot.se/2011/01/uks-mu-sober.html
http://tsitronkollane.wordpress.com/2011/01/10/sopruse-ulistus-%E2%80%9Euks-mu-sober%E2%80%9C/
Autor ise: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11824:mart-kivastik-minu-maengufilmi-tuum-on-kuidas-ja-miks-ueldse-olla-inimene-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3327
http://www.epl.ee/news/kultuur/mart-kivastik-filmis-on-asi-esimese-kahe-minutiga-selge.d?id=51290230

Gainsbourg: A Heroic Life

Starring: Eric Elmosnino, Anna Mouglalis, Laetitia Casta, Lucy Gordon, Mylene Jampanoi.

Kuulamiseks: Serge Gainsbourg Boomerang

Kui Piafi-film oli teostatud klassikalistes raamides, siis see prantsuse shedööver on kahtlemata midagi täiesti vastupidist. Ma ei kujutaks seda lugu ette rahulikus, jutustavas vötmes antuna, aga önneks see ka seda pole. Yks huvitavamaid filme, mida ma eales olen näinud!
Köigepealt tehniliselt väga hea heli ja pilt *.
Teiseks äärmiselt stiilne kujundus ja vaimukas dialoog. Pigem kummaline, ekspressionistlik kollaazh kui faktejärgiv lugu. Aga siiski, sellisena tohutult ajastutruu ja völuv. Vöiks öelda, et yhe kunstniku kujutlus teise kunstniku kohta.
Nii see tegelikult ongi. 

Joann Sfar

Nagu Serge oli öppinud maalikunstikuks, on ka filmi autor (tema debyyt filmimaailmas!) koomiksite meister, filosoof ja kunstnik Joann Sfar. Nagu filmigi on raske liigitada mingi kategooria alla, nii on ka filmi autor Joann Sfar samasugune. 

Intervjuu temaga on siin, kus selgub ka miks just 'kangelaslik elu', ja see pealkiri polegi nii irooniline, kui alguses tundub.
Filmis kasutab Sfar animatsiooni, luues kunstniku alter ego nuku näol:

Eric Elmosnino Serge'na...ja tema teine mina

Serge Gainsbourg

See suure ninaga tegelase prototyyp, kunstniku teine mina, sai alguse Serge lapsepölvest. Ajal, kui juudid pidid kandma kollaseid märke ja olid pölu all, olid tänavatel juute inetult näitavad plakatid. See oli Serge needus - tal oli lausa groteskne, suurendatud juudilik välimus (nagu lapsepölves kummitanud plakatil) - see oli tema valu ja samas inspiratsioon. Mis ei takistanud tal olla naistemees, kuid esmajärjekorras siiski kunstnik.
Filmitutvustuses on öeldud, et film on Sfar'i enda koomiksi aintel.
Ma ei ole kindel, millal valmis raamat (kusagilt sain aru, et see pole veel löpetatud), kuid mulle meenus, et hiljuti nägin ju veel yhte koomiksi ainetel valminud filmi - Tamara Drew. Kirjutasin sellest veidi siin.
Tundub, et koomiksilainel olles saab musta huumori ja teravdatud pildikeelega asju...

Niisiis on see tugev autorifilm, aga seda poleks syndinud, kui poleks leitud peaosatäitjat - Eric Elmosnino't. Kui näitleja Charlotte Gainsbourg (Serge Gainsbourg'i tytar) poole pealt filmi ettevalmistamisest loobus (kuna teema oli liiga valus), siis ka Sfar oli valmis idee maha matma. Sobiva peaosatäitja leidmine lykkas aga projektile uue hoo sisse.
Eric Elmosinot polnud vaja grimmitoas tundide kaupa muuta - pilte vörreldes (vaatasin neid läbi terve hunniku) on Serge ja Eric mitte ainult sama typaazhi mehed, vaid lausa nagu kaksikvennad. Olgu siis elus vöi filmis. Siin on kaks pilti internetist Serge Gainsbourg'ist. Ma loodan, et need on ehtsad.

Siin aga:

Eric Elmosnino

Mina neil meestel vahet ei teeks...
Muide, Anna Mouglalis, kellele ma siin blogis mönda aega tagasi kuulsust ennustasin, oli Juliette Gréco episoodilises rollis. Ja Claude Chabrol vilksatas korraks produtsendi rollis. Ma usun, et igale koryfeele oleks ausasjaks olnud selles fimis korraks kaadrisse jääda. On ju Gainsbourg tykike prantsuse kultuuriajalugu.
See on film, mida vöiks veel ja veel nautida. Nagu ka erootilist J´taime'i. (Vidoes on ysna palju pildimaterjali). Hiljem laulis Serge sama loo sisse oma kauaaegse (ligi 20 aastat) partneri Jane Birkin'iga. Avaldamiskeelud ja muu jama niikuinii. Aga öeldakse, et töeline erootika tuleb ikka BB-lt.
Kuidas see lugu nende naistega seal köik oli, vaadake juba sellest stiilsest filmist.
------------------------
* The Blu-ray edition provides a showcase for the film’s highly stylised visual design.  The picture is presented in its original 2.35:1 aspect ratio with a full 1080p MPEG-4 AVC encode boasting a wonderfully vibrant colour palette which evokes both the spirit of the swinging 60s and the internal musings of Gainsbourg’s wandering imagination, best illustrated by the ever-present glowing eyes of the surreal Professor Flipus.  The DTS-HD master audio soundtrack encapsulates the informal moments of Gainsbourg’s piano tinkering in smokey nightclubs as well as the iconically lush orchestrated hit recordings and maintains dialogue clarity throughout.

La Vie en Rose (  La Môme )





Directed by
Olivier Dahan
Produced by
Alain Goldman
Written by
Isabelle Sobelman
Olivier Dahan
Starring
Marion Cotillard
Gérard Depardieu
Sylvie Testud
Music by - Christopher Gunning
Cinematography - Tetsuo Nagata

Marion Cotillard Piaf'ina

Jöhkralt kurb film. Ainuke leevendus oli Piaf'i* laul, muusika, siis kui ta suu lahti tegi. Köik muu oli algusest löpuni masendav. Seega nii, nagu see tema elu oligi. 

*Jah, ma ytlesin Piaf'i, sest Marion Cotillard oligi nii orgaaniliselt Piaf, et see oli tegelikult tema film. 
Selle filmi puhul ei äratanud Oscar mingeid kahtlusi, ka seitse muud auhinda kinnitavad seda. 


Kuna mul ei olnud vöimalust yhegi kangelasega samastuda (selgub, et mullegi on see vajalik), siis ehkki mulje oli vägev ja kestis mitu päeva, oli see masendav ja kurb järelmaitse. Vastupidiselt "Coco Before Chanel"-le, mille naispeategelane oli eluraskustelt sarnase saatusega, aga film oli elujaatav. Piaf oli ka tegelikult elujaatav inimene...aga, mis elu see oli. 
Muidugi, lugu on otsast löpuni autobiograafiline, ehkki mitte kronoloogilise narratiiviga, näeme me Edith'it kuulsuse tipul ja tema vanadust ning Piafi löppu. 
Coco film löppes enne, kui temast sai Chanel.
Ma ei tahaks Piaf'i lugu ymber jutustama hakata, sel pole mötet. Kes teavad, need teavad, muusika on jäänud.
Aga filmile endale ma täishinnet ei paneks. Kas oli peaosatäitja nii tugev, et köik muu tundus tavapärane (ma ei ytleks, et just igav, aga...); vöi oli mingi muu pöhjus, ma ei tea.

Marion Cotillard

Yllatajaid teistes osatäitmistes eriti polnud. Vöi kui, siis Emmanuelle Seigner, kellest ma olen natuke rääkinud Polanski postituses ja keda ma pean väga huvitavaks näitlejaks, tegi punapäise prostituudi rollis hea esituse. Seevastu Sylvia Testud (kes jäi mulle silma Chantal Akerman'i "La Captive"'s) oli nörgem, noh, seegi väike yllatus. Aga ega ma Testud'ist palju ei tea, temaga on igal aastal 2-4 filmi välja tulnud, aga ykski neist pole vist laialt tuntud. Ehkki samuti nishifilm, oli vana "La Captive" tugev elamus iseenesest. Aga see oleks juba teine jutt...


Meigikunstniku töö oli kyll fantastiline, kusagilt lugesin, et ainuyksi piafilike kulmude "tegemine" olevat tunde vötnud. On ju raske neid kahte pildil olevat naist seostada? Ka meigi eest tulid päris säravad tunnustused.


Seosed:
Minu kokkupuuted Piaf'iga (muidugi tema muusikaga) on täitsa olemas. Sai neid laule kuulatud prantsuse keele tunnis, sönu vihikusse kirjutatud ja isegi kaasa ymisetud. Leesi oskas prantsuse-vaimustust sisendada...kes teab, milleks see aastane suhteliselt lötv keeltekoolis jölkumine mulle vajalik oli. Selles postituses see kyll ei kajastu - pole tihedat ja sygavuti minevat analyysi ega muud erilist. Ilus aeg oli, aga see oli nii kohutavalt ammu...seda nimetut prantsusevaimustust enam pole kusagilt vötta. Ka pögusad Pariisiskäigud pole kuidagi haakunud. 
Ehk kunagi, kui ma Prantsusmaal elaksin ja sellega uuele möistmise vöi isegi vaimustuse tasandile satuksin? 

Hereafter (2010)

Kuna eelmises postituses oli juttu Clint Eastwood'ist rezhissöörina ja praegu näidatakse Canal+-s tema paari aasta tagust filmi "Hereafter" , siis tahaks omalt poolt paar söna selle kohta öelda.
Ma ei vaata hetkel meelega muid allikaid, et mitte oma mötet segadusse ajada. Pealegi tehakse sellised filmid tavaliselt maha, eriti kui nad on ausad, mitte niisama paranähtusetega flirtival asjad.
Mahategemise pöhjust ma tean - see on sygav, vöiks öelda animaalne hirm surma ja köige yleloomuliku ees. Ka köige haritumad ja intelligentsemad inimesed hakkavad sörmega meelekohale toksima - sest nad ei suuda selles alateadlikus hirmus vastu vötta informatsiooni, mis ei allu mingile loogikale. Ainult (ja ainult!) isiklik sarnane kogemus saab yhendama neid, kel see on olnud.

Niisiis, see on yks filmidest, millest vöib aru saada, et see on tehtud ISIKLIKU (surmajärgse)KOGEMUSE pöhjal. Ilmselt oli see episood rezhissööri söjaväe-ajast, kus Clintwood peale lennuönnetust peaaegu uppus*. Kes on 'sealpool' ära käinud, need teavad.
Teiseks. Film on tehtud napilt ja samas efektselt -  tsunami, olgu ta nii hävitav nähtus kui tahes, ongi efektne vaadata, eriti pehmes toolis kinosaalis**.

Tsunami eest ei önnestu ära joosta

Eastwood noore peaosatäitjaga 

Näitlejad on tasemel, eriti toredad on vennad McLarenid kaksikute rollis, aga ka nende narkosöltlasest ema teeb usutavat mängu; sama kehtib ka prantsuse ajakirjaniku (Cécile De France) kohta ning viimaseks - Matt Damon  yllatas mind tösiselt, mängides hästi meest, kelles peale terviseriket sensitiivsuse ilmumine tekitab segadust, nagu see juhtuks iga tavalise inimesega, kes tahaks olla endiselt normaalne, mitte lugeda teiste mötteid vöi kuulda surnute sönumeid (önneks juhtub see stsenaariumi kohaselt tal ainult teist inimest puudutades, aga eks ta yks pörgu ole ikkagi).

Kuid seda vaadake filmist, mis on töepoolest huvitav, samas ei aja innukalt New-Age liini. Pigem on see film yks suur kysimus, mis jääbki öhku rippuma, sest ka dokumenteerituid surmajärgseid juhtumeid on piisavalt. Filmis on tunda ka teatavat ebakindlust, aga aines ise ongi selline. Kes teab, mis on surma taga?
Yldjoontes ei kasuta Eastwood grammigi rohkem värve selle seletamiseks, mis teda vaevab. Film on aus ja selge. Olen selle eest tänulik, sest ka mul on kogemus...seega seos on olemas - ytleks selle blogi traditsiooni jätkates.

*Several biographies describe how Clint Eastwood was stranded offshore in the ocean several days after his Navy training plane crashed. The experience is probably what helped him film the tsunami scene in Hereafter. 
**The movie was pulled from theaters in Japan after the devastating earthquake and tsunami that hit in March 2011. 

Polanski fenomen

Roman Polanski on mu absoluutne lemmik.
Nii imelik, kui see ka pole, on mul sellega seoses temast väga raske rääkida. Vaatamata sellele, et kaks kogumikku on riiulis ja peale selle ka midagi arvutis ja et möndagi filmi olen vaadanud korduvalt. Hea kindel tunne on, et mul on möned tähtsamad asjad olemas ja ta on ka ainuke tegija, kelle uuemaidki filme tahan köiki fyysilisel kujul omada. See on mulle väga oluline.
See 'armastusavaldus' siin on muidugi mind ennast paljastav, aga ma ei saanud seda teha siis, kui ma blogimist alustasin. Iga asi omal ajal...vöi veidi hiljem.

Ka see tekst - millegi pikema algus - on visandina kaua kaustas seisnud. Eile, peale vana Chinatown'i vaatamist mötlesin, et nii hölmamatut asja vist polegi, kui tema filmidest rääkida. Minu järelejäänud elust ei piisaks, et tema pooltestki tehtud töödest mingit analyysi koostada. Aga mönest filmist ma proovin juttu teha kindlasti. Hakkan siia lisama mötteid, vöib-olla ka filmograafiat, kui midagi uuesti (yle) vaatan.

