Saturday, February 4, 2012

Vennad Coen'id

on minu lemmikfilmitegijate rivis kyll, kuid kahjuks on mul seni olnud väga vähe alust neid sellesse ritta panna. Ainult paar filmi ja möned filmikatkendid. Kuid nende must huumor ja isikupärane stiil meeldib mulle niivörd, et seal nad ometi seisavad.
Huvitav artikkel vendade mönede tööde  kohta on näiteks siin.

Ma tean tunnet, mis tekib olukorras, kui sina lustid ja pugised vaoshoitud naerust, aga sind ymbritsevad kaaslased vaatavad sind justkui mingit perverti. Nii see juhtus minu esimese Coen'ite filmi vaatamise ajal, kui vihmase öhtu puhuks oli toodud laenutusest midagi, mis pidi olema komöödia.

Oli see kas 2004. vöi 2005.aastal, kohe kui  "Ladykillers"  ilmus videolevisse.
Nii see imelik koosvaatamine oli - mis ma muud oskan öelda.
Ja mind tagasihoitud halvakspanuga piidlejad polnud mitte kombekad vanainimesed, vaid hoopis noored - mina oleks vöinud neile emaks olla. Alguses ma mötlesin, et nad teevad 'nägusid' körge moraali näitamiseks oma uuele kasu-emale, kelle rollis ma just seal olingi. Aga ei, filmi löppedes tundus, et nad olid siiralt nördinud.
Jah, seal olid töesti möned halvamaitselised naljad, aga ei saaks öelda, et need noored inimesed oleks delikaatseimad ja peenetundeliseimad natuurid, keda mul on olnud au kohata. Ma olen neid naermas näinud päris lihtsameelsete tobeduste yle, mis minu jaoks on jällegi igavad.

Minu mees ilmselt ei teadnud, millist seisukohta vötta - tegelikult absurdihuumor talle meeldib ja mina omakorda piidlesin teda: ta irvitas omaette päris mönuga. Aga kui filmi löppedes ta omaenda täiskasvanud lapsed ja nende söbrad hakkasid nördimuse märke näitama, ei saanud ju tema 'ebamoraalsem' olla.

Ma ei tea, milline eluline baas on hea Coen'ite nautimiseks, aga nöuka-aja kogemus ilmselt kahjuks ei tule, karmist elukogemusest rääkimata.
Antud film pole yhtegi auhinda saanud, ta pole selline filmgi. Tundub, et see on yks neist asjadest, mida filmitegijad lubavad endale vahel naljaviluks teha...justkui ise-enda röömuks. Ka Hallström'i Casanova oli minu meelest selline...seda on ju näha, kuidas köik näitlejad teevad rolli ilmse naudinguga ja naeru tagasi hoides. Selle pildi leidsin oma jutu kinnituseks hiljem, kui juba see tekst kirjutatud oli:
...ja autoridki irvitavad
See itsitamise tunne on nii nakkav, et peab olema täiesti huumorivaene inimene, kui sellest allhoovusest Ladykillers'ites aru ei saa. Vöi on tegu teatavat sorti mustahuumori soone puudumisega?
Lugu on ilmselt hoopis selles, et möne nalja peale ei sobigi vööraste kuuldes naerda, ilma et labase inimese mainet ei kujuneks. Oh muidugi, selle vea ma just tegin!
Lapsi ajavad ju sönad sitt ja peer hirmsasti naerma, ja kui veel möni peeretab ka; vöi meelega seda häält teeb, siis naeravad kasvöi pyksid märjaks...aga kasvatus paneb asjad raudselt paika - täiskasvanuna ei saa ennast enam lödvaks lasta ka filmi vaadates. Vöib-olla, kui uuesti vanaduse lapsikus on saabunud, ehk siis jälle...
Ingmar Bergmani kypse ea sydamlikus, autobiograafilises loos Fanny ja Alexander on näiteks muuseas episood onuga, kes lapsi pauguga peeretama öpetas.


Tom Hanks' on saanud rolle filmides, mis pole minu huvi areaalis olnud, v.a. Cast Away (Kaldale uhutud)mis ongi viimane rohkelt auhindu korjanud linateos temaga peaosas); vöi on seletamatul pöhjusel vaatama jäänud (Forrest Gump näiteks), aga Ladykillers'is sai Hanks oma ande laias skaalas mängu panna - proff on proff, midagi pole öelda, ainult kahjuks mänginud suht nörkades filmides. Siin on ta aga köige naljakam luuser, kui kunagi eales, ytleb yks filmikriitik.
Vaatasime Ladykillers'i möned aastad hiljem veelkord yle, sest mind jäi noorte reaktsioon natuke häirima. Sel korral olime kahekesi ja naersime mönuga. Polnud igav sugugi ja ma tabasin ka neid nykkeid ja nalju, mis esimene kord märkamata jäid. Mitmetasandilisi vihjeid on aga rohkesti - kyll kultuurile, kyll rahvusele, on nalju politsei ja usklike pihta; on vihjeid mystikale, filosoofiale ja teistele filmidele. Ikka nalja vötmes. Aga need on sellised sydamlikud irvitused, mida keegi ei peaks otseselt vötma ega pahaks panema.

