Monday, November 14, 2011

Idioot

Olen viimase poole vöi kolmveerand aasta jooksul kinokunstist körvale jäänud.
Sama lugu on blogimisega. Yhest kyljest on peale sellist ajavahemikku raske millestki kirjutada - käsi on roostes - teisest kyljest aga peale nii pöhjalikku filmipaastu tundub iga kinokylastus lausa paradiislikuna. Sellest siis ka ehk körgem hinnang, kui muidu oleks tulnud.
Loodetavasti hea asja äratundmise kompass mu sees pole siiski väga palju muutunud. Täna jätan meelega yle vaatamata värskemad filmiarvustused, enne kui omaga maha saan.
Segama hakkab ja kyyndimatuse tunne tuleb - ma pole ju mingi filmikriitik.

Ma olin siiski möned kuud tagasi meediast - vöib-olla mönest blogist, vöib-olla ajakirjandusest - juba midagi lugenud ja nii hullusti pole ma vist ammu alt läinud. Tulemuseks oli igatahes otsus, et seda filmi ma mingil juhul vaatama ei lähe: mingi jama, mingi vanade myyride vahel kostyymidega veiderdamine - mulle meenus köige halvem Eesti film, milleks peetakse vanalinnas filmitud "Varastati Vana Toomas" ; vöi oli see hoopis  "Don Juan Tallinnas".
Need olid tehtud ajal, kus romantiline keskajavaimustus puudutas sügavalt nii kohalikku kui üleliidulist filmitööstust. Jah, pigem Don Juan, sest selle juhtmötteks oli ajaloo moodne tölgendamine, stiilimängude ja autentika yhendamine, kus vabameelse kergusega on yhendatud ajaloolised elemendid ja kaasaegsed fragmendid retrolikuks camp-tervikuks /---/* Juba jälle, mötlesin.
Yhesönaga - unustasin kriitika, unustasin meenutused kohutavatest Tallinnfilmi toodetest ja unustasin ka uue Eesti filmi.

Rainer Sarnet vötteplatsil
9.november, kino Artis
Rainer Sarnet "Idioot"

Möödus suvi, möödus sygis ja nyyd, talve hakul, olin äkki Tallinnas ja mul oli vaba öhtu, kus midagi muud paremat teha ei saanud, kui kinno minna.
"Idioodi" valisin peale suulist soovitust ("Kes sulle ytles, et see halb film on?!") ja ka sellepärast, et peale päevast asjaajamist  tundsin, et selline annus ametiasutusi oli mind ennastki idioodistanud (kirjast söbrale).
Tundus, et kaotada pole midagi - ja kust ma neid uusi Eesti filme ikka niiväga näen.
Kuulsin hiljem, et yks mu hea tuttav oli väsinuna sama filmi löpus magama jäänud.
Mina olin sel öhtul veel eriti väsinud,  vödisesin yleväsinu erutusest ja olin kindel, et ma ei saa öösel yldse magada, aga puhata oli järgmiseks päevaks väga vaja. Lootsin minagi, et filmivaatamine aitab rahuneda, eriti, kui see veidi igav saab olema.

Sain aga yhe huvitavaima filmielamuse yle pika aja, kinosaalis magamajäämisest polnud juttugi ja ega ausalt öeldes see nii kerge polnud ka ööbimiskohas.

On ikka vahe sees, mis eesmärgil filmi tehakse.
"Don Juan Tallinnas" tegijate sihiks oli väline - nöuka-aegse inimese  soovtegelikkus ja iha lääne elustiili järele. Aga sinna see väline sarnasus jäigi.

Ehkki "Idioodi" naisnäitlejate kitchilikud ehted ning kostyymid oleks nagu irooniline tagasivaade sellele, mida läänelt kunagi oodati  ja edukad töusikud ka omasid - palju völtskulinaid ja luksulikku  klantsajakirja elustiili - polnud liialdustega kostyymid Sarneti "Idioodis" sellise eesmärgiga mängu toodud, need oli tinglikud, isegi  vastandlikkuse alusel oma möju avaldamas. (Ega see slaavilik jöukusenäitamine pole praegugi kuhugi kadunud, muhelesin omaette löbustatult, sest olin 80-ndatel möningate allmaailmategelastega lähedalt kokku puutunud - kuritegeliku maailma riietumisstiili, käitumise ning möttemaailma tingmärke oli eriti ehedalt tunda Katariina Undi ja Tambet Tuisu mängus ning esimeses peostseenis). Tuleb välja, et ka sellest keskkonnast saab kunsti jaoks vörratut ainest ammutada!

Väline keskkond ja taust oma erakordsusele vaatamata ei hakanud segama ega omaenda rolli mängima. Nagu yhe filmi puhul kunagi öeldi, et körb oli filmi yks peategelastest.
"Idioodis" ei tähenda tegelikult Dominiiklaste kloostri öu, Mustpeade maja ruumid vöi Narva Aleksandri kiriku interjöörid mitte midagi iseseisvat, on vaid pelgalt vahendid, et anda konsentreeritult ja näitlejaid segamata - samal ajal kantud religioossest-syngest meeleolust - seda, mida filmi looja meile öelda tahtis.
Korraks filmi vaatamise ajal meenus Trier'i Dogville, kus kujundus yldse puudus ja köik jäi näitlejate kanda.
Väga minimalistlik keskkond on ka "Idioodil" - möned kaadrid rongis, möned pimedas linnas; enamik tegevusest toimub nelja seina vahel; seal on veel yks öu ja paar pögusat kaadrit veekogu ääres - ent see pole sugugi telelavastuslik nelja-seina vahel tehtud draama...ei, see on midagi, mida varem pole minu teada Eesti filmis olnud.


Kui näiteks Ôunpuu pildikeel on mitmekihiline, kus iga kaader annab vaatajale seda rohkem naudingut, mida laiemalt vaataja filmikunsti paremikku on näinud ja need vihjed ära tunneb; siis Sarnet ei eelda säärast filmialast eelharidust; vähe sellest, minu meelest pole film igav ka neile, kes pole Dostojevskit kunagi lugenud.

Välises joonises ja lavakujunduses on vihjeid siia-sinna, ootamatuid aja-stiili yhendusi, aga köik see tundub kuidagi juhuslik, mille mitte-lahtimuukimine ei vähenda pöhilisest arusaamist.
Filmi ideed, Dostojevski filosoofiat kannab vyrst Môshkin Risto Kübara vörratult tundliku mängu läbi. Selle näitleja veatut rollitäitmist, pigem rollis olemist, oli suur nauding jälgida. Palju suurt plaani, näitlejakeskne kaameratöö, aga mitte väsitav, vaid delikaatne tulemus.

Minu jaoks oleks film vöinud pikem olla - körvalosatäitjad olid sedavaörd huvitavad ja nende taga aimus midagi, mida oleks rohkem näha tahtnud. Seda enam, et ylejäänud näitlejad olid loomulikud ja näisid esinevat mönuga. Hea (ning ootamatu) körvalrolli tegi Roman Baskin. Laval oli tervik ja nagu öeldud, kostyym ning lavakujundus toetasid filmi ideed.
Töusin filmi löppedes liigutatana pysti ja liikusin väljapääsu poole, kuigi oleksin tahtnud edasi istuma jääda. Film oli mind rabanud töesti mitmes plaanis.

Aga millest see siis tegelikult oli, on mul raske öelda.
Kindlasti oli tähenduslik lause, mida sai korduvalt lausa tulikirjas lugeda: "Sa unustasid suudelda mu hinge".
Hing, kaastunne, headus.
Ja ehk ka see, et hea olla pole alati hea: tee pörgusse on sillutataud heade kavatsustega.

Minu meelest oli film pigem filosoofiline, aga ka selline vaataja, kes hindab suhtefilme, saab oma annuse psyhholoogilist puzzlet kätte. Film oli kergelt jälgitav, olemata kerge.
Tekkis töesti tahtmine veelkord sama filmi vaadata. Sellist soovi ei teki mul ka paljude väga heade filmide puhul, sest need tavaliselt lajatavad nii tösiselt, et rohkem ei taha...

Leidsin löpuks filmi plakati ja see meenutas, et tahaks veelkord esile tösta filmi kunstnikutööd, seda alates filmi tiitritest - nauditav teostus! Ja valgus oli hea...ning muusikaline kujundus ei häirinud, vaid toetas tervikut.
Tugevat kätt ja terviklikku nägemist oli igas kaadris selgelt tunda.


PS. Minu enda Dostojevski-lugemusega on nii, et aeg on oma töö teinud, meeles oli vähe, sest kirjanik pole kunagi mu lemmik olnud. Nyyd aga tekkis huvi lugeda.

PPS: Filmi rahvusvaheline esilinastus toimus 9. oktoobril A-kategooria festivalide hulka kuuluval Busani filmifestivalil Lõuna-Koreas, mille võistlusprogrammi film valiti.
Mina nägin seda täpselt kuu hiljem, 9.novembril kinos Artis.

Olles oma looga siin maha saanud, lugesin ka Sirpi:
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13214%3Amaa-peal-elas-vaene-rueuetel&catid=4%3Afilm&Itemid=3&issue=3365
Seal on oskuslikumalt sellest, mida mina väljendada ei osanud.

Filmis olevatest maalidest: http://www.ohtuleht.ee/448201
------------------------------


* Eva Näripea Sotsrealistlik keskkaeg. Tallinna vanalinn ENSV mängufilmis 1969-1972