Monday, February 27, 2012

Oscar's Gala with Maru

Selle aasta Oscarite vöitjad tulevad varsti igapäevaselt meie ellu. Kinos, telekas, plaatide peal. Aga seniks veidi nalja, sest mul pole olnud hasarti vöitjaid ennustada, esimeste hulgas köike teada, veel vähem midagi arvata.



Nalja teen mitmel pöhjusel.
Esiteks mulle meeldib eriti tähtsad syndmused huumori vötmesse panna, isegi pea peale keerata, sest inimesed vötavad - ja ma ise ka - asju liiga tösiselt. Niisiis on see ka iseenda korralekutsumine.
Teiseks on niikuinii kurbus ja rööm yhe asja eri kyljed.
Keegi sureb, keegi kaotab lootuse; aga keegi on önnelik. Kes pika ja sisuka elu löppedes ja paradiisiväravast korraks tagasi vaadates - tervitused Erland Josephsonile - aga möni teine alles Oscarit kövasti rinnale surudes , kuldkala pyydnuna röömust yle keemas...

Seekord pakkus nali ennast ise - olen kass Maru fänn juba ammu. Niisiis - nomineeritud filmid, aga Maruga peaosas
Tore, et on veel minuga sarnaseid inimesi, kes mitte ainult ei mötle nii, vaid ka teevad nalja materiaalseks.

Erland Josephson surnud

Erland Josephson - näitleja, kirjanik ja rezhissöör,  suri 88-aastasena omaste keskel eile, 26.veebruaril.


E.J. on eelköige tuntud kui näitleja Ingmar Bergmani filmidest ("Fanny ja Alexander",  "Saraband" ja "Stseenid yhest abielust").  Kuid ta on teinud ka koostööd A.Tarkovskiga, näiteks filmis "Ohverdamine" , mida filmiti Gotlandi saarel.

I.Bergman, S.Nyqvist, E.J. ja L.Ullman Farö'l
1972
I.Bergman ja E.J. "Fanny ja Alexander" vötetel
 1984
Väljapool Rootsit on ta vähem tuntud kui kirjanik oma arvukate raamatutega. Samuti juhtis ta 1966-1975 Draamateatrit.


Viimasel aastakymnel oli ta märgitud haigustest, sh Parkinsoni tövest; kuid köigele vaatamata jätkas aktiivset loomingulist tegevust. Viimane raamat ilmus aastal 2010.
Stokholmi Ülikooli  audoktor  1997
Elutöö auhind 2002
Edit: leidsin juhuslikult Sirbist hea lyhikokkuvötte:
Erland Josephson (15. VI 1923 – 25. II 2012), rootsi teatri- ja filminäitleja. Rahvusvaheline tuntus tuli tänu Ingmar Bergmanile. Aastatel 1946-2004 esines Josephson 14 Bergmani kino- ja teleprojektis („Hundi tund”, 1968; „Stseenid ühest abielust”, 1973; „Võluflööt”, 1975; „Näost näkku”, 1976; „Sügissonaat”, 1978; „Fanny ja Alexander”, 1982; „Saraband”, 2003), lisaks veel arvukates näidendites. Hea koostöö oli tal Liliana Cavaniga („Hea ja kurja vahel”, 1977), Dušan Makavejeviga („Montenegro”, 1981), Andrei Tarkovskiga („Nostalgia”, 1983; „Ohverdus”, 1986), István Szabóga („Hanussen”, 1988), Theo Angelopoulosega („Odüsseuse pilk”, 1995). 1980. aastal lavastas Josephson täispika draama „Marmelaadirevolutsioon”, oli ise selle stsenarist ja peaosatäitja.

Tuesday, February 21, 2012

Eelteade: tulemas Steve Schapiro fotode näitus

Fotografiska Startsida  Stockholm


The Whisper I, Marlon Brando in “The Godfather”
Steve Schapiro
16 mars - 27 maj 2012




Steve Schapiro (f. 1934 i Brooklyn) började fotografera redan vid 10 års ålder. Skolad av den legendariska bildjournalisten W Eugene Smith fick Schapiro tidigt uppdrag av tidningar som Life, Time, Rolling Stones, People och Newsweek. Schapiro har arbetat på över 200 spelfilmer och några av hans mest kända är Gudfadern, Taxi Driver och Midnight Cowboy. Schapiro har haft flertalet internationella utställningar och är i dag bosatt i Chicago. 