Täna tahan lihtsalt selle postitusega kustutada halba maiku filmist, millest kirjutasin eelmises loos. Vahel tuleb kehvale hea körvale asetada, muidu ei saa aru. Ja vastupidi.
Isegi vana, 1976.aastal tehtud Chinatown, mida ma niisiis eile öhtul vaatasin - pealtnäha primitiivne krimifilm - oli parem, kui 2010.aasta Must luik (mida vaatasin öhtu varem, ja mis oli, nagu ma nyyd aru saan, pelgalt vaimuhaigusega flirtiv efektne meelelahutus).
Polanski ei tee mitte yhtegi mittevajalikku ega edevat liigutust ja mulle meeldib see kohutavalt. Ta ei taha vöita publikut toretsevate teemade, ilusate kaadrite, erakordsete stseenide, tausta ja muu sellisega, sest ta teab ylitäpselt, mida ta filmiga öelda tahab. Ja ta kaevab sygavamal.

Polanski ja Nicholson Chinatown vötetel nöu pidamas

Väga liigutav on see, kuidas ta teeb oma filmis tihti ise möne väikse körvalosa. Nagu Chinatown'is kurjategijana (ainult korra kaadris), kes eradedektiivi - peategelane J.Nicholson, väga hea roll - nina noaga ähvardas ära löigata. Aga löikas ainult väheke, öpetuseks. Selline must huumor. Mmm, ja kui ma mötlen löbusate vampiiritapjate peale! (The Fearless Vampire Killers or: Pardon Me, Madam, but Your Teeth Are in My Neck )

Polanski vötab elu köige traagilisemat kui ka koomilisemat poolt ilmselt vördse innuga kui savi, mida saab kunstiks vormida. Ja-jaa, The Pianist on ikka veel riiulis ja vaatamata.

Visandisse olin kirjutanud ka möned read filmist Frantic.
Selgus, et olin kunagi ammu mingit katkendit sellest näinud ja siis ma ei teadnud, et see oli Polanski film. See katkend oli väga meelde jäänud ja ma lootsin, et see on seesama asi. Oligi.
Kahtlemata on see film alahinnatud, kui IMDb'i kuute punkti ja seda, et see on pigem vaatajate, mitte kriitikute sait, silmas pidada. Polanski filmid pole kunagi olnud mainstream asjad  ja see, kuidas Harrison Ford kui ameerika matcho-kangelase kehastus on pandud igati eksliku tavalise inimese rolli täitma, on huvitav. Esimest korda mulle Harrison Ford tösiselt meeldis, aga arvata vöib, et see ei meeldinud Indiana Jones'i austajatele.
Kuna selles filmis puudub ka Polanskile iseloomulik syrrealistlik alatoon - vöi on seda liiga vähe - siis vöib see film mönele tösisele Polanski fännile liiga vähe 'kunstipäraselt sygav' tunduda. Kokkuvöttes pole see ei kassafilm ega ka pealtnäha 'suur kunst' - sellest see madal hinne IMBd-s ilmselt tuligi.
Mulle meeldib see, et film näitab Pariisi sellest kyljest, mida tavaliselt ei tehta. Pole seal seda ameeriklaste unistuste 'armastajate' linna, vaid päris karm kulissidetagune maailm. Polanski teab ilmselgelt mölemat poolt ja ta asetab Frantic'u peategelase just sellesse karmimasse keskkonda.
Muide, seal mängib ka Polanski abikaasa, mitmekylgselt andekas pariisitar Emmanuelle Seigner. 

2011

Mind hämmastas see näitlejatar esimest korda Polanski Bitter Moon'is, kuid tema kohta tuleks juba teine lugu.
Kuidas Polanski, kasvult lyhike, mitte köige atraktiivsema välimusega mees, on saanud endale maailma köige eksootilisemaid naisi? Öeldakse et möni mees on oma saatusest suurem ja - ju see kehtib ka nende asjade kohta.

Mötlesin tykk aega, mismoodi ma köiki teisi tema meistritöid iseloomustaks. On tunda, et Polanski (ka tihti stsenaariumi autor) teab täpselt, mida taha tahab, mis on löpptulemus ja kuidas seda läbi viia. Yhesönaga, tunneb ainest läbi-ja löhki. On kuulda olnud, et ta on lausa diktaatorliku joonega ja väga nöudlik iga kaadri suhtes, kordab niikaua, kui saab soovitud tulemuse. Valib ise valguse, läätsed ja iga detaili. Meeldib töötada väikese kollektiiviga olles loov ja humoorikas, isegi riukalik.
Vastupidiselt näiteks Clint Eastwood'ile, kes alustab vötteid hilja, (et köik saaksid ennast välja magada); peaaegu kunagi ei tee yle yhe duubli ja laseb rahva varakult öhtule. Stiilis - läheb nagu läheb, kui aga meie oleme kulgemises. (Läheb tavaliselt hästi, filmid ei yleta eelarveid ja näitlejad saavad improviseerida). Ka tema on mees, kes alati tahab oma filmidega midagi öelda - ja ytleb ka. Ka tema ei efektitse tyhja asja pärast. Arusaadav, sest ta pidi kaua tegema rolle, mida teised ette andsid. Mees, kes ei suitseta, vihkab vägivalda, mediteerib ja elab tervislikult, on pidanud eluaeg sigar suunurgas ja pystol käes kauboisid mängima, ime siis, et...Kui ma lugesin Polanski mötteid elu ja kino yle ja kui ma lugesin sama asju Clintwood'i kohta, hämmastas mind sarnasus, kuidas need mehed mötlevad. Ma väga tahaksin teada, kas nad (Polanski ja Eastwood) omavahel kuidagi pörkusid?...söbrad olid? Netist ei leidnud kyll esimese hooga midagi.
Kuid tagasi Polanski juurde.
Ta oli juba algaja filmitegijana lausa "inimhingede insener" - kui ma mötlen "Nuga vees" peale, mida ma nägin ilma yhegi subtiitrita poolakeelsena ja see köitis mind jäägitult, sest ilma könest arusaamatagi oli asi selge. Ja oli pönev, ja oli puändiga.

Aga jah,  'meerikamaaga pole Polanskil vedanud kunagi.
Nii traagilist saatust, kui temal, annab otsida. Polanski naine oli just rasedana usuhullu poolt mörvatud - seda lugu teavad muidugi köik, kes ka yhtegi filmi pole vaadanud - ja ta jöi ohjeldamatult. Ja ärge tulge mulle lapsepilastaja juttu rääkima, see oli eht-ameerikaliku kasuehne ema spektaakel, kes oma alaealise tytre kuulsate filmitegijate seltskonda (yritus toimus J. Nicholsoni majas, muide, aga Jack ise polnud kodus) pidutsema lykkas ja seesama 'tore' ema fabritseeris ka kaebuse tytre vastuseisust hoolimata. Ikka raha pärast, tydruk ise ei tahtnud sellest loost enam midagi kuulda, meedia tähelepanu all elamine pole meelakkumine (ja ma arvan, tal oli tollel peol löbus olnud, seda enam, et mingit vägistamist ega muud rövedat ju ei toimumudki).
Aga mis ma ikka räägin, on olemas körgelt hinnataud dok.film, mis sellest ja paljust muust pildi annab. Kymned intervjuud ja dok.kaadrid räägivad enda eest. Eriti hea on vandekohtuniku kokkumängud ja meedialembus - et protsess aga kaua kestaks.
Polanski tegi ise selle kohta väga vaimuka filmiklipi - keegi lööb trummi ja tema muudkui kargab kiirenevas tempos.
Nähes neid intervjuusid, ilmeid ja isegi pisaraid (aga ainult Polanskil endal), siis pole kahtlust, missugune nöiajaht sel ajal toimus. Muidugi tuli ta sealt pörgust tulema. Kui sinu täht töuseb ja sa oled köva konkurent - aga kui sul on ka tugev aksent ja sa oled Ida-Euroopast, siis on väga lihtne silt kylge riputada ja kanakarja kambakat teha... teised vöivad hullematki, aga sina ei vöi midagi, seda ei tohi unustada.
Önneks elab rezhissöör ammu Pariisis oma kauni abikaasaga ja nende lapsed räägivad kodus poola keelt. Seegi fakt juba ytleb midagi, kas pole?

Lugu sai katkendlik ja vöib-olla segane, sest see materjal käib mul lihtsalt yle jöu. Kuidas ma suudakski sellise erakordse talendi elutööst hästi ja lyhidalt rääkida? Vöimalik, et filmidest rohkem kirjutades kohendan ka teksti ymber. Vöi peaks kirjutama filmidest igayhest eraldi? Vöi poleks yldse vaja, sest seni ma seda ju pole teinud.
Eks elu näitab.

13.05.12
Uudis: http://www.epl.ee/news/kultuur/polanski-teeb-filmi-dreyfusi-afaarist.d?id=64383562


20.01.2013

The Ghost Writer (2010)

Writers: 

Robert Harris (screenplay), Roman Polanski(screenplay), and 1 more credit »

Stars:

 Ewan McGregor, Pierce Brosnan and Olivia Williams 

Möned kriitikute märksönad, mis väljendavad enam, kui seda teeks minu pikk jutt:

- elegantne

- delikaatselt hirmutav

- läheb naha alla

- nauditav

- mitte midagi yleliigset

- Polanski on meister tömbama vaatajat halli tsooni,

kus köik läheb viltu, keegi ei maga hästi ja saladused on peategelase eest varjul kuni köigi jaoks on liiga hilja

- See on 77-aastase Polanski austusavaldus Hitchcock'ile 

- Näitlejate eelmiste filmide aurad annavad teravmeelseid körvalmaitseid

Polanski' meistripuudutus, tema tähelepanu kadreerimisele, valgusele ja igale yksikule detailile ning paheline visuaalne teravmeelsus teevad filmist iga vaataja maiuspala. Tere tulemast tagasi, Roman.

Julie Rigg, Movie Time

 

Polanski ja Mc Gregor vötetel

Peategelane on kirjanik, kes satub juhuse tahtel tasuva töö peale (Ewan McGregor). Ta on tavaline hall ja väljapaistmatu mees, ilmselt andekas oma ala inimene, aga kellest suures plaanis, suure masinavärgi hammasrataste vahele sattununa ei olene mitte midagi. Samasugune oli ka Frantic' peategelane arst (Harrison Ford), kes sattus samuti olukorda, kus tavaelu reeglid enam ei kehtinud. Mölemad ilmutasid loomupärast intelligentsi, reageerisid väga loomulikult, stambivabalt. Näitlejate oskuslik valik, mis tundub esialgu ootamatu,  ongi Polanski yks suuri plusse. Ma usun, et Kim Catrall, kel on hoopis teistsuguste rollide slepp taga, täitis omamoodi vööritusfunktsiooni. Huvitav suhtestus tekkis ka Brosnani sama kylje juures, see oli teravmeelne valik. Väga hea rolli tegi Olivia Williams. Vöi jällegi: Polanski leidis ainuvöimaliku typaazhi?
Kihte ja mötlemist on palju ja yhe vaatamisega ilmselt ei haara pooltki nyanssidest.
Märgiks ära veel korduvalt röhutatud britikesksuse. Vöi praegused tendentsid USA poliitikas. Teades Polanski suhtumist USA'sse ja ka tegelikkust, siis paranoiast on asi kaugel.

Minu meelest yhe rolli tegi ka interjöör, super-modernne 'kaitstud' maja USA idaranniku saarel  koos kahe asiaadist majateenijaga. Väiksed könekad detailid.
Rääkimata fantastilisest kaameratööst (Pawel Edelman, "Pianist", "Ray", "Carnage" jt).

Black Swan - Must luik

Esimene mulje, minu seosed, näitleja raske elukutse

Köigepealt köige olulisem: film valmistas pettumuse (st oli hea meel, et omal ajal kinno ei viitsinud minna). Aga see on vana lugu, et head asjad elavad ajaproovi yle ning töestavad ennast korduvalt; kvaliteedis ebamäärased lood aga ilmuvad aeg-ajalt välja ja panevad inimesi mötlema: mis see siis nyyd oli?!
Nii ka Musta luigega. Olen ise tehnilise poole peal balletiteatris töötanud (minu seos!) ja tundsin, et siin on midagi valesti. Eelköige tundus mulle, et vaimselt niivörd paigast ära inimene poleks suuteline balletis vastu pidama, ega poleks teda ka esitantsijaks valitud. Koreograaf ei saa olla nii pime. Seega poleks Nina jöudnud esikani, pealegi edukani. (Iseäranis peale klubiöhtut extasy' ja peldikuseksiga).

Muide, nyyd (önneks) kapist välja tulnud homoseksuaalsus on teatrirahva seas päris tavaline nähtus olnud varemgi. Ma ei imesta, sest tantsijate elu on vangla ning paastu ristsugutis, ime siis, et vöetakse kohapeal midagi ette oma normaaslete inimlike tungide rahuldamiseks. Pidev fyysiline kontakt niikuinii. Parem on olla frigiidne vöi lesbi, normaalsed mehe-naise suhted on sellises miljöös rasked vastu pidama. (Erandeid on muidugi alati).
See, et teine baleriin kirjutab kadedusest teise peegli peale HOOR, on ka kuidagi elukauge...see on nii raske töö, et pigem toetatakse teineteist...aga ega mina ka tea, mis köik vöib juhtuda. Ja see mulje, nagu oleks seks koreograafiga mingi ilmaime. Pigem on see norm, ei maksaks nii puritaanlikult seda asja näidata.

Ka filmikeel ajas ilmselt paljusid (ja mind sealhulgas) segadusse. Kinos on viimasel ajal nii palju fantaasiafilme jooksnud, kus köik trikid ja ebareaalsused loetakse tingimisi 'päriselt' olevateks. Seal pole seda probleemi, et miski on haige aju synnitis, aga möni teine detail on päriselt.
Musta luige vaataja aga peab 'lambist' aru saama, mis oli päriselt ja mis polnud. Kuid see pole kerge ka viimase kaadrini. Kohati saab kyll aimu - ahaa, see oli peategelase hallutsinatsioon, aga see juhtus (vist?) töepoolest niimoodi.
Selline meetod oli huvitav ja öigustas ennast näiteks Ozon'i "Ujumisbasseinis". Kirjutasin sellest "puslest" ypris pikalt: (Swimming Pool).
Kuid Mustas luiges tekkis mingi vastuolu, mida ma isegi ei oska kirjeldada. Kohati väga reaalne teatri- ja trennimiljöö; igapäevane varvaskingade lappimine ja muud triviaalsused; teisest kyljest peategelase hullumise ilmingud...

ETV intervjuu Age Oks'aga


http://etv.err.ee/index.php?05593526&video=771 ; ylevaatlik tekst sellest delfis (mis ei anna midagi uut juurde):
http://publik.delfi.ee/news/kino/baleriin-age-oks-film-must-luik-on-hullumeelne-fantaasia.d?id=40904459

delfi.ee

Kuninglik esibaleriin on väga konkreetne: elukutse on raske, baleriin töötabki nii, trennib löputult, peale trenni parandab kingakesi, mis ongi(!) peaaegu piinariistad, plaasterdab varbaid ja laseb liigeseid paika tömmata - yhesönaga teeb seda köike ainult lavaloleku ja mönede säravate minutite nimel, suure kunsti nimel. Tema silma jäid ka möned kohad, mis profitantsijale tundusid naeruväärsed, aga neid, kes sellistest peensustest aru saavad, pole palju.
Pealegi ei teata, ja ega vist teadnud seda ka Age Oks (muidu oleks ta ju öelnud), et raskemaid vötteid, eriti jalgade tööst, filmiti dublanti kasutades, seda eriti filmi alguses. Kuid ega siis köike saa dubleerida ja nii need apsud sisse tulidki. Natalie'l olid pöhiliselt suured plaanid (liigagi palju) ja muu näitlejatöö. (Muide, dublandi mittetunnustamisest syndis ka inetu skandaal NY balletirahva kuluaarides, kuna Natalie Portman unustas galal tänada Sarah Lane'i, priimabaleriini, keda filmitigi raskete balletikaadrite saamiseks).
Naljakas oli, et kogu film oli Age Oks'a meelest "liialdus" (nii need asjad ikka teatris ei käi). Muidugi mitte. Önneks vöin seda oma teatrikogemuse töttu kinnitada, see polnud dok.film. See näitas, et Age on inimene kahe jalaga maa peal ja pole iial oma töö körvalt mötisklenud filmikunsti väljendusvahendite yle. Aga kus tal see aegki oleks olnud...liiga raske on see baleriini elu, seda näitas film kyll väga hästi...ja sellest oli aru saada ka Age juttu kuulates.
Intervjueerija ei esitanud ka kahjuks muid suunavaid kysimusi, ta asus filmihariduseta kinokylastaja positsioonile. Materjal oli intervjuuks kinokunsti koha pealt täiesti ette valmistamata, see andis meile lihtsa vaataja hinnangu (isegi sama elukutse esindaja, st baleriini arvates): asi oli jama! Minu loo löpus selgub, et oligi, aga hoopis teise, filmikunsti kandi pealt.
Önneks ei kritiseerinud keegi Natalie Portmani jöupingutust - näitlejatöö ja fyysilise vormi saavutamine oli märkimisväärne. Baleriiniks öpitakse lapsest peale ja seda tööd peab tegema iga jumala päev, nii et - respect!
Mulle meeldis tegelikult ka Vincent Cassel koreograafina.

Hulluse anatoomia

Psyhholoogilisest kyljest oli asi keerulisem. Intervjuud andma oleks tulnud kutsuda mitte baleriin, vaid psyhhiaater. Siis oleks asi alles pönevaks läinud!
Mis oli noore baleriini vaimsete häirete pöhjus? Köik ei kannata lavahirme välja. Köik pole syndinud näitlejad. Ja kes pole, annavad endast liiga palju...
Teiseks, köik nooled suunduvad ema suunas. Tyypiline juhtum: ema, ise karjäärist loobunud ja kibestunud, tahab tytrest teha enda elu pikenduse. Range kord, distsipliin, pidev auahnusele röhumine - need siis piitsa osas; präänikuna magusläilad hellitused ja hoolitsus nagu tita eest (mille taga oli siiski tunda jäist nöudmist); keskkonnaks pehmeid loomi täistopitud  roosakirjude tapeetidega tuba...
Jah, muidugi polnud see luigeroll* hullumise pöhjuseks, juured olid kodus. Vöib-olla ka geenides, sest emagi tundus skisofreeniline (vöi oli seegi antud filmis symboolselt, vaimselt haige tytre pilgu läbi?).
Ema negatiivne osa Nina saatuses oli nii otsene vihje, et see oleks pidanud puust ja punaselt köik ette tegema. Aga millegipärast ei olnud usutav. Vöib-olla oli saatanliku ema roll liiga yheplaaniline? Keskkond liiga ebareaalne? Mina vastust ei tea. Muide, see osatäitmine meenutas mulle kohutavalt Klaveriöpetaja peategelast (Haneke: The Piano Teacher). Igatahes tundus ta palju haigem, kui tytar. Vöib-olla ka, et mu oma kibe kogemus sarnase emaga paneb mu suhu sellised sönad.


Teine konsultant intervjuu juures oleks pidanud olema kirurg. Oli, kuidas selle enesevigastamisega** oli, kuid kui suur klaasikild istub sygavalt köhus, siis oleks verd pursanud ja tantsija poleks löpuni välja vedanud, seda enam, et ta enne viimast vaatust ka killu ise välja tömbas ja siis lavale läks.
Kuidas ta kostyymi vahetas? Nii et haav oli väike ja mitte eluohtlik, seega filmi "traagiline löpp" oli ebareaalne. Vöi polnud suremist yldse, ehk oli see hoopis tantsijakarjääri piltik löpp, filmikunsti väljendusvahend.

Yhesönaga paheline seksuaaalne thriller (nagu ymbrisel kirjas), mis oli yles ehitatud nörgale konstruktsioonile. See on minu arvamus kohe peale filmi nägemist.
______________________

Kirjutasin Musta luige postituse enne valmis, vaatamata, mida IMBd ja selle reiting ytleb: 8,2! Uskumatu. See polnud nii hea film...aga noh, ebatavaline hulluse käsitlemine ehk pöhjustas nii körge hinde.
Oleks vöinud kohe alguses allolevat kommentaari refereerida, aga mu enda arutlusköik on mulle nii palju väärt (kirjutan siiski pöhiliselt ise-enda tarbeks), et jätan kogu loo algusest peale yles.
Toonisin järgneva kommentaari möned kohad, mis kattuvad minugi mötetega suurepäraselt -
nii ytleb IMBd-s mikelepost. 

Suur Gatsby

Lugesin juhuslikult artiklit Sirbist, et enne jöule peaks ekraanile tulema kuues "Suure Gatsby" linastus. Seekord Baz Luhrmanni poolt Leonardo di Caprio'ga peaosas.

Hiljuti olin kirjutanud Luhrmann'i vaatemängulisest  "Australia"st, sai mainutud ka tema "Moulin Rouge!".
Huvitav, huvitav - mis tal Gatsby'st välja tuleb, ilmselt jälle kallis ja uhke showfilm...eks neidki ole vahel mönusalt ajuvaba vaadata.  Tegelased on - nagu Luhrmannil alati - päris hästi, st typaazhikohaselt valitud: Caprio vöiks Gatsby olla kyll...sest ta pole ju sugugi '100% puhas poiss' nagu Redford teda on kujutanud; ja Tobey Maguire, Mötlik Noor Mees, vöiks olla Nick. (Mulle meeldis väga 1974.aasta variandi näitleja Sam Waterson, ei teagi miks, ilmselt oli hea jälgija rollis omal kohal).

1974 Daisy
Mia Farrow

Kas Mia Farrow typaazhist paremat Daisy't saab olema (mitte, et ta eriti hea näitlejatööga oleks tollal hakkama saanud, eriti halb oli see piiksuv hiirekese hääl, nagu keegi mainis) - no seda saab siis teada, kui film on Carey Mulligan'iga väljas; kahjuks pole ma viimaseid häid filme (Shame, Drive jt) Carey'ga näinud.
Muide, ka Jacek Koman teeb jälle körvalosa, aga ilmselt nii väikse, et annab otsida.

Mina tahaks Fitzgeraldi auks hoopis teistsugust filmi - midagi psyhholoogilist, olgu ta kasvöi thriller. Jumal hoia, me oleme seda 1920-ndate NY moraalitut, aga hiilgavat jazziaega näinud ju igas variandis, on seda vaja jälle yle korrata!? Vihjeid ajastule saab anda ka muusikaga. Väga kerge on Gatsby puhul minna libedale kostyymi-interjöörinäitamise teele, mis igatahes hakkaks domineerima loo enda yle.

Vaatsin ise eile 1974.aasta varianti (stsenaristid Francis Ford Coppola ja Vladimir Nabokov, peaosades Robert Redford ja Mia Farrow).

See oli just selline pealt ylelibisev vaatemänguline Hollywoodi asi. Mitte halb, aga...

Tjah, ka raamatu lugemisest on niipalju aega möödas, et enam ei mäleta muud, kui vaimustust; aga "Sume on öö" puhul oli see vaimustus veelgi suurem. Nii on paljudel lugejatel olnud, kes netis Fitzgeraldi raamatuid on vörrelnud. Mine tea, ehk nyyd meeldiks mulle just "Suur Gatsby" rohkem?

Ilmselt saab see postitus veel mitmeid kordi täiendatud. Kuid uudisena, et uus Suur G on teel, ajab ta asja ära.

Mida ma ysnagi näha tahaks, on 2000.aasta BBC televersioon. Kindlasti on see realistlikum ja elulähedasem kui 1974. film ja ilmselt ka nyyd tulev Luhrmanni suurprojekt. 

Kas peaks töesti selle DVD ca  $10 eest Amazonist ära ostma...? Tundub kyll, sest peaosi teevad Mira Sorvino ja Toby Stephens. Ja briti filmide realistlik stiil pealekauba. Kui ainult Paul Rudd Nick'ina asja ära ei riku...Igatahes saab see olema hea öppevahend neile, kes koolis raamatut ei viitsi läbi lugeda (alljärgnev on löik yhest IMDb kommentaarist)  It runs closer to the book with far fewer invented (or re-ordered or moved-to-another-location) scenes. Mira Sorvino has the convincingly lovely voice to play Daisy, whereas Mia Farrow in the older version ruins any semblance to the book character with her Minnie Mouse shrillness. Toby Stephens is not as dreamy as Robert Redford, but he does better at conveying that sinister side of Gatsby which I think many first-time readers miss or minimize. Gatsby's illicit activities, so tantalizingly vague in Fitzgerald, are rendered with too much clarity for my taste, but on the whole I found this a fine accompaniment to the novel.

Halasta ja hoia! (Dead Man Walking)

Dead Man Walking on film, mis sidus mind terveks öhtuks - vastu minu enda tahtmist. See tähendab, et toetasin alguses ennast korraks tooli seljatoele, sest mul polnud kavatsust teleka ette jääda. Pealegi olin kunagi mingit katkendit näinud ning see ei istunud mulle - vaatamata sellele (vöi just selle pärast?), et Sean Penn on mu lemmiknäitleja, kuid selles filmis oskas ta sellise rolli teha, millega mul polnud midagi peale hakata, mingist kaastundest vöi samastumisest rääkimata.

Aga nyyd ma nägin filmi päris algusest ja pidin nagu naelutatult selle löpuni ära vaatama. Hullem veel, see film ei lasknud minust lahti ka voodis und oodates; ega ka järgmisel päeval.

See polnud rusuv film, seda mitte, aga Sean Penn tegi töesti sellise rolli (surmamöistetu Matthew Poncelet), et seda oli vöimatu unustada. Nii kuradi vastik tyyp! Sealt siis tuli, et möte pöördus yha uuesti ja uuesti tema ja tema elu viimaseid päevi ja tunde jagava nunna, öde Helen Prejean (Susan Sarandon) juurde tagasi.
Surmamöistetu ja nunn...Mul ei olnud selle filmiga mingeid seoseid (nagu ka kahjuks Sean Penn'i  möne teise väga hea filmiga, kus ta on säranud  - meenus milleski  sarnane, väga ebatavaline ja unustamatu "U-turn").
Ma pole ka pead vaevanud kysimuse yle, kas surmanuhtlus peaks olema vöi mitte. Ja ega ma ei saanudki seda asja palju selgemaks. On töesti kogemata surma möistetud syytuid inimesi, aga öigust on saanud ka tapjad ja vägistajad, eriti kui neil on raha hea advokaat palgata. "Vaesed vanglas ei istu", oli korduv lause ka selles filmis.

Ma siiski arvan, surmanuhtlus pole öige asi. Inimene ei peaks karistuseks tapma, kui ta seda afektiseisundis juba kohapeal teinud pole. Kylmavereliselt ei peaks surmatama kedagi - kellegi neutraalse inimese poolt (milline stress on see ka kohtuotsuse täideviijale!). Pealegi palju hiljem, vöttes endale kohtumöistja rolli.
Ja kuidas seda siis praktiliselt teha? Myrgisystimasinaga, nagu seda yksikasjalikult näidati selles filmis; vöi elekritoolis, nagu seda veel jubedamate yksikasjadega näidati kaks korda Rohelises miilis (yle-eelmine postitus).
Mörvari ylalpidamine ja valvamine on aga kallis löbu ja maksukoorem öigete inimeste ölgadel. Miks kurjategijaid lunastavale tööle ei panda, et nad ylevalpidamiskuludki tasa teeks - vaat sellest ma aru ei saa.

Halastus ja kohtumöistmine...niisiis väga raske teema. Endagi asukoht inimliku empaatia skaalal oli mulle yllatav kogemus. Selgus, et olen päris tavaline inimene - nagu näiteks Matthew ohvrite vanemad, kes soovisid kurjategija kiiret karistamist surmanuhtluse läbi.
Ma arvasin, et olen kuidagi körgem, arusaajam, möistvam. Aga film ei jäta kahtlust, ta rebib ka vaatajalt illusioonid oma headusest. Kui mu laps oleks vägistataud ja tapetud...jah, ma asusin ikkagi ohvrite vanemate, mitte halastava nunna positsioonile. Mul puudub see löpmatu kristlik kannatus, mida omas öde Helen selle (töestisyndinud loo) järgi tehtud filmis. Seda enam, et nunn uskus kuni viimase minutini Matthew sönu, et ta on syytu, kuni see enne hukkamist siiski tunnistas, et oli nii tapnud kui ka vägistanud.
Nunna löputu empaatia ja halastus kooris kurjategijalt kiht kihilt maha köik möödunud elu maskid, poosid ja valed.
Öeldakse, et kes tunnistab pattu ja seda kahetseb, saab andeks Jumala ees...(aga ilmselt mitte inimeste silmis). Öde Helen esindaski kristlikku öpetust. Tunda empaatiat yhteviisi nii ohvrite kui kurjategija vastu suudavad vähesed surelikud.

