Halasta ja hoia! (Dead Man Walking)

Dead Man Walking on film, mis sidus mind terveks öhtuks - vastu minu enda tahtmist. See tähendab, et toetasin alguses ennast korraks tooli seljatoele, sest mul polnud kavatsust teleka ette jääda. Pealegi olin kunagi mingit katkendit näinud ning see ei istunud mulle - vaatamata sellele (vöi just selle pärast?), et Sean Penn on mu lemmiknäitleja, kuid selles filmis oskas ta sellise rolli teha, millega mul polnud midagi peale hakata, mingist kaastundest vöi samastumisest rääkimata.

Aga nyyd ma nägin filmi päris algusest ja pidin nagu naelutatult selle löpuni ära vaatama. Hullem veel, see film ei lasknud minust lahti ka voodis und oodates; ega ka järgmisel päeval.

See polnud rusuv film, seda mitte, aga Sean Penn tegi töesti sellise rolli (surmamöistetu Matthew Poncelet), et seda oli vöimatu unustada. Nii kuradi vastik tyyp! Sealt siis tuli, et möte pöördus yha uuesti ja uuesti tema ja tema elu viimaseid päevi ja tunde jagava nunna, öde Helen Prejean (Susan Sarandon) juurde tagasi.
Surmamöistetu ja nunn...Mul ei olnud selle filmiga mingeid seoseid (nagu ka kahjuks Sean Penn'i  möne teise väga hea filmiga, kus ta on säranud  - meenus milleski  sarnane, väga ebatavaline ja unustamatu "U-turn").
Ma pole ka pead vaevanud kysimuse yle, kas surmanuhtlus peaks olema vöi mitte. Ja ega ma ei saanudki seda asja palju selgemaks. On töesti kogemata surma möistetud syytuid inimesi, aga öigust on saanud ka tapjad ja vägistajad, eriti kui neil on raha hea advokaat palgata. "Vaesed vanglas ei istu", oli korduv lause ka selles filmis.

Ma siiski arvan, surmanuhtlus pole öige asi. Inimene ei peaks karistuseks tapma, kui ta seda afektiseisundis juba kohapeal teinud pole. Kylmavereliselt ei peaks surmatama kedagi - kellegi neutraalse inimese poolt (milline stress on see ka kohtuotsuse täideviijale!). Pealegi palju hiljem, vöttes endale kohtumöistja rolli.
Ja kuidas seda siis praktiliselt teha? Myrgisystimasinaga, nagu seda yksikasjalikult näidati selles filmis; vöi elekritoolis, nagu seda veel jubedamate yksikasjadega näidati kaks korda Rohelises miilis (yle-eelmine postitus).
Mörvari ylalpidamine ja valvamine on aga kallis löbu ja maksukoorem öigete inimeste ölgadel. Miks kurjategijaid lunastavale tööle ei panda, et nad ylevalpidamiskuludki tasa teeks - vaat sellest ma aru ei saa.

Halastus ja kohtumöistmine...niisiis väga raske teema. Endagi asukoht inimliku empaatia skaalal oli mulle yllatav kogemus. Selgus, et olen päris tavaline inimene - nagu näiteks Matthew ohvrite vanemad, kes soovisid kurjategija kiiret karistamist surmanuhtluse läbi.
Ma arvasin, et olen kuidagi körgem, arusaajam, möistvam. Aga film ei jäta kahtlust, ta rebib ka vaatajalt illusioonid oma headusest. Kui mu laps oleks vägistataud ja tapetud...jah, ma asusin ikkagi ohvrite vanemate, mitte halastava nunna positsioonile. Mul puudub see löpmatu kristlik kannatus, mida omas öde Helen selle (töestisyndinud loo) järgi tehtud filmis. Seda enam, et nunn uskus kuni viimase minutini Matthew sönu, et ta on syytu, kuni see enne hukkamist siiski tunnistas, et oli nii tapnud kui ka vägistanud.
Nunna löputu empaatia ja halastus kooris kurjategijalt kiht kihilt maha köik möödunud elu maskid, poosid ja valed.
Öeldakse, et kes tunnistab pattu ja seda kahetseb, saab andeks Jumala ees...(aga ilmselt mitte inimeste silmis). Öde Helen esindaski kristlikku öpetust. Tunda empaatiat yhteviisi nii ohvrite kui kurjategija vastu suudavad vähesed surelikud.

Huvitav, miks mulle viimasel ajal säärased vanglateemalised filmid järjest ette satuvad?
Mis seost on sellel minuga?



Kuid seos on siiski olemas, see tuli järgmisel päeval. Nimelt sain pika kirja (kirjutaja möistes pika) yhelt vanalt tuttavalt.
Olen kirjutajaga aastakymneid kannatlik olnud ja nagu tasuta psyhhoterapeudi tööd teinud; kuid midagi niisugust polnud varem temalt saanud. Ainult tänu sellele filmile suutsin reageerimata jätta, sest tavaliselt suudavad möned inimesed mind ikkagi plahvatama panna (nagu sama kirjutaja oli korduvalt varemgi kogenud), seega mittevastamine oli halastav samm.

Niisiis täiesti ootamatu seos filmi ja minu elu vahel oli leitud, seekord esines film mind abistavas rollis. Tavaliselt ongi seosega filmid mind aidanud selgitada probleeme vöi toonud huvitavaid paralleele oma eluga.
Niimoodi sain kirjale kaudselt ära vastata - ilma, et ma kedagi solvanud oleks. Vöi kui kirjakirjutaja juhtub minu filmiblogi lugema  ja on solvunud, siis ikka sellepärast, et ma pole öde Helen. Kuid tema huvi minu tegemiste on olnud kaduvväike, nagu ka see, et ta midagi nii pikka ja keerulist viitsiks läbi lugeda.