Reisiplaane tehes on ette hea teada, mida linnas vaadata. Kahjuks pole Fotografiska muuseumilehel veel syndmuse kohta ingliskeelset teksti, hetkel pole ka endal aega eestikeelset teha. Pealegi tahan ise näitusel ära käia, aga sinna on veel aega.

Wednesday, February 8, 2012

Ozon: Potiche (2010)

Ozon'i "Swimming Pool" (edaspidi lyhendatult SP) postitus oli senini mu köige keerukam, vaeva ja aega nöudnud lugu, mille ma iganes yhegi filmi kohta olen teinud. Oli palju peamurdmist ning Ozon sai minu mötetes aupaiste ymber pea. 
Ma loodan, et see postitus täna siin tuleb seevastu köige lyhem. Aupaistet ma Ozon'ilt maha ei rebi, sest SP on ja jääb; aga mitte yhtki säravat kiirt juurde kah ei lisa.
Potiche on teatrilavalt toodud 1970.aasta farsi vaba tölgendus filmilinale aastal 2010.
(Potiche tähendab koduperenaist = kodust iluasjakest, nn mehe kodust trofeed). 
Keda praegugi peaks huvitama 70-ndate naisöiguslaste mötted; vöitlus vasak-ja parempoolsete vahel; vöitlus vana-ja uue suhtumise vahel, eriti perekonda - ja seda köike kerge farsi vormis, haaraku kommikott sylle ja lutsutage sinna juurde prantsuse filmikommi vanade Deneuve ja Depardieuga peaosas. 
Völutud Ozon'i "Swimming Pool"'ist oli tema komöödia mulle muidugi suur pettumus. Potiche on retro (vöi irooniline retro), aga teadmata filmi valmimise aega, vöiks arvata, et see ongi tehtud 70-ndatel. Retro-iroonia ei paista välja - igatahes minu jaoks oli see farss liiga igav, pinnapealne ja tobe. Siis vöinuks juba värve paksemini panna, rahvalikus kylajandi laadis.

Kui mötlema hakata, on samu, nn prantsuse filmikvaliteete ka SP-s kyll (prantslaslikku kerglast ellusuhtumist, mida vöiks ka prantslaslikuks elegantsiks kutsuda; aga vöib-olla rafineeritud igavuseks vöi koguni banaalsuseks).
Kui SP-s oli Ozon eelpoolnimetatud omadused kombineerinud veidi sygavama loova inimese teemaga ja moodustus nauditav puzzle, siis Potiche oli lihtne komöödia.  


Meenus ka  Bunueli kuulus "Kodanluse diskreetne võlu" (1972), filmiklassika, ehkki pealtnäha nägi Bunueli meistriteos samamoodi lihtne välja.


Kahjuks Potiche oligi lihtne; ja farsi jaoks liiga vähe terav -  minu jaoks. Nagu öeldud, kellele farss kui zhanr istub, sellele vöib ka see film meeldida - juhul, kui samahästi pakub silmaröömu 70-ndate olmestiil. 


Rullid peas, kohutavates punastes nailondressides sörkjooksu tegev tysenenud koduperenaine (Catherine Deneuve); silma löikav kollaselilleline maitsetu köögitapeet, sama maitsetud röivad, soengud ja interjöörid ning hiiglaslike prillidega Tootsie-kloonid igal pool...no ei ole meeltylendav. 
Vöi on mul isiklikult mingi vimm selle ajastu vastu? Ei peaks olema, sest samal ajal oli ka: hipiliikumine, pikad seelikud, narmastega nahkkotid ja pärlid, oli palju head muusikat ning romantikat. Minu nooruses 'väikekodanluse völu' puudus ja tagantjärgi on seda näha naljakas, kui mitte tobe, seep'see ongi.


Deneuve'le peab muidugi au andma, ehkki roll oli minu meelest ebausutav, nägi 66.aastane daam siiski ysna völuv ja  endast 15 aastat noorem välja. Depardieu mängis talle loomuomast tyypi, tahumatumat, kui iialgi varem. Nende näitlejate nägemine oligi yks filmi peamistest plussidest.