Huvitav, miks mulle viimasel ajal säärased vanglateemalised filmid järjest ette satuvad?
Mis seost on sellel minuga?

Thomas Hardy ja IanMcEwan läbi kinoläätse (Tamara Drew, Enduring Love)

Vaatasin hiljuti kahte inglise filmi:

- (musta) komöödiat  Tamara Drewe  2010
(rezh.Stephen Frears, keda mina tean kahe hea filmi - "Ohtlikud armusuhted"1988 ja "Queen" 2006 pöhjal);

- draamat "Enduring Love" 2004 (rezh. Roger Michell, näiteks "Notting Hill")
(Ian McEwan'i romaaani järgi, Joe Penhall'i stsenaarium - seda filmi arvasin vöivat  tunnetada hoopis kirjaniku teiste romaanide lugemise pöhjal, aga sellest allpool).

Dorseti maastik

Mölemis filmis oli niisiis otsesene vöi kaudne seos inglise kirjandusega.
Köigepealt vötteplatsid - millised maastikud! 
Tamara Drew tegevus toimub kauni Dorset'i pöldude ja karjamaade vahel asetsevas väljamöeldud kolkakylas. Pöhjus on, et musta huumori vöi farsi vötmes tehtud film oli valminud ajalehekoomiksi järgi; aga see oli omakorda andekalt mugandataud T.Hardy 19.sajandi romaani Far from the Maddington Crew järgi (teatavasti oli T.Hardy pärit samast piirkonnast ja sellest rääkisid ka tema romaanid. Olen lugenud D'Urbervilles Tess'i ja näinud ka suurepärast Polanski "Tess'i" Nasstasja Kinski'ga peaosas).

Huvitav on see, et "Tamara Drew"s vilksatas teeviit nimega Far from the Maddington Crew (vöi oli ainult kaks viimast söna, enam ei suuda meenutada) ja kirjanike loovkodus oli ameerika kirjanik, kes kirjutas raamatut T.Hardy elust. Kindlasti oli seoseid veelgi, mida ma tähele ei pannud ega osanud jälgida.
Seos seegi, et  Gemma Arterton, kes mängis Tamara Drew's peaosa, on ka mänginud Tess of the d'Urbervilles miniseerias peaosa.

Filmist endast polegi palju (halba) rääkida. Vaatasin kahel päeval, ka yle vaadates polnud igav, sest tekst ei avane kohe esimesel vaatamisel. (Ma usun, et 'B-kategooria kirjaniku' vandesönad saaksid köik meie pere klassikaks, kui nad ka köik meelde oleks jäänud. Mitte öelda shit! vaid shitsalad! vöi lisada mönele pahale sönale muid toiduteemalisi löppe, osad olid näiteks  biscuit-löpulised).
Köik osatäitjad olid tasemel ja realistlikud, nagu ikka inglise filmides, aga see film oli lausa briti essents. Pilati köikvöimalikul viisil mitmeid kaasaegseid 'pahesid', milliseid pole mötet nimetama hakata.

Minu arust tegid filmi siiski seekord mitte peaosatäitjad, vaid kaks koolitydrukut (eriti hea oli pildil paremal Jody osatäitja Jessica Barden). Kui muidu murdeealiste tavaline tegevus oli autode loopimine tooreste munadega, bussipeatuses jölkumine, muusikaajakirja sirvimine suitsukimamise ja lolli lobisemise saatel ning rokitähest unistamine; siis uute inimeste kylla ilmumine käivitas neis täiesti pööraseid ideid - Jody ettevötmisel, muidugi.

Mitte yhtegi ydini ideaalset tegelaskuju siin ei leia - isegi filmi iludus (kes oli noorelt olnud kohutava konksninaga ja sai tydrukutelt hyydnime plastmassnina) teeb järjest yhe ämbrisseastumise teise järel; aga löpus saab ka paha oma palga (rokkari koera poolt amokkijooksma aetud lehmad trambivad B-kirjanikust petise surnuks) ja köik otsad tömmatakse mängleva kergusega löbusalt kokku - nagu koomiksile kohane. Rehkendus löpeb kahe laibaga, millest teine on rokimehe ula peale pääsenud koer.

Muide, koomiksi enda löpus ei saa surma mitte rokkari koer, vaid yks neist hulludest koolitydrukutest, aga see poleks ilmselt filmi tonaalsusega sobinud. Nii "must" see komöödia ka polnud!  Ehkki film oli väga teravate, koomiksilaadsete tegelaskujude ja pööretega.
Soovitan vaadata!

______________________________________________________

Amazon.com

The Enduring Love 

Ma ei seosta raamatuid ja nende järgi tehtud filme kuigi palju - ja seekord ei oleks pidanud seda yldse tegema. Kuid see on tagantjärele tarkus, sest seda filmi hakkasin vaatama puhtalt ainult kirjaniku nime pärast. 

Aga film on film. Kyllalt ebatavaline on Enduring Love inglise filmide hulgas, rääkimata klassikalisest Hollywoodi kraamist. See vast oligi tema suurim pluss (ebatavaline, sest stsenaarium järgis ikkagi yldjoontes raamatut); ning head näitlejatööd (nagu alati inglise filmides, aga selles punktis ma juba kordan ennast).

Teisiti öeldes: kui McEwani raamatutes on kihte palju, siis film jäi minu meelest liiga lihtsakoeliseks looks, mida sellise kirjaniku raamatutest nagu ei usuks. See on nyyd siis raamatu ja filmi vördlemise libedale teele minek. (Filmis on muutusi ka syzhees - kui vörrelda raamatukokkuvöttega Wikis - kuid see pole peamine).
Mulle tundub, et peategelaste käitumise loogika polnud mönikord päris usutav, kuid raamatus oleks tekst ehk asja selgeks teinud. Seega mul on tunne, et tugevama rezhissööri puhul oleks film samuti nyansirikkam olnud.
Ma ei tea, kuidas oli raamatus, aga filmis olid köik (muud) tegevusliinid selgelt allutatud peategelaste keeruliste suhete väljatoomiseks, aga suhete mittetoimimise pöhjus oli ikkagi veidi ebamäärane, see oli juba enne olnud mitte köige kuumem suhe. Oli väga häid stseene, näiteks synnipäeva öhtusöök kahele, vaikiv ja ilmekas, milliseid tänapäeva kinos just tihti ei näe.
Vaimuhaige ahistaja oli vaid ärritavaks keemiliseks yhendiks, millise reaktsiooni kaudu vaadeldi mehe-naise loo arengut, kuid raamatus on kindlasti sellest (niipalju ma McEwansit peaks tundma) rohkem arutlusi ning seoseid, mis oleks mulle väga pönev teema.

