Mötteid Rootsi filmist. Michael Nyqvist

On saabunud suur filmivaatamise periood.
Näen juba kuu aega väga tihedalt Rootsi filme, kyll uuemaid ja päris vanu, peaaegu iga päev yhe vöi isegi kaks (kui vaid suudan vaadata). Muidugi ma ei suuda ja päris köike ka ei vaata. Hetkel olen keskendunud möödunud kymnendi lugudele.
Otsustasin veidike vaadatust kirja panna, kuna peas hakkab juba paras segadus tekkima. Seda enam, et kunagi tahaks asja pöhjalikumalt vaatluse alla vötta.
Et keskenduda mönele tegijale, on hea vötta aluseks siinolev ylestähendus vöi märgusöna. Loodan postitust jöudumööda täiendada, tegemata eraldi iga filmi kohta suurt juttu. Mitte, et nad seda väärt poleks, aga materjali tuleb nii palju peale, et lihtsalt ei jöua!
Möned varem nähtud lood vaatan yle, sest Rootsi kinokunst mulle meeldib. Neis on loomulikkust ja pole staaritsemist. Huumor on aga vörratu ja filme läbib enamasti "headuse punane löng" - vöi kuidas ma ykskord Hallströmi filmide kohta ytlesingi. Lastefilmid Lindgreni juttude pöhjal annavad selge noodi kätte.
Tundub, et see positiivsus on rootslastes tugevalt olemas, seda on eluski tunda. Löpmatult kannatlikud, humoorikad, viisakad ja lahked inimesed, eriti vanem pölvkond. Ma ei nöuagi, et nad mu ees ennast pahempidi pööraks vöi kohe söbraks tykiks. Mulle see delikaatsus ja teatav distantseeritus sobib hästi, mis ehk paradoksaalsena käib kaasas nimetatud heade omadustega.
Vöib-olla sellest tulebki, et rootslased on head näitlejad ja meelelahutajad? Ise nad muidugi usuvad, et nad on maailma parimad - nagu mulle yks veidi purjakil meelelahutussaadetega töötav mees kiitis.
Aga endasse peab usukuma, muidu kunsti ei synni.


Melodraama ja Michael Nyqvist 

Need möisted on kokku käinud pea köik need 10 aastat, alates uue aastatuhande algusest. (Michael on näitleja, seega teen harva erandi ja kirjutan näitlejapöhise kokkuvötte). Mul on olemas ka tema autobiograafiline raamat - juba see näitab, et ma sellesse tyypi päris kiindunud olen. Tema raamatus kirjeldatud juurte otsimine ja leidmine on omaette melodraama ning jututeema.

Täna nägin ära Michael Nyqvistiga peaosas selle kymnendi viimase eht-rootsiliku draama - Änglavakt (2010)
(ametlik ingliskeelne tiitel "Among Us").
Kahjuks polnud see köige tugevam film ja ma ei saanudki aru, miks.Raske teema, see muidugi ka (haiglas kriitilises seisus oleva lapse vanemate hingelised segadused).
Parima rolli tegi hoopis tuntud  prantsuse näitleja Tchéky Karyo (nimi tundus huvitav, see tuleb Tyrgi päritolust).
Mul tuli praegu pähe ketserlik möte - kui Nyqvist ja Karyo oleks rollid vahetanud, oleks loomulikum olnud! Nyyd aga jöulise, peaaegu kurjami näoga Karyo oli stsenaariumi järgi kaitseingel ja pehme miimikaga Nyqvist enessetömbunud ja veidi ignorantne ametnik, kes ei suutnud naisele raskel ajal toeks olla. Aga mölemad näitlejad sooritasid hea etteaste ja see välimuse-iseloomu vastandlikkus oli tegelikult isegi huvitav.
......................................

Möned aastatd tagasi sattusin nägema väga tugeva romantilise draamakomöödia Michael'iga peaosas - sealt see huvi tema vastu alguse saigi. See film
Så som i himmelen
(Nii nagu taevas, vöi As it is in Heaven ) oli nii hea, et ostsin söbrannale DVD ja kinkisin talle synnipäevaks, lootes endale yhel päeval selle samuti koju soetada, sest film on myygis kui Rootsi filmiklassika.
Filmi pole mul seniajani, aga mälestus pole veel nii kustunud, et vajaks uuendamist.
Sain tookord sellest filmist tohutult mötteainet, kui vaid möelda lause möttelisele löpule ...nii ka Maa peal.
Maa peal need asjad on kord juba sellised...keerulised, naljakad, traagilised ning koomilised yhekorraga. Yks sydamlikumaid filme yldse...koos P.-Rootsi tösielulise keskkonnaga.
Tegelikult, kui selle filmi kunagi yle vaatan, kirjutan pikemalt.
..........................................

Teine väga hea draama Nyqvistiga, mida ma samuti möned aastad tagasi nägin, oli
Underbara älskade (2006)

See delikaatne film on nagu akvarell. Ja Nyqvist on lihtsalt vörratu!

Teinud on selle loo Johan Brisinger, mees kes oli ka Änglavakt'i stsenarist ja rezhissöör.
Ka siin on aluseks raske teema - autoönnetuses abikaasa kaotanud mees peab koos teismelise pojaga uuesti elama öppima. Ja yksteisega läbi saama. Nagu ka Änglavakt'is, ei lähendanud suur önnetus inimesi hingeliselt, vaid nad tömbusid teineteisest eemale.
Huvitav, mis asja ajab Brisinger önnetusse sattunud laste vöi peredega ja nende omavahelise hingelise eemaldumisega - äkki mingi isiklik kogemus?
Filmi toetab ja romantiseerib saarestiku valge öö - jaaniöö ja ehedad rootslaste kombed sellel puhul. Vaatad ja naudid iga kaadrit...
Filmis on kasutatud ka Lizsti ja Mozarti muusikat.
Selle filmi tahan ma esimesel vöimalusel endale koju osta.
....................................

Löpuks veel yks film - selle zhanr vöiks jällegi olla romantiline komöödia.
Grabben i graven bredvid (2002)

(Poiss mu körvalthaual ). Mees ja naine kohtuvad surnuaias:
liigutav, totter ja soe lugu farmeri ja raamatukoguhoidja armumisest.
Parimaks pean stseeni, kui tydruk oma farmeri linna kaasa vötab ja noorte intellektuaalide seltskonda viib. Ja mismoodi siis farmer (Nyqvist) proovib pulkadega syya ja vestlusest osa vötta. Kysimusele, kellena ta töötab, vastab ta  siiralt kysijale silma vaadates: "Ajukirurg".

-------------------------------------
Kahjuks pole näinud Nyqvisti Beck'i 1987-1998.aasta seeriates, ega ka yhes  Wallanderis osas 2005.a. - ja veel paljudes filmides, kus tal on väiksemaid osi  olnud.
Aga aastal 2009 tuli Mikael Blomkvist roll Milleniumi filmides ja 2011.aastal sama roll samas sarjas; löpuks ka suur läbimurre Mission: Impossible - Ghost Protocol  

Ma ei ole yhtegi Milleniumi filmi näinud, sest mul on kummaline komme eemale hoida yleshaibitud asjadest, olgu siis pöhjendatult vöi mitte; ja teiseks pole thriller just mu meeliszhanr. Samal pöhjusel ei mötle kinno joosta ka Mission'i vaatama.
Eks ma nad kunagi ka ära näen. Kasvöi Nyqvisti pärast.