Editolen saatuse tahtel Canal+-st mönda muud filmi oodates korduvalt tollele naljaloole peale sattunud. Ja vaatama jäänud - midagi tas siiski on... 
Ega ma ei saa ju kinni klöpsata, kui ekraanil liigub minu söbranna teisik (öelge veel, et teisikuid pole olemas!) - filmis tytre rolli tegev Judith Godrèche. 
Google'st leitud piltidel on ta pooltel blond(eeritud) ja seal on möne vötte sarnasus nii suur, et ma kahtlustan, et minu eestlanna mängib elus topeltrolli, söites Eesti ja Prantsusmaa vahet rohkem, kui ta meile räägib:)




Kyllap ta mötleb prantsuse keeles, sest oskab seda keelt nagu iga hea prantsuse filoloog ja tölk.
Mida rohkem ma Judith'i t vaatan, saan aru, et ka sellega filmiga on isiklik seos leitud, ehkki väga ebatavaline ja väline.

Saturday, February 4, 2012

Vennad Coen'id

on minu lemmikfilmitegijate rivis kyll, kuid kahjuks on mul seni olnud väga vähe alust neid sellesse ritta panna. Ainult paar filmi ja möned filmikatkendid. Kuid nende must huumor ja isikupärane stiil meeldib mulle niivörd, et seal nad ometi seisavad.
Huvitav artikkel vendade mönede tööde  kohta on näiteks siin.

Ma tean tunnet, mis tekib olukorras, kui sina lustid ja pugised vaoshoitud naerust, aga sind ymbritsevad kaaslased vaatavad sind justkui mingit perverti. Nii see juhtus minu esimese Coen'ite filmi vaatamise ajal, kui vihmase öhtu puhuks oli toodud laenutusest midagi, mis pidi olema komöödia.

Oli see kas 2004. vöi 2005.aastal, kohe kui  "Ladykillers"  ilmus videolevisse.
Nii see imelik koosvaatamine oli - mis ma muud oskan öelda.
Ja mind tagasihoitud halvakspanuga piidlejad polnud mitte kombekad vanainimesed, vaid hoopis noored - mina oleks vöinud neile emaks olla. Alguses ma mötlesin, et nad teevad 'nägusid' körge moraali näitamiseks oma uuele kasu-emale, kelle rollis ma just seal olingi. Aga ei, filmi löppedes tundus, et nad olid siiralt nördinud.
Jah, seal olid töesti möned halvamaitselised naljad, aga ei saaks öelda, et need noored inimesed oleks delikaatseimad ja peenetundeliseimad natuurid, keda mul on olnud au kohata. Ma olen neid naermas näinud päris lihtsameelsete tobeduste yle, mis minu jaoks on jällegi igavad.

Minu mees ilmselt ei teadnud, millist seisukohta vötta - tegelikult absurdihuumor talle meeldib ja mina omakorda piidlesin teda: ta irvitas omaette päris mönuga. Aga kui filmi löppedes ta omaenda täiskasvanud lapsed ja nende söbrad hakkasid nördimuse märke näitama, ei saanud ju tema 'ebamoraalsem' olla.

Ma ei tea, milline eluline baas on hea Coen'ite nautimiseks, aga nöuka-aja kogemus ilmselt kahjuks ei tule, karmist elukogemusest rääkimata.
Antud film pole yhtegi auhinda saanud, ta pole selline filmgi. Tundub, et see on yks neist asjadest, mida filmitegijad lubavad endale vahel naljaviluks teha...justkui ise-enda röömuks. Ka Hallström'i Casanova oli minu meelest selline...seda on ju näha, kuidas köik näitlejad teevad rolli ilmse naudinguga ja naeru tagasi hoides. Selle pildi leidsin oma jutu kinnituseks hiljem, kui juba see tekst kirjutatud oli:
...ja autoridki irvitavad
See itsitamise tunne on nii nakkav, et peab olema täiesti huumorivaene inimene, kui sellest allhoovusest Ladykillers'ites aru ei saa. Vöi on tegu teatavat sorti mustahuumori soone puudumisega?
Lugu on ilmselt hoopis selles, et möne nalja peale ei sobigi vööraste kuuldes naerda, ilma et labase inimese mainet ei kujuneks. Oh muidugi, selle vea ma just tegin!
Lapsi ajavad ju sönad sitt ja peer hirmsasti naerma, ja kui veel möni peeretab ka; vöi meelega seda häält teeb, siis naeravad kasvöi pyksid märjaks...aga kasvatus paneb asjad raudselt paika - täiskasvanuna ei saa ennast enam lödvaks lasta ka filmi vaadates. Vöib-olla, kui uuesti vanaduse lapsikus on saabunud, ehk siis jälle...
Ingmar Bergmani kypse ea sydamlikus, autobiograafilises loos Fanny ja Alexander on näiteks muuseas episood onuga, kes lapsi pauguga peeretama öpetas.


Tom Hanks' on saanud rolle filmides, mis pole minu huvi areaalis olnud, v.a. Cast Away (Kaldale uhutud)mis ongi viimane rohkelt auhindu korjanud linateos temaga peaosas); vöi on seletamatul pöhjusel vaatama jäänud (Forrest Gump näiteks), aga Ladykillers'is sai Hanks oma ande laias skaalas mängu panna - proff on proff, midagi pole öelda, ainult kahjuks mänginud suht nörkades filmides. Siin on ta aga köige naljakam luuser, kui kunagi eales, ytleb yks filmikriitik.
Vaatasime Ladykillers'i möned aastad hiljem veelkord yle, sest mind jäi noorte reaktsioon natuke häirima. Sel korral olime kahekesi ja naersime mönuga. Polnud igav sugugi ja ma tabasin ka neid nykkeid ja nalju, mis esimene kord märkamata jäid. Mitmetasandilisi vihjeid on aga rohkesti - kyll kultuurile, kyll rahvusele, on nalju politsei ja usklike pihta; on vihjeid mystikale, filosoofiale ja teistele filmidele. Ikka nalja vötmes. Aga need on sellised sydamlikud irvitused, mida keegi ei peaks otseselt vötma ega pahaks panema.

Sama lugu on näiteks "Madagaskar"i looga. See animatsioon on yks mu lemmikuid just kahe-kolme jne-mötteliste naljade pärast. Ma vöin filmi korduvalt yle vaadata ja leida jälle mingi uue nykke. Lapsed vaatavad seda oma arusaamise kohaselt, mina lustin neid nalju, millest nemad aru ei pruugi saada...

Aga tagasi Coen'ite juurde. Ma ei hakka vendi eraldi lahkama ja arve ja fakte esitama, neid saab igayks ise uurida, kui huvi on. Olen näinud möningaid katkendeid ka nende tösisematest töödest, aga neist siis, kui möni önnestub korralikult yle vaadata.

John Turturro Barton Flink'is
Näiteks on mul Coen'ite töödest tagataskus vörratu
Barton Flink. Aga kuna nägin seda filmi nii ammu ning mitte päris algusest; ja ei teadnud tollal ka autoritest mitte midagi, siis ma pigem ei räägi sellest rohkem.
Mulje on kyll siiamaani selline, et olin näinud midagi-väga-väga erakordset, mida tahan kindlasti kunagi yle vaadata. Arvatavasti see Coen'ite film ongi minu jaoks vendade töödest köige tähtsam. See on vist ka Coen'ite köige 'mustem' lugu, peaaegu öudusfilm. Köik siin filmis on 'mäda pealaest jalatallani' , reaalsus ja mystika segunevad kummaliseks kokteiliks; see on lugu loomingust ja loojast, reaalsusest ja...sellest eimiskist, mis on selle taga.

Viimane film, mille pärast ma vendadest yldse kirjutama hakkasin, sai vaadatud korralikult otsast löpuni möned päevad tagasi. See oli päris hea - olgugi, et seal oli musta huumorit, polnud see naljafilm.

True Grit (2010)



Mattie Ross
"True Grit" on teostatud klassikalise westerni vötmes, kuid  Coen'ite pööraste ideede ja kannapööretega. Vennad ei heroiseeri "kövasid vendi", nagu seda klassikalised westernid teevad, vana sherifi nörkused on naeruväärsed, aga just seetöttu ka tema vaprus tundub filmi löpus vöimas.
Väga hea debyydi teeb Hailee Stenfeld  14.aastase peaosalise Mattie Ross'i rollis. Ka pole taustamuusika klassikaliselt pateetiline, nagu vanadel westernidel, vaid väga delikaatne ja sobiv. Ma ei ole näinud 1969.a. filmi John Wayne'ga, kui kriitikute arvates pole uusversioonil midagi viga - see on loomulikult kaasaegsema filmikeelega ja sellisena ka huvitavam. Jeff Bridges on paras kurjam, Matt Damon tundus mulle kuidagi liiga...teistmoodi ja pehme (kuid ta ju pidigi olema selline nende kohalike pörguliste körval). Josh Brolin (tuntud filmist No Country for Old Man, milline on minu soovilehel järgmiseks Coenite töödest) oli minu meelst väga tundlik lahendus kurikael Chaney osas.
Oleks patt selle filmi syzheed ette ära jutustada - see polegi pöhiline.
Hetk filmimiselt (pildid enamasti lehelt Rotten Tomatoes)
Josh Brolin Tom Chaney rollis
19.jaanuar 2013


The Big Lebowski (1998)



The Big LebowskiVaatasime veelkord suurt Lebowskit ja ma mötlesin, et ei hakka ka selle filmi jaoks eraldi postitust tegema.
Vana kultusfilm, Coenide nägu...ehk siis vendade film oma tuntud stiilis ja headuses. Kellele selline meeldib... ja meie leidsime, et meile meeldib. Punkt.
Koguni mötlesin, et vöiks köiki filme ainult rezhissööride all kajastada - jah, lisada nagu täna, saab alati.

