Kaks vana kinopiletit

...mis panevad mötlema, kas nad olid ostmist väärt:

"Kormoranid..." oli seda väärt, aga kahjuks mitte sel pöhjusel, et film tervikuna nii hirmus hea oleks olnud, aga kuidagi teisiti poleks ma seda niikuinii näinud ja kuidagi paremini poleks ma sel halva-ilma-päeval neid tyhje tunde saanