Hereafter (2010)

Kuna eelmises postituses oli juttu Clint Eastwood'ist rezhissöörina ja praegu näidatakse Canal+-s tema paari aasta tagust filmi "Hereafter" , siis tahaks omalt poolt paar söna selle kohta öelda.
Ma ei vaata hetkel meelega muid allikaid, et mitte oma mötet segadusse ajada. Pealegi tehakse sellised filmid tavaliselt maha, eriti kui nad on ausad, mitte niisama paranähtusetega flirtival asjad.
Mahategemise pöhjust ma tean - see on sygav, vöiks öelda animaalne hirm surma ja köige yleloomuliku ees. Ka köige haritumad ja intelligentsemad inimesed hakkavad sörmega meelekohale toksima - sest nad ei suuda selles alateadlikus hirmus vastu vötta informatsiooni, mis ei allu mingile loogikale. Ainult (ja ainult!) isiklik sarnane kogemus saab yhendama neid, kel see on olnud.

Niisiis, see on yks filmidest, millest vöib aru saada, et see on tehtud ISIKLIKU (surmajärgse)KOGEMUSE pöhjal. Ilmselt oli see episood rezhissööri söjaväe-ajast, kus Clintwood peale lennuönnetust peaaegu uppus*. Kes on 'sealpool' ära käinud, need teavad.
Teiseks. Film on tehtud napilt ja samas efektselt -  tsunami, olgu ta nii hävitav nähtus kui tahes, ongi efektne vaadata, eriti pehmes toolis kinosaalis**.

Tsunami eest ei önnestu ära joosta

Eastwood noore peaosatäitjaga 

Näitlejad on tasemel, eriti toredad on vennad McLarenid kaksikute rollis, aga ka nende narkosöltlasest ema teeb usutavat mängu; sama kehtib ka prantsuse ajakirjaniku (Cécile De France) kohta ning viimaseks - Matt Damon  yllatas mind tösiselt, mängides hästi meest, kelles peale terviseriket sensitiivsuse ilmumine tekitab segadust, nagu see juhtuks iga tavalise inimesega, kes tahaks olla endiselt normaalne, mitte lugeda teiste mötteid vöi kuulda surnute sönumeid (önneks juhtub see stsenaariumi kohaselt tal ainult teist inimest puudutades, aga eks ta yks pörgu ole ikkagi).

Kuid seda vaadake filmist, mis on töepoolest huvitav, samas ei aja innukalt New-Age liini. Pigem on see film yks suur kysimus, mis jääbki öhku rippuma, sest ka dokumenteerituid surmajärgseid juhtumeid on piisavalt. Filmis on tunda ka teatavat ebakindlust, aga aines ise ongi selline. Kes teab, mis on surma taga?
Yldjoontes ei kasuta Eastwood grammigi rohkem värve selle seletamiseks, mis teda vaevab. Film on aus ja selge. Olen selle eest tänulik, sest ka mul on kogemus...seega seos on olemas - ytleks selle blogi traditsiooni jätkates.

*Several biographies describe how Clint Eastwood was stranded offshore in the ocean several days after his Navy training plane crashed. The experience is probably what helped him film the tsunami scene in Hereafter. 
**The movie was pulled from theaters in Japan after the devastating earthquake and tsunami that hit in March 2011. 

Polanski fenomen

Roman Polanski on mu absoluutne lemmik.
Nii imelik, kui see ka pole, on mul sellega seoses temast väga raske rääkida. Vaatamata sellele, et kaks kogumikku on riiulis ja peale selle ka midagi arvutis ja et möndagi filmi olen vaadanud korduvalt. Hea kindel tunne on, et mul on möned tähtsamad asjad olemas ja ta on ka ainuke tegija, kelle uuemaidki filme tahan köiki fyysilisel kujul omada. See on mulle väga oluline.
See 'armastusavaldus' siin on muidugi mind ennast paljastav, aga ma ei saanud seda teha siis, kui ma blogimist alustasin. Iga asi omal ajal...vöi veidi hiljem.

Ka see tekst - millegi pikema algus - on visandina kaua kaustas seisnud. Eile, peale vana Chinatown'i vaatamist mötlesin, et nii hölmamatut asja vist polegi, kui tema filmidest rääkida. Minu järelejäänud elust ei piisaks, et tema pooltestki tehtud töödest mingit analyysi koostada. Aga mönest filmist ma proovin juttu teha kindlasti. Hakkan siia lisama mötteid, vöib-olla ka filmograafiat, kui midagi uuesti (yle) vaatan.