Kriitikute märksönu:

- paheliselt naljakas
- teravmeelne
- absurdne
- totaalne segadus, aga see-eest milline uhke, suurepäraselt löbustav segadus!
- palju hoolikamalt konstrueeritud, kui pealt paistab
- saab väärtust juurde iga vaatamisega


8.2
Your rating: 
  -/10 
Ratings: 8.2/10 from 295,921 users   Metascore: 69/100 
Reviews: 926 user | 204 critic | 22 from Metacritic.com
"Dude" Lebowski, mistaken for a millionaire Lebowski, seeks restitution for his ruined rug and enlists his bowling buddies to help get it.

Director: 

Joel Coenand 1 more credit »

Writers: 

Ethan CoenJoel Coen

















Wednesday, February 1, 2012

Mötteid Rootsi filmist. Michael Nyqvist

On saabunud suur filmivaatamise periood.
Näen juba kuu aega väga tihedalt Rootsi filme, kyll uuemaid ja päris vanu, peaaegu iga päev yhe vöi isegi kaks (kui vaid suudan vaadata). Muidugi ma ei suuda ja päris köike ka ei vaata. Hetkel olen keskendunud möödunud kymnendi lugudele.
Otsustasin veidike vaadatust kirja panna, kuna peas hakkab juba paras segadus tekkima. Seda enam, et kunagi tahaks asja pöhjalikumalt vaatluse alla vötta.
Et keskenduda mönele tegijale, on hea vötta aluseks siinolev ylestähendus vöi märgusöna. Loodan postitust jöudumööda täiendada, tegemata eraldi iga filmi kohta suurt juttu. Mitte, et nad seda väärt poleks, aga materjali tuleb nii palju peale, et lihtsalt ei jöua!
Möned varem nähtud lood vaatan yle, sest Rootsi kinokunst mulle meeldib. Neis on loomulikkust ja pole staaritsemist. Huumor on aga vörratu ja filme läbib enamasti "headuse punane löng" - vöi kuidas ma ykskord Hallströmi filmide kohta ytlesingi. Lastefilmid Lindgreni juttude pöhjal annavad selge noodi kätte.
Tundub, et see positiivsus on rootslastes tugevalt olemas, seda on eluski tunda. Löpmatult kannatlikud, humoorikad, viisakad ja lahked inimesed, eriti vanem pölvkond. Ma ei nöuagi, et nad mu ees ennast pahempidi pööraks vöi kohe söbraks tykiks. Mulle see delikaatsus ja teatav distantseeritus sobib hästi, mis ehk paradoksaalsena käib kaasas nimetatud heade omadustega.
Vöib-olla sellest tulebki, et rootslased on head näitlejad ja meelelahutajad? Ise nad muidugi usuvad, et nad on maailma parimad - nagu mulle yks veidi purjakil meelelahutussaadetega töötav mees kiitis.
Aga endasse peab usukuma, muidu kunsti ei synni.


Melodraama ja Michael Nyqvist 

Need möisted on kokku käinud pea köik need 10 aastat, alates uue aastatuhande algusest. (Michael on näitleja, seega teen harva erandi ja kirjutan näitlejapöhise kokkuvötte). Mul on olemas ka tema autobiograafiline raamat - juba see näitab, et ma sellesse tyypi päris kiindunud olen. Tema raamatus kirjeldatud juurte otsimine ja leidmine on omaette melodraama ning jututeema.

