Wednesday, March 7, 2012

Roheline miil (1999)

The human race is fundamentally insane. 
If you put two of us into a room together we're soon gonna start figuring out good reasons to kill one another.
Frank Darabont

Rezhissöör - Frank Darabont
Produtsent - Frank Darabont, David Valdes
Stsenaarium - Frank Darabont


Pöhineb raamatul - Stephen King The Green Mile 
Starring: Tom Hanks, David Morse, Bonnie Hunt, Michael Clarke Duncan, James Cromwell


Music by Thomas Newman
Cinematography David Tattersall
Warner Bros. (USA)Universal Studios (thruPolyGram Films) (international)
Release date December 10, 1999


Önn, et möned vanad head pärlid välja ilmuvad. Tuhnisin juba tykk aega Canal+ filmikanalites midagi uut leidamata, kuni juhuslikult, yhel öhtul...
Et ma ei ole tuhnija, kelle ette pärleid loobitakse, töestab minu ylim vaimustus. Olin töesti läbi raputatud - nagu mul kunagi oli körvalveerus rubriik "Mind viimati raputanud film" (aga kuna see jäi kauaks uuendamata, korjasin rubriigi ära...ei jöudnud vist "Rohelist miili" ära oodata).
Vahepeal on olnud väga häid ja vaimustavaid linateoseid, aga hingepöhjani pole jöudnud ammu ykski.
"Rohelist miili" peaks vaatama koos kihlatuga, ytles yks kommentaator. Vöib selguda, et oled plaane teinud vale inimesega, sest film avab nagu skalpelliga inimliku loomuse mustast valgeni, elust surmani ja sealt veel edasigi...(mitte 'elu pärast surma', vaid yleloomulikult vanaks elanud peategelase filosoofilise mötiskluse elu möttest yldse).
"Rohelise miili"  kiiduköne juurde vöin öelda, et ma pole tegelikult yldse ulme-ega öudusjuttude andunud lugeja ega ka vaimustu suuresti  taolistest filmidest. Aga alati on erandeid ja tipud tunduvad selle vörra tugevamad, kuivörd pyramiidi alumine osa on hallilt igav.

Minu  huviobjektiks on ikkagi inimene oma köigi kylgedega ja arengutega, mitte yleloomulikud jöud, olgu mis masti nad ka poleks - zombid, sinised mehikesed vöi vampiirid; vöi siis möne tegelase yleloomulikud vöimed. Aga kui need toetavad inimese uurimist filmi kestel, siis on see vahend sama hea, kui möni teine.
Meenusid Isaac Asimovi jutud, mis liigutasid mind kunagi väga. Vöi Eesti film  "Hukkunud Alpinisti hotell". Vöi Tarkovski "Solaris" ja "Stalker". Oli, mis seal yleloomulikku oli, köik algas ja löppes inimese moraali ja eetika keerdkäikudes.

Kuna olen vaba Stephen King'i samanimelise raamatu lugemise järel tekkivast vöimalikust vördluskohustusest (pole tegelikult yhtegi King'i raamatut lugenud), saan asja vaadata puhta filmivaataja seisukohast. Ise oleks mönegi tehnilise asja teisiti teinud. Näiteks plaksuga löhkevate elektripirnide hulk vöi suust väljalendavad putukaparved, mis meenutasid riidekoisid, olid pigem naljakad kui tösiseltvöetavad "imed". Filmi oleks saanud veelgi tugevama, ilma nii selgeid näpuganäitamisi ylijöu manifestatsioonile tegemata. Meenutan siin blogis (juba teist korda) öudusfilmi "Kuup", kus ilma yhegi staarita, minimaalse lavakujundusega (kuup!) ja ilma nähtavate kollitamisvahenditeta oli loodud kohutav, jäine, halvav hirmu öhkkond, nii et minu närvikava seda terves ulatuses ei suutnud vastu vötta, ehkki olen rohkem kui yks kord proovinud.
Kuid "Roheline miil" pole önneks puhas öudusfilm. See on väga hea ekraniseering (nii ytlevad raamatut lugenud vaatajad).
Stephen King on öelnud, et ta on salaamikirjanik ja tema tooted on salaami[vorstid] - I'm a salami writer. I try to write good salami, but salami is salami. Vöi see: I am the literary equivalent of a Big Mac and fries.
Ma saan sellest eneseirooniast aru ja see tabab päris hästi (tarbe?)kirjandust. Oleks nagu kirjandus, aga pole ka. Ta ilmselt tahtis öelda, et ta pole kirjandusklassik nagu Hemingway, Rolland, Márques jpt. Suured kirjanikud surevad tihti vaesuses, aga salaamikirjandusega vöib miljonäriks saada juba eluajal, nii juhtus ka King'iga. Sest lihtsat meelelahutust rahvas armastab, nagu ka lihtsat toitugi.
On, selle maitse-eelistusega, kuidas on (mina olen igatahes gurmaan, kes Mac'i burksi ei söö), kuid mulle tundub, et King'i tasub isegi lugeda, filmi vaadates vöiks koguni väita, et kirjanik on liiga enesekriitiline: tegu millegi palju paremaga; vöi siis hoopis rezhissöör tegi asjast asja?
King ytleb ise:

Books and movies are like apples and oranges. They both are fruit but taste completely different.

Vöi:  I'm in the supermarket one day with my cart, and there's this woman, about 95. She says, 'I know who you are. You write those stories, those awful horror stories . . . I don't like that. I like uplifting movies like that 'Shawshank Redemption'. So I said, 'I wrote that.' And she said, 'No, you didn't.' And that was it. Talk about surreal. I went to myself, for a minute, 'It's not very much like my other stuff. Maybe I didn't write it!'


Aga vöib-olla oleks see vana daam öelnud ka "Rohelise miili" kohta sama?!

Ma polnud Darabont'ist midagi kuulnud. Sisuliselt on "Roheline miil" yhemehefilm, tehtud väga tugeva visiooni ja sama tugeva käega. Meenutas ratsionaalsuses Polanskit, selles puudus ameerikalik ylepakutus.
Mida ma näen, Darabont ongi Euroopast - ungarlane! Samamoodi söja jalust pögenenud mees, nagu Polanskigi.
Olin just hiljuti Polanski "Frantic"' vaatamise teinud ja imetlenud seda (enese)kindlust ja joonise puhtust. Töesti, ka "Rohelises miilis"  pole mitte midagi yleliigset! (v.a. need imed-asjad, mis tulenesid ilmselt töetruu ekraniseeringu vajadusest ja mida töin eespool välja); näitlejate mäng oli sygav, haruldaselt loomulik, keskkond realistlik ja stiilne (30-ndad). Filmi pikkusele vaatamata ei tundunud see pikana.
Muidugi uurisin ma välja, milliste filmide taga Darabont'i kätetöö veel seisab. Indiana Jones'i lood on ju sympaatne meelelahutus; teist King'i raamatu 'Shawshank Redemption' pöhjal tehtud filmi pole kahjuks näinud.
Väga meeldib mulle aga jutt, mida rezhissöör räägib endast ja filmitegemisest yldse. Seal on ka kriitikat hollywoodiliku systeemi vastu, just nagu Polanskilgi. Soovitan IMDb-st lugeda.

Varem ma siin kurtsin, et Tom Hanks on proff (vendade Coen'ite "Ladykillers"ite postituses), kes pole palju häid rolle saanud vöi pole need filmid kuigi tösiseltvöetavad.. Ma ei teadnud siis "Rohelisest miilist" midagi. Hea meel oli tema talenti tunda säärases liigutavas, inimlikus loos. Kahjuks on need tugevamad esitused jäänudki minevikku, uuemas filmograafias midagi vörreldavat enam pole. Näiteks "Da Vinci kood" on nigel juba kahel pöhjusel - kehv rezhissööritöö, kus ei aita ka head näitlejaid asja parandada; teiseks filmi peategelane on see hypoteetiline kood ja mitte inimene ise. Aga fiktsioon ja selle ymber vahu löömine ei saa kaua huvi pakkuda. Oleks töesti selline "kood" ka olemas - st. oleks film olnud populaarteaduslik, oleks see olnud kordi pönevam.

Peab ytlema, et ka köik teised näitlejad polnud "Rohelises miilis" kehvemad. Esile töstaks Eduard Delacroix rollis olnud Michael Jeter'i (1952 - 2003). Teine Michael, Clarke Duncan - kohutavalt suur must mees, näeb ise juba nii vöimas välja, et natuke siirast mängu juurde ja körvalrolli Oscari nominatisoon ja palju muid auhindu sajab igast suunast. Auhindade ja nominatsioonide jada on kaunis pikk ka teistele filmi tegijatele, mis räägib juba ise enda eest.

No comments:

Post a Comment