Täna tahan lihtsalt selle postitusega kustutada halba maiku filmist, millest kirjutasin eelmises loos. Vahel tuleb kehvale hea körvale asetada, muidu ei saa aru. Ja vastupidi.
Isegi vana, 1976.aastal tehtud Chinatown, mida ma niisiis eile öhtul vaatasin - pealtnäha primitiivne krimifilm - oli parem, kui 2010.aasta Must luik (mida vaatasin öhtu varem, ja mis oli, nagu ma nyyd aru saan, pelgalt vaimuhaigusega flirtiv efektne meelelahutus).
Polanski ei tee mitte yhtegi mittevajalikku ega edevat liigutust ja mulle meeldib see kohutavalt. Ta ei taha vöita publikut toretsevate teemade, ilusate kaadrite, erakordsete stseenide, tausta ja muu sellisega, sest ta teab ylitäpselt, mida ta filmiga öelda tahab. Ja ta kaevab sygavamal.

Polanski ja Nicholson Chinatown vötetel nöu pidamas

Väga liigutav on see, kuidas ta teeb oma filmis tihti ise möne väikse körvalosa. Nagu Chinatown'is kurjategijana (ainult korra kaadris), kes eradedektiivi - peategelane J.Nicholson, väga hea roll - nina noaga ähvardas ära löigata. Aga löikas ainult väheke, öpetuseks. Selline must huumor. Mmm, ja kui ma mötlen löbusate vampiiritapjate peale! (The Fearless Vampire Killers or: Pardon Me, Madam, but Your Teeth Are in My Neck )

Polanski vötab elu köige traagilisemat kui ka koomilisemat poolt ilmselt vördse innuga kui savi, mida saab kunstiks vormida. Ja-jaa, The Pianist on ikka veel riiulis ja vaatamata.

Visandisse olin kirjutanud ka möned read filmist Frantic.
Selgus, et olin kunagi ammu mingit katkendit sellest näinud ja siis ma ei teadnud, et see oli Polanski film. See katkend oli väga meelde jäänud ja ma lootsin, et see on seesama asi. Oligi.
Kahtlemata on see film alahinnatud, kui IMDb'i kuute punkti ja seda, et see on pigem vaatajate, mitte kriitikute sait, silmas pidada. Polanski filmid pole kunagi olnud mainstream asjad  ja see, kuidas Harrison Ford kui ameerika matcho-kangelase kehastus on pandud igati eksliku tavalise inimese rolli täitma, on huvitav. Esimest korda mulle Harrison Ford tösiselt meeldis, aga arvata vöib, et see ei meeldinud Indiana Jones'i austajatele.
Kuna selles filmis puudub ka Polanskile iseloomulik syrrealistlik alatoon - vöi on seda liiga vähe - siis vöib see film mönele tösisele Polanski fännile liiga vähe 'kunstipäraselt sygav' tunduda. Kokkuvöttes pole see ei kassafilm ega ka pealtnäha 'suur kunst' - sellest see madal hinne IMBd-s ilmselt tuligi.
Mulle meeldib see, et film näitab Pariisi sellest kyljest, mida tavaliselt ei tehta. Pole seal seda ameeriklaste unistuste 'armastajate' linna, vaid päris karm kulissidetagune maailm. Polanski teab ilmselgelt mölemat poolt ja ta asetab Frantic'u peategelase just sellesse karmimasse keskkonda.
Muide, seal mängib ka Polanski abikaasa, mitmekylgselt andekas pariisitar Emmanuelle Seigner. 

2011

Mind hämmastas see näitlejatar esimest korda Polanski Bitter Moon'is, kuid tema kohta tuleks juba teine lugu.
Kuidas Polanski, kasvult lyhike, mitte köige atraktiivsema välimusega mees, on saanud endale maailma köige eksootilisemaid naisi? Öeldakse et möni mees on oma saatusest suurem ja - ju see kehtib ka nende asjade kohta.

Mötlesin tykk aega, mismoodi ma köiki teisi tema meistritöid iseloomustaks. On tunda, et Polanski (ka tihti stsenaariumi autor) teab täpselt, mida taha tahab, mis on löpptulemus ja kuidas seda läbi viia. Yhesönaga, tunneb ainest läbi-ja löhki. On kuulda olnud, et ta on lausa diktaatorliku joonega ja väga nöudlik iga kaadri suhtes, kordab niikaua, kui saab soovitud tulemuse. Valib ise valguse, läätsed ja iga detaili. Meeldib töötada väikese kollektiiviga olles loov ja humoorikas, isegi riukalik.
Vastupidiselt näiteks Clint Eastwood'ile, kes alustab vötteid hilja, (et köik saaksid ennast välja magada); peaaegu kunagi ei tee yle yhe duubli ja laseb rahva varakult öhtule. Stiilis - läheb nagu läheb, kui aga meie oleme kulgemises. (Läheb tavaliselt hästi, filmid ei yleta eelarveid ja näitlejad saavad improviseerida). Ka tema on mees, kes alati tahab oma filmidega midagi öelda - ja ytleb ka. Ka tema ei efektitse tyhja asja pärast. Arusaadav, sest ta pidi kaua tegema rolle, mida teised ette andsid. Mees, kes ei suitseta, vihkab vägivalda, mediteerib ja elab tervislikult, on pidanud eluaeg sigar suunurgas ja pystol käes kauboisid mängima, ime siis, et...Kui ma lugesin Polanski mötteid elu ja kino yle ja kui ma lugesin sama asju Clintwood'i kohta, hämmastas mind sarnasus, kuidas need mehed mötlevad. Ma väga tahaksin teada, kas nad (Polanski ja Eastwood) omavahel kuidagi pörkusid?...söbrad olid? Netist ei leidnud kyll esimese hooga midagi.
Kuid tagasi Polanski juurde.
Ta oli juba algaja filmitegijana lausa "inimhingede insener" - kui ma mötlen "Nuga vees" peale, mida ma nägin ilma yhegi subtiitrita poolakeelsena ja see köitis mind jäägitult, sest ilma könest arusaamatagi oli asi selge. Ja oli pönev, ja oli puändiga.

Aga jah,  'meerikamaaga pole Polanskil vedanud kunagi.
Nii traagilist saatust, kui temal, annab otsida. Polanski naine oli just rasedana usuhullu poolt mörvatud - seda lugu teavad muidugi köik, kes ka yhtegi filmi pole vaadanud - ja ta jöi ohjeldamatult. Ja ärge tulge mulle lapsepilastaja juttu rääkima, see oli eht-ameerikaliku kasuehne ema spektaakel, kes oma alaealise tytre kuulsate filmitegijate seltskonda (yritus toimus J. Nicholsoni majas, muide, aga Jack ise polnud kodus) pidutsema lykkas ja seesama 'tore' ema fabritseeris ka kaebuse tytre vastuseisust hoolimata. Ikka raha pärast, tydruk ise ei tahtnud sellest loost enam midagi kuulda, meedia tähelepanu all elamine pole meelakkumine (ja ma arvan, tal oli tollel peol löbus olnud, seda enam, et mingit vägistamist ega muud rövedat ju ei toimumudki).
Aga mis ma ikka räägin, on olemas körgelt hinnataud dok.film, mis sellest ja paljust muust pildi annab. Kymned intervjuud ja dok.kaadrid räägivad enda eest. Eriti hea on vandekohtuniku kokkumängud ja meedialembus - et protsess aga kaua kestaks.
Polanski tegi ise selle kohta väga vaimuka filmiklipi - keegi lööb trummi ja tema muudkui kargab kiirenevas tempos.
Nähes neid intervjuusid, ilmeid ja isegi pisaraid (aga ainult Polanskil endal), siis pole kahtlust, missugune nöiajaht sel ajal toimus. Muidugi tuli ta sealt pörgust tulema. Kui sinu täht töuseb ja sa oled köva konkurent - aga kui sul on ka tugev aksent ja sa oled Ida-Euroopast, siis on väga lihtne silt kylge riputada ja kanakarja kambakat teha... teised vöivad hullematki, aga sina ei vöi midagi, seda ei tohi unustada.
Önneks elab rezhissöör ammu Pariisis oma kauni abikaasaga ja nende lapsed räägivad kodus poola keelt. Seegi fakt juba ytleb midagi, kas pole?

Lugu sai katkendlik ja vöib-olla segane, sest see materjal käib mul lihtsalt yle jöu. Kuidas ma suudakski sellise erakordse talendi elutööst hästi ja lyhidalt rääkida? Vöimalik, et filmidest rohkem kirjutades kohendan ka teksti ymber. Vöi peaks kirjutama filmidest igayhest eraldi? Vöi poleks yldse vaja, sest seni ma seda ju pole teinud.
Eks elu näitab.

13.05.12
Uudis: http://www.epl.ee/news/kultuur/polanski-teeb-filmi-dreyfusi-afaarist.d?id=64383562


20.01.2013

The Ghost Writer (2010)

Writers: 

Robert Harris (screenplay), Roman Polanski(screenplay), and 1 more credit »

Stars:

 Ewan McGregor, Pierce Brosnan and Olivia Williams 

Möned kriitikute märksönad, mis väljendavad enam, kui seda teeks minu pikk jutt:

- elegantne

- delikaatselt hirmutav

- läheb naha alla

- nauditav

- mitte midagi yleliigset

- Polanski on meister tömbama vaatajat halli tsooni,

kus köik läheb viltu, keegi ei maga hästi ja saladused on peategelase eest varjul kuni köigi jaoks on liiga hilja

- See on 77-aastase Polanski austusavaldus Hitchcock'ile 

- Näitlejate eelmiste filmide aurad annavad teravmeelseid körvalmaitseid

Polanski' meistripuudutus, tema tähelepanu kadreerimisele, valgusele ja igale yksikule detailile ning paheline visuaalne teravmeelsus teevad filmist iga vaataja maiuspala. Tere tulemast tagasi, Roman.

Julie Rigg, Movie Time

 

Polanski ja Mc Gregor vötetel

Peategelane on kirjanik, kes satub juhuse tahtel tasuva töö peale (Ewan McGregor). Ta on tavaline hall ja väljapaistmatu mees, ilmselt andekas oma ala inimene, aga kellest suures plaanis, suure masinavärgi hammasrataste vahele sattununa ei olene mitte midagi. Samasugune oli ka Frantic' peategelane arst (Harrison Ford), kes sattus samuti olukorda, kus tavaelu reeglid enam ei kehtinud. Mölemad ilmutasid loomupärast intelligentsi, reageerisid väga loomulikult, stambivabalt. Näitlejate oskuslik valik, mis tundub esialgu ootamatu,  ongi Polanski yks suuri plusse. Ma usun, et Kim Catrall, kel on hoopis teistsuguste rollide slepp taga, täitis omamoodi vööritusfunktsiooni. Huvitav suhtestus tekkis ka Brosnani sama kylje juures, see oli teravmeelne valik. Väga hea rolli tegi Olivia Williams. Vöi jällegi: Polanski leidis ainuvöimaliku typaazhi?
Kihte ja mötlemist on palju ja yhe vaatamisega ilmselt ei haara pooltki nyanssidest.
Märgiks ära veel korduvalt röhutatud britikesksuse. Vöi praegused tendentsid USA poliitikas. Teades Polanski suhtumist USA'sse ja ka tegelikkust, siis paranoiast on asi kaugel.

Minu meelest yhe rolli tegi ka interjöör, super-modernne 'kaitstud' maja USA idaranniku saarel  koos kahe asiaadist majateenijaga. Väiksed könekad detailid.
Rääkimata fantastilisest kaameratööst (Pawel Edelman, "Pianist", "Ray", "Carnage" jt).

Black Swan - Must luik

Esimene mulje, minu seosed, näitleja raske elukutse

Köigepealt köige olulisem: film valmistas pettumuse (st oli hea meel, et omal ajal kinno ei viitsinud minna). Aga see on vana lugu, et head asjad elavad ajaproovi yle ning töestavad ennast korduvalt; kvaliteedis ebamäärased lood aga ilmuvad aeg-ajalt välja ja panevad inimesi mötlema: mis see siis nyyd oli?!
Nii ka Musta luigega. Olen ise tehnilise poole peal balletiteatris töötanud (minu seos!) ja tundsin, et siin on midagi valesti. Eelköige tundus mulle, et vaimselt niivörd paigast ära inimene poleks suuteline balletis vastu pidama, ega poleks teda ka esitantsijaks valitud. Koreograaf ei saa olla nii pime. Seega poleks Nina jöudnud esikani, pealegi edukani. (Iseäranis peale klubiöhtut extasy' ja peldikuseksiga).

Muide, nyyd (önneks) kapist välja tulnud homoseksuaalsus on teatrirahva seas päris tavaline nähtus olnud varemgi. Ma ei imesta, sest tantsijate elu on vangla ning paastu ristsugutis, ime siis, et vöetakse kohapeal midagi ette oma normaaslete inimlike tungide rahuldamiseks. Pidev fyysiline kontakt niikuinii. Parem on olla frigiidne vöi lesbi, normaalsed mehe-naise suhted on sellises miljöös rasked vastu pidama. (Erandeid on muidugi alati).
See, et teine baleriin kirjutab kadedusest teise peegli peale HOOR, on ka kuidagi elukauge...see on nii raske töö, et pigem toetatakse teineteist...aga ega mina ka tea, mis köik vöib juhtuda. Ja see mulje, nagu oleks seks koreograafiga mingi ilmaime. Pigem on see norm, ei maksaks nii puritaanlikult seda asja näidata.

Ka filmikeel ajas ilmselt paljusid (ja mind sealhulgas) segadusse. Kinos on viimasel ajal nii palju fantaasiafilme jooksnud, kus köik trikid ja ebareaalsused loetakse tingimisi 'päriselt' olevateks. Seal pole seda probleemi, et miski on haige aju synnitis, aga möni teine detail on päriselt.
Musta luige vaataja aga peab 'lambist' aru saama, mis oli päriselt ja mis polnud. Kuid see pole kerge ka viimase kaadrini. Kohati saab kyll aimu - ahaa, see oli peategelase hallutsinatsioon, aga see juhtus (vist?) töepoolest niimoodi.
Selline meetod oli huvitav ja öigustas ennast näiteks Ozon'i "Ujumisbasseinis". Kirjutasin sellest "puslest" ypris pikalt: (Swimming Pool).
Kuid Mustas luiges tekkis mingi vastuolu, mida ma isegi ei oska kirjeldada. Kohati väga reaalne teatri- ja trennimiljöö; igapäevane varvaskingade lappimine ja muud triviaalsused; teisest kyljest peategelase hullumise ilmingud...

ETV intervjuu Age Oks'aga


http://etv.err.ee/index.php?05593526&video=771 ; ylevaatlik tekst sellest delfis (mis ei anna midagi uut juurde):
http://publik.delfi.ee/news/kino/baleriin-age-oks-film-must-luik-on-hullumeelne-fantaasia.d?id=40904459

delfi.ee

Kuninglik esibaleriin on väga konkreetne: elukutse on raske, baleriin töötabki nii, trennib löputult, peale trenni parandab kingakesi, mis ongi(!) peaaegu piinariistad, plaasterdab varbaid ja laseb liigeseid paika tömmata - yhesönaga teeb seda köike ainult lavaloleku ja mönede säravate minutite nimel, suure kunsti nimel. Tema silma jäid ka möned kohad, mis profitantsijale tundusid naeruväärsed, aga neid, kes sellistest peensustest aru saavad, pole palju.
Pealegi ei teata, ja ega vist teadnud seda ka Age Oks (muidu oleks ta ju öelnud), et raskemaid vötteid, eriti jalgade tööst, filmiti dublanti kasutades, seda eriti filmi alguses. Kuid ega siis köike saa dubleerida ja nii need apsud sisse tulidki. Natalie'l olid pöhiliselt suured plaanid (liigagi palju) ja muu näitlejatöö. (Muide, dublandi mittetunnustamisest syndis ka inetu skandaal NY balletirahva kuluaarides, kuna Natalie Portman unustas galal tänada Sarah Lane'i, priimabaleriini, keda filmitigi raskete balletikaadrite saamiseks).
Naljakas oli, et kogu film oli Age Oks'a meelest "liialdus" (nii need asjad ikka teatris ei käi). Muidugi mitte. Önneks vöin seda oma teatrikogemuse töttu kinnitada, see polnud dok.film. See näitas, et Age on inimene kahe jalaga maa peal ja pole iial oma töö körvalt mötisklenud filmikunsti väljendusvahendite yle. Aga kus tal see aegki oleks olnud...liiga raske on see baleriini elu, seda näitas film kyll väga hästi...ja sellest oli aru saada ka Age juttu kuulates.
Intervjueerija ei esitanud ka kahjuks muid suunavaid kysimusi, ta asus filmihariduseta kinokylastaja positsioonile. Materjal oli intervjuuks kinokunsti koha pealt täiesti ette valmistamata, see andis meile lihtsa vaataja hinnangu (isegi sama elukutse esindaja, st baleriini arvates): asi oli jama! Minu loo löpus selgub, et oligi, aga hoopis teise, filmikunsti kandi pealt.
Önneks ei kritiseerinud keegi Natalie Portmani jöupingutust - näitlejatöö ja fyysilise vormi saavutamine oli märkimisväärne. Baleriiniks öpitakse lapsest peale ja seda tööd peab tegema iga jumala päev, nii et - respect!
Mulle meeldis tegelikult ka Vincent Cassel koreograafina.