Täna nägin ära Michael Nyqvistiga peaosas selle kymnendi viimase eht-rootsiliku draama - Änglavakt (2010)
(ametlik ingliskeelne tiitel "Among Us").
Kahjuks polnud see köige tugevam film ja ma ei saanudki aru, miks.Raske teema, see muidugi ka (haiglas kriitilises seisus oleva lapse vanemate hingelised segadused).
Parima rolli tegi hoopis tuntud  prantsuse näitleja Tchéky Karyo (nimi tundus huvitav, see tuleb Tyrgi päritolust).
Mul tuli praegu pähe ketserlik möte - kui Nyqvist ja Karyo oleks rollid vahetanud, oleks loomulikum olnud! Nyyd aga jöulise, peaaegu kurjami näoga Karyo oli stsenaariumi järgi kaitseingel ja pehme miimikaga Nyqvist enessetömbunud ja veidi ignorantne ametnik, kes ei suutnud naisele raskel ajal toeks olla. Aga mölemad näitlejad sooritasid hea etteaste ja see välimuse-iseloomu vastandlikkus oli tegelikult isegi huvitav.
......................................

Möned aastatd tagasi sattusin nägema väga tugeva romantilise draamakomöödia Michael'iga peaosas - sealt see huvi tema vastu alguse saigi. See film
Så som i himmelen
(Nii nagu taevas, vöi As it is in Heaven ) oli nii hea, et ostsin söbrannale DVD ja kinkisin talle synnipäevaks, lootes endale yhel päeval selle samuti koju soetada, sest film on myygis kui Rootsi filmiklassika.
Filmi pole mul seniajani, aga mälestus pole veel nii kustunud, et vajaks uuendamist.
Sain tookord sellest filmist tohutult mötteainet, kui vaid möelda lause möttelisele löpule ...nii ka Maa peal.
Maa peal need asjad on kord juba sellised...keerulised, naljakad, traagilised ning koomilised yhekorraga. Yks sydamlikumaid filme yldse...koos P.-Rootsi tösielulise keskkonnaga.
Tegelikult, kui selle filmi kunagi yle vaatan, kirjutan pikemalt.
..........................................

Teine väga hea draama Nyqvistiga, mida ma samuti möned aastad tagasi nägin, oli
Underbara älskade (2006)

See delikaatne film on nagu akvarell. Ja Nyqvist on lihtsalt vörratu!
Teinud on selle loo Johan Brisinger, mees kes oli ka Änglavakt'i stsenarist ja rezhissöör.
Ka siin on aluseks raske teema - autoönnetuses abikaasa kaotanud mees peab koos teismelise pojaga uuesti elama öppima. Ja yksteisega läbi saama. Nagu ka Änglavakt'is, ei lähendanud suur önnetus inimesi hingeliselt, vaid nad tömbusid teineteisest eemale.
Huvitav, mis asja ajab Brisinger önnetusse sattunud laste vöi peredega ja nende omavahelise hingelise eemaldumisega - äkki mingi isiklik kogemus?
Filmi toetab ja romantiseerib saarestiku valge öö - jaaniöö ja ehedad rootslaste kombed sellel puhul. Vaatad ja naudid iga kaadrit...
Filmis on kasutatud ka Lizsti ja Mozarti muusikat.
Selle filmi tahan ma esimesel vöimalusel endale koju osta.
....................................

Löpuks veel yks film - selle zhanr vöiks jällegi olla romantiline komöödia.
Grabben i graven bredvid (2002)

(Poiss mu körvalthaual ). Mees ja naine kohtuvad surnuaias:
liigutav, totter ja soe lugu farmeri ja raamatukoguhoidja armumisest.
Parimaks pean stseeni, kui tydruk oma farmeri linna kaasa vötab ja noorte intellektuaalide seltskonda viib. Ja mismoodi siis farmer (Nyqvist) proovib pulkadega syya ja vestlusest osa vötta. Kysimusele, kellena ta töötab, vastab ta  siiralt kysijale silma vaadates: "Ajukirurg".

-------------------------------------
Kahjuks pole näinud Nyqvisti Beck'i 1987-1998.aasta seeriates, ega ka yhes  Wallanderis osas 2005.a. - ja veel paljudes filmides, kus tal on väiksemaid osi  olnud.
Aga aastal 2009 tuli Mikael Blomkvist roll Milleniumi filmides ja 2011.aastal sama roll samas sarjas; löpuks ka suur läbimurre Mission: Impossible - Ghost Protocol  

Ma ei ole yhtegi Milleniumi filmi näinud, sest mul on kummaline komme eemale hoida yleshaibitud asjadest, olgu siis pöhjendatult vöi mitte; ja teiseks pole thriller just mu meeliszhanr. Samal pöhjusel ei mötle kinno joosta ka Mission'i vaatama.
Eks ma nad kunagi ka ära näen. Kasvöi Nyqvisti pärast.