- (musta) komöödiat Tamara Drewe 2010
(rezh.Stephen Frears, keda mina tean kahe hea filmi - "Ohtlikud armusuhted"1988 ja "Queen" 2006 pöhjal);
- draamat "Enduring Love" 2004 (rezh. Roger Michell, näiteks "Notting Hill")
(Ian McEwan'i romaaani järgi, Joe Penhall'i stsenaarium - seda filmi arvasin vöivat tunnetada hoopis kirjaniku teiste romaanide lugemise pöhjal, aga sellest allpool).
 |
| Dorseti maastik |
Köigepealt vötteplatsid - millised maastikud!
Tamara Drew tegevus toimub kauni Dorset'i pöldude ja karjamaade vahel asetsevas väljamöeldud kolkakylas. Pöhjus on, et musta huumori vöi farsi vötmes tehtud film oli valminud ajalehekoomiksi järgi; aga see oli omakorda andekalt mugandataud T.Hardy 19.sajandi romaani Far from the Maddington Crew järgi (teatavasti oli T.Hardy pärit samast piirkonnast ja sellest rääkisid ka tema romaanid. Olen lugenud D'Urbervilles Tess'i ja näinud ka suurepärast Polanski "Tess'i" Nasstasja Kinski'ga peaosas).
Huvitav on see, et "Tamara Drew"s vilksatas teeviit nimega Far from the Maddington Crew (vöi oli ainult kaks viimast söna, enam ei suuda meenutada) ja kirjanike loovkodus oli ameerika kirjanik, kes kirjutas raamatut T.Hardy elust. Kindlasti oli seoseid veelgi, mida ma tähele ei pannud ega osanud jälgida.
Seos seegi, et Gemma Arterton, kes mängis Tamara Drew's peaosa, on ka mänginud Tess of the d'Urbervilles miniseerias peaosa.
Filmist endast polegi palju (halba) rääkida. Vaatasin kahel päeval, ka yle vaadates polnud igav, sest tekst ei avane kohe esimesel vaatamisel. (Ma usun, et 'B-kategooria kirjaniku' vandesönad saaksid köik meie pere klassikaks, kui nad ka köik meelde oleks jäänud. Mitte öelda shit! vaid shitsalad! vöi lisada mönele pahale sönale muid toiduteemalisi löppe, osad olid näiteks biscuit-löpulised).
Köik osatäitjad olid tasemel ja realistlikud, nagu ikka inglise filmides, aga see film oli lausa briti essents. Pilati köikvöimalikul viisil mitmeid kaasaegseid 'pahesid', milliseid pole mötet nimetama hakata.
Minu arust tegid filmi siiski seekord mitte peaosatäitjad, vaid kaks koolitydrukut (eriti hea oli pildil paremal Jody osatäitja Jessica Barden). Kui muidu murdeealiste tavaline tegevus oli autode loopimine tooreste munadega, bussipeatuses jölkumine, muusikaajakirja sirvimine suitsukimamise ja lolli lobisemise saatel ning rokitähest unistamine; siis uute inimeste kylla ilmumine käivitas neis täiesti pööraseid ideid - Jody ettevötmisel, muidugi.
Muide, koomiksi enda löpus ei saa surma mitte rokkari koer, vaid yks neist hulludest koolitydrukutest, aga see poleks ilmselt filmi tonaalsusega sobinud. Nii "must" see komöödia ka polnud! Ehkki film oli väga teravate, koomiksilaadsete tegelaskujude ja pööretega.
Soovitan vaadata!
______________________________________________________
 |
| Amazon.com |
Ma ei seosta raamatuid ja nende järgi tehtud filme kuigi palju - ja seekord ei oleks pidanud seda yldse tegema. Kuid see on tagantjärele tarkus, sest seda filmi hakkasin vaatama puhtalt ainult kirjaniku nime pärast.
Teisiti öeldes: kui McEwani raamatutes on kihte palju, siis film jäi minu meelest liiga lihtsakoeliseks looks, mida sellise kirjaniku raamatutest nagu ei usuks. See on nyyd siis raamatu ja filmi vördlemise libedale teele minek. (Filmis on muutusi ka syzhees - kui vörrelda raamatukokkuvöttega Wikis - kuid see pole peamine).
Mulle tundub, et peategelaste käitumise loogika polnud mönikord päris usutav, kuid raamatus oleks tekst ehk asja selgeks teinud. Seega mul on tunne, et tugevama rezhissööri puhul oleks film samuti nyansirikkam olnud.
Ma ei tea, kuidas oli raamatus, aga filmis olid köik (muud) tegevusliinid selgelt allutatud peategelaste keeruliste suhete väljatoomiseks, aga suhete mittetoimimise pöhjus oli ikkagi veidi ebamäärane, see oli juba enne olnud mitte köige kuumem suhe. Oli väga häid stseene, näiteks synnipäeva öhtusöök kahele, vaikiv ja ilmekas, milliseid tänapäeva kinos just tihti ei näe.
Vaimuhaige ahistaja oli vaid ärritavaks keemiliseks yhendiks, millise reaktsiooni kaudu vaadeldi mehe-naise loo arengut, kuid raamatus on kindlasti sellest (niipalju ma McEwansit peaks tundma) rohkem arutlusi ning seoseid, mis oleks mulle väga pönev teema.
Jälle meenus Polanski Frantic, kus millimeetri pealt olid köikide tegelaste motiivid arusaadavad. Keerulised arutlused, mis McEwans'i teostes leiduvad ja köigi asjaosaliste toimimisi selgitavad, polnud ehk stsenaristile jöukohased filmikeelde valada?
Olen kyll lugenud ainult tema viimase perioodi asju ("Laupäev" ja "Chesili rannal"), kuid McEwani kirjutamisstiil on yhtaegu nii esseistlik kui ka tegevust punkthaaval järgiv, seega ma usun, et see on yldjoontes sarnane ka Enduring Love'le.
 |
| Oxfordi ymbruse maastik |
Mingit sisukokkuvötet ma rohkem ei arenda, sest kogu film oligi tegelikult tegevuste punktiir, juhtumuste jada...aga mina oleksin tahtnud selle asemel hoopis raamatut lugeda.
Näiteks on raamatust huvitavalt kirjutatud selles blogis.
Raamatu kohta on Amazon'i arvustuses öeldud, et selle löpetamisel te ei karda enam öhupalligondleid, kuid kindlasti kardate vööra inimesega silmsidet tekitada.
Film ei pannud midagi kartma, löpp oli selleks liiga lihtne ja positiivne.
Ian McEwan on yks vähestest kirjanikest, keda ma yldse lugeda tahaks, ta on minu viimaste aastate avastus (ytlen seda eriti "Laupäeva" pöhjal, mida pean yheks viimase kymnendi parimaks raamatuks yldse).
No comments:
Post a Comment