Hulluse anatoomia

Psyhholoogilisest kyljest oli asi keerulisem. Intervjuud andma oleks tulnud kutsuda mitte baleriin, vaid psyhhiaater. Siis oleks asi alles pönevaks läinud!
Mis oli noore baleriini vaimsete häirete pöhjus? Köik ei kannata lavahirme välja. Köik pole syndinud näitlejad. Ja kes pole, annavad endast liiga palju...
Teiseks, köik nooled suunduvad ema suunas. Tyypiline juhtum: ema, ise karjäärist loobunud ja kibestunud, tahab tytrest teha enda elu pikenduse. Range kord, distsipliin, pidev auahnusele röhumine - need siis piitsa osas; präänikuna magusläilad hellitused ja hoolitsus nagu tita eest (mille taga oli siiski tunda jäist nöudmist); keskkonnaks pehmeid loomi täistopitud  roosakirjude tapeetidega tuba...
Jah, muidugi polnud see luigeroll* hullumise pöhjuseks, juured olid kodus. Vöib-olla ka geenides, sest emagi tundus skisofreeniline (vöi oli seegi antud filmis symboolselt, vaimselt haige tytre pilgu läbi?).
Ema negatiivne osa Nina saatuses oli nii otsene vihje, et see oleks pidanud puust ja punaselt köik ette tegema. Aga millegipärast ei olnud usutav. Vöib-olla oli saatanliku ema roll liiga yheplaaniline? Keskkond liiga ebareaalne? Mina vastust ei tea. Muide, see osatäitmine meenutas mulle kohutavalt Klaveriöpetaja peategelast (Haneke: The Piano Teacher). Igatahes tundus ta palju haigem, kui tytar. Vöib-olla ka, et mu oma kibe kogemus sarnase emaga paneb mu suhu sellised sönad.


Teine konsultant intervjuu juures oleks pidanud olema kirurg. Oli, kuidas selle enesevigastamisega** oli, kuid kui suur klaasikild istub sygavalt köhus, siis oleks verd pursanud ja tantsija poleks löpuni välja vedanud, seda enam, et ta enne viimast vaatust ka killu ise välja tömbas ja siis lavale läks.
Kuidas ta kostyymi vahetas? Nii et haav oli väike ja mitte eluohtlik, seega filmi "traagiline löpp" oli ebareaalne. Vöi polnud suremist yldse, ehk oli see hoopis tantsijakarjääri piltik löpp, filmikunsti väljendusvahend.

Yhesönaga paheline seksuaaalne thriller (nagu ymbrisel kirjas), mis oli yles ehitatud nörgale konstruktsioonile. See on minu arvamus kohe peale filmi nägemist.
______________________

Kirjutasin Musta luige postituse enne valmis, vaatamata, mida IMBd ja selle reiting ytleb: 8,2! Uskumatu. See polnud nii hea film...aga noh, ebatavaline hulluse käsitlemine ehk pöhjustas nii körge hinde.
Oleks vöinud kohe alguses allolevat kommentaari refereerida, aga mu enda arutlusköik on mulle nii palju väärt (kirjutan siiski pöhiliselt ise-enda tarbeks), et jätan kogu loo algusest peale yles.
Toonisin järgneva kommentaari möned kohad, mis kattuvad minugi mötetega suurepäraselt -
nii ytleb IMBd-s mikelepost.