Jälle meenus Polanski Frantic, kus millimeetri pealt olid köikide tegelaste motiivid arusaadavad. Keerulised arutlused, mis McEwans'i teostes leiduvad ja köigi asjaosaliste toimimisi selgitavad, polnud ehk stsenaristile jöukohased filmikeelde valada?
Olen kyll lugenud ainult tema viimase perioodi asju ("Laupäev" ja "Chesili rannal"), kuid McEwani kirjutamisstiil on yhtaegu nii esseistlik kui ka tegevust punkthaaval järgiv, seega ma usun, et see on yldjoontes sarnane ka Enduring Love'le.

Oxfordi ymbruse maastik

Sissejuhatus filmi saab alguse kaunitel Oxfordi ymbruse aasadel, kus peetakse piknikke ja lennutatakse lohesid. Seal lendab yhel päeval yle piknikuliste gondel, millega juhtub önnetus ja mis (kuigi mitte otseselt önnetus) muudab ka peategelaste, samal ajal aasale shampust avama sattunud öppejöu ja tema skulptorist kaaslase elu.
Mingit sisukokkuvötet ma rohkem ei arenda, sest kogu film oligi tegelikult tegevuste punktiir, juhtumuste jada...aga mina oleksin tahtnud selle asemel hoopis raamatut lugeda.
Näiteks on raamatust huvitavalt kirjutatud selles blogis.
Raamatu kohta on Amazon'i arvustuses öeldud, et selle löpetamisel te ei karda enam öhupalligondleid, kuid kindlasti kardate vööra inimesega silmsidet tekitada.
Film ei pannud midagi kartma, löpp oli selleks liiga lihtne ja positiivne.

Ian McEwan on yks vähestest kirjanikest, keda ma yldse lugeda tahaks, ta on minu viimaste aastate avastus (ytlen seda eriti "Laupäeva" pöhjal, mida pean yheks viimase kymnendi parimaks raamatuks yldse).

Vanglateema jätkub..."Stone"

Eile päeval kirjutasin ungari päritolu rezhissöörist Frank Darabont'ist, kelle kaks köige rohkem tähelepanu äratanud ja auhindu kogunud filmi on mölemad vanglas mahamängitud lood (Stephen King'i raamatute pöhjal). Mina nägin ja lasin ennast hingepöhjani liigutada "Rohelisel miilil".

Järgmisel öhtul nägin jälle vanglalugu -see oli "STONE"(2010)
Värskust oli tunda mitte ainult valmimise aasta pöhjal, see värskus oli ka rabedus ja vöib-olla kindla rezhissöörikäe puudumine, kui nyyd hakata vördlema "Rohelise miiliga".
Mul on täna öhtul vöimalus film yle vaadata, kuna ma kaotasin algusest möned olulised kaadrid.
Selline tunne on praegu, et töenäoliselt vaatan ma terve filmi uuesti, kuna minu jaoks veidi hämune psyhholoogiline uurimus oli huvitav. Seetöttu ei saa ma aru nii kehvast hindest IMDb-s... aga, kui möelda, et enamusele meeldivad selged ja lihtsad lahendused, siis jah. Siin neid polnud, löppki jäi kuidagi ebamääraseks ja nagu noaga läbilöigatuks.

Filmi suur pluss (väga heade näitlejatööde körval - DeNiro, Norton, Jovovich) on aga see, et see paneb mötlema. Ei liiguta sygavalt, ei tekita emotsioone, aga ärritab intellektuaalselt. Ja see on pönev!

Ei saa ju iga päev lasta ennast läbi raputada, nagu "Rohelise miili" vaatamisel juhtus. (Tegelikult ma neid raputamisi kardan. Mul on koduses filmoteegis möned sellised superfilmid, mida ma pole kordagi yle vaadanud. Enesesäilitamise instinkt? Aga sellist psyhholoogilst puslet vaataks kyll ja veel).

Edit:
Ylevaatamisel läks film nii heaks, et ma ei tea, kas on veel vöimalik paremaks minna, kui ma ka kolmandat korda selle ette vötaks.

Kindlasti leiaks veel möne nyansi... ja kui veel tölge ka oleks - igast Stone'i (Norton) aksendiga räägitud slängisönast ei saanud ju aru...ja rootsi keeles neid sönu ka ei tea. Loomulikult olidki esimesed kaadrid, kohe väga esimesed - enne subtiitreid - need, mis väga palju tähendasid. Isegi otsad kokku viisid. See kärbse pirin toas, mis symboliseeris peategelase (de Niro) naise elu kui vanglat, löpetas ka filmi, kui sama mees tyhjas kabinetis enne pensionileminekut omi viimaseid asju kokku pakkis.Vangalaametniku ja ta naise liin on markeeritud väga täpsete vihjetega, mis moodustab teise plaani kogu loo möistmiseks. Pean vist töesti kolmandat korda yle vaatama...just  mehe käitumisele seletuse leidmine oli kohati raske. Vöi, ma sain aru, aga ma ei oska seletada. On lihtsalt selliseid...seest katkisi inimesi. Kust see tuli - söjaväest, söjast, kes teab...?
Filmis on palju rohkem, kui pealtnäha paistab. Juba need saatvad hääled, mis tulevad raadiost, enamasti kohalike usujaamade latramine - aga sellises maakohas on elu kirikuga tihedalt seotud; kuid ka muud taustahääled. Need ei ole muusika, aga nad pole ka juhuslikud. Need valmistavad ette järgmist stseeni, vöi sekundeerivad tegevuse vöi taustaga: kord pöimudes, kord vöideldes, kord absurdisituatsiooni luues. Vanglakeskkond juba ise ja siis see raadiojaamade taust, vangide hääled, pininad peas, seadmetes vöi eletritraatides...
Lihtsalt filigraanne töö.
Rabeduse kohta vötan sönad tagasi. Filmil oli kaasaegne, värske lahendus, millist enamus publikut ei osanud oodata ega ka sellega midagi peale hakata. Ei olnud ka siin midagi yleliigset. Nyyd annaks julgelt maksimumpunktid, kui ma oleks punktiandja vöi kui sel oleks mingit tähendust. Rezhissööri nime John Curran jätan kindlasti meelde.

Edward Norton, John Curran

Jäin veel mötlema, mis on minu isiklik seos filmiga, sest selline loosung on mul yleval: Ainult seosega asju!
Vöib-olla elu mötte otsimine? Köik selle filmi vähesed tegelased olid teel kuhugi ; vöi olid pimeduses, nagu minagi.
Kas sa usud?
Usud mida?
Neid kysimusi oli palju. Vastuseid oli ka mönesuguseid, aga ei midagi kindlat. Usku (seda siirast) enam pole, inimesed on tyhjad, kinni, suletud. Kui keegi leiab - vöi usub leidvat - valguskiire, siis muutub ta automaatselt "imelikuks". Kes oma pimedusele truuks jääb, tahab tappa anda, vöi ennast maha lasta. Oleks see siis ka nii lihtne, kuigi pealt paistab.
Hullumeelne maailm. Ja väga hea film selles.
Avastasin, et filmi poster on väga kokkuvötva motoga: SOME PEOPLE TELL LIES. SOME LIVE THEM.
Ja mis mina siis kogu aeg räägin!?