Vanglateema jätkub..."Stone"

Eile päeval kirjutasin ungari päritolu rezhissöörist Frank Darabont'ist, kelle kaks köige rohkem tähelepanu äratanud ja auhindu kogunud filmi on mölemad vanglas mahamängitud lood (Stephen King'i raamatute pöhjal). Mina nägin ja lasin ennast hingepöhjani liigutada "Rohelisel miilil".

Järgmisel öhtul nägin jälle vanglalugu -see oli "STONE"(2010)
Värskust oli tunda mitte ainult valmimise aasta pöhjal, see värskus oli ka rabedus ja vöib-olla kindla rezhissöörikäe puudumine, kui nyyd hakata vördlema "Rohelise miiliga".
Mul on täna öhtul vöimalus film yle vaadata, kuna ma kaotasin algusest möned olulised kaadrid.
Selline tunne on praegu, et töenäoliselt vaatan ma terve filmi uuesti, kuna minu jaoks veidi hämune psyhholoogiline uurimus oli huvitav. Seetöttu ei saa ma aru nii kehvast hindest IMDb-s... aga, kui möelda, et enamusele meeldivad selged ja lihtsad lahendused, siis jah. Siin neid polnud, löppki jäi kuidagi ebamääraseks ja nagu noaga läbilöigatuks.

Filmi suur pluss (väga heade näitlejatööde körval - DeNiro, Norton, Jovovich) on aga see, et see paneb mötlema. Ei liiguta sygavalt, ei tekita emotsioone, aga ärritab intellektuaalselt. Ja see on pönev!

Ei saa ju iga päev lasta ennast läbi raputada, nagu "Rohelise miili" vaatamisel juhtus. (Tegelikult ma neid raputamisi kardan. Mul on koduses filmoteegis möned sellised superfilmid, mida ma pole kordagi yle vaadanud. Enesesäilitamise instinkt? Aga sellist psyhholoogilst puslet vaataks kyll ja veel).

Edit:
Ylevaatamisel läks film nii heaks, et ma ei tea, kas on veel vöimalik paremaks minna, kui ma ka kolmandat korda selle ette vötaks.

Kindlasti leiaks veel möne nyansi... ja kui veel tölge ka oleks - igast Stone'i (Norton) aksendiga räägitud slängisönast ei saanud ju aru...ja rootsi keeles neid sönu ka ei tea. Loomulikult olidki esimesed kaadrid, kohe väga esimesed - enne subtiitreid - need, mis väga palju tähendasid. Isegi otsad kokku viisid. See kärbse pirin toas, mis symboliseeris peategelase (de Niro) naise elu kui vanglat, löpetas ka filmi, kui sama mees tyhjas kabinetis enne pensionileminekut omi viimaseid asju kokku pakkis.Vangalaametniku ja ta naise liin on markeeritud väga täpsete vihjetega, mis moodustab teise plaani kogu loo möistmiseks. Pean vist töesti kolmandat korda yle vaatama...just  mehe käitumisele seletuse leidmine oli kohati raske. Vöi, ma sain aru, aga ma ei oska seletada. On lihtsalt selliseid...seest katkisi inimesi. Kust see tuli - söjaväest, söjast, kes teab...?
Filmis on palju rohkem, kui pealtnäha paistab. Juba need saatvad hääled, mis tulevad raadiost, enamasti kohalike usujaamade latramine - aga sellises maakohas on elu kirikuga tihedalt seotud; kuid ka muud taustahääled. Need ei ole muusika, aga nad pole ka juhuslikud. Need valmistavad ette järgmist stseeni, vöi sekundeerivad tegevuse vöi taustaga: kord pöimudes, kord vöideldes, kord absurdisituatsiooni luues. Vanglakeskkond juba ise ja siis see raadiojaamade taust, vangide hääled, pininad peas, seadmetes vöi eletritraatides...
Lihtsalt filigraanne töö.
Rabeduse kohta vötan sönad tagasi. Filmil oli kaasaegne, värske lahendus, millist enamus publikut ei osanud oodata ega ka sellega midagi peale hakata. Ei olnud ka siin midagi yleliigset. Nyyd annaks julgelt maksimumpunktid, kui ma oleks punktiandja vöi kui sel oleks mingit tähendust. Rezhissööri nime John Curran jätan kindlasti meelde.

Edward Norton, John Curran

Jäin veel mötlema, mis on minu isiklik seos filmiga, sest selline loosung on mul yleval: Ainult seosega asju!
Vöib-olla elu mötte otsimine? Köik selle filmi vähesed tegelased olid teel kuhugi ; vöi olid pimeduses, nagu minagi.
Kas sa usud?
Usud mida?
Neid kysimusi oli palju. Vastuseid oli ka mönesuguseid, aga ei midagi kindlat. Usku (seda siirast) enam pole, inimesed on tyhjad, kinni, suletud. Kui keegi leiab - vöi usub leidvat - valguskiire, siis muutub ta automaatselt "imelikuks". Kes oma pimedusele truuks jääb, tahab tappa anda, vöi ennast maha lasta. Oleks see siis ka nii lihtne, kuigi pealt paistab.
Hullumeelne maailm. Ja väga hea film selles.
Avastasin, et filmi poster on väga kokkuvötva motoga: SOME PEOPLE TELL LIES. SOME LIVE THEM.
Ja mis mina siis kogu aeg räägin!?