Sama lugu on näiteks "Madagaskar"i looga. See animatsioon on yks mu lemmikuid just kahe-kolme jne-mötteliste naljade pärast. Ma vöin filmi korduvalt yle vaadata ja leida jälle mingi uue nykke. Lapsed vaatavad seda oma arusaamise kohaselt, mina lustin neid nalju, millest nemad aru ei pruugi saada...

Aga tagasi Coen'ite juurde. Ma ei hakka vendi eraldi lahkama ja arve ja fakte esitama, neid saab igayks ise uurida, kui huvi on. Olen näinud möningaid katkendeid ka nende tösisematest töödest, aga neist siis, kui möni önnestub korralikult yle vaadata.

John Turturro Barton Flink'is
Näiteks on mul Coen'ite töödest tagataskus vörratu
Barton Flink. Aga kuna nägin seda filmi nii ammu ning mitte päris algusest; ja ei teadnud tollal ka autoritest mitte midagi, siis ma pigem ei räägi sellest rohkem.
Mulje on kyll siiamaani selline, et olin näinud midagi-väga-väga erakordset, mida tahan kindlasti kunagi yle vaadata. Arvatavasti see Coen'ite film ongi minu jaoks vendade töödest köige tähtsam. See on vist ka Coen'ite köige 'mustem' lugu, peaaegu öudusfilm. Köik siin filmis on 'mäda pealaest jalatallani' , reaalsus ja mystika segunevad kummaliseks kokteiliks; see on lugu loomingust ja loojast, reaalsusest ja...sellest eimiskist, mis on selle taga.

Viimane film, mille pärast ma vendadest yldse kirjutama hakkasin, sai vaadatud korralikult otsast löpuni möned päevad tagasi. See oli päris hea - olgugi, et seal oli musta huumorit, polnud see naljafilm.

True Grit (2010)



Mattie Ross
"True Grit" on teostatud klassikalise westerni vötmes, kuid  Coen'ite pööraste ideede ja kannapööretega. Vennad ei heroiseeri "kövasid vendi", nagu seda klassikalised westernid teevad, vana sherifi nörkused on naeruväärsed, aga just seetöttu ka tema vaprus tundub filmi löpus vöimas.
Väga hea debyydi teeb Hailee Stenfeld  14.aastase peaosalise Mattie Ross'i rollis. Ka pole taustamuusika klassikaliselt pateetiline, nagu vanadel westernidel, vaid väga delikaatne ja sobiv. Ma ei ole näinud 1969.a. filmi John Wayne'ga, kui kriitikute arvates pole uusversioonil midagi viga - see on loomulikult kaasaegsema filmikeelega ja sellisena ka huvitavam. Jeff Bridges on paras kurjam, Matt Damon tundus mulle kuidagi liiga...teistmoodi ja pehme (kuid ta ju pidigi olema selline nende kohalike pörguliste körval). Josh Brolin (tuntud filmist No Country for Old Man, milline on minu soovilehel järgmiseks Coenite töödest) oli minu meelst väga tundlik lahendus kurikael Chaney osas.
Oleks patt selle filmi syzheed ette ära jutustada - see polegi pöhiline.
Hetk filmimiselt (pildid enamasti lehelt Rotten Tomatoes)
Josh Brolin Tom Chaney rollis
19.jaanuar 2013


The Big Lebowski (1998)



The Big LebowskiVaatasime veelkord suurt Lebowskit ja ma mötlesin, et ei hakka ka selle filmi jaoks eraldi postitust tegema.
Vana kultusfilm, Coenide nägu...ehk siis vendade film oma tuntud stiilis ja headuses. Kellele selline meeldib... ja meie leidsime, et meile meeldib. Punkt.
Koguni mötlesin, et vöiks köiki filme ainult rezhissööride all kajastada - jah, lisada nagu täna, saab alati.

Kriitikute märksönu:

- paheliselt naljakas
- teravmeelne
- absurdne
- totaalne segadus, aga see-eest milline uhke, suurepäraselt löbustav segadus!
- palju hoolikamalt konstrueeritud, kui pealt paistab
- saab väärtust juurde iga vaatamisega


8.2
Your rating: 
  -/10 
Ratings: 8.2/10 from 295,921 users   Metascore: 69/100 
Reviews: 926 user | 204 critic | 22 from Metacritic.com
"Dude" Lebowski, mistaken for a millionaire Lebowski, seeks restitution for his ruined rug and enlists his bowling buddies to help get it.

Director: 

Joel Coenand 1 more credit »

Writers: 

Ethan CoenJoel Coen

















No comments:

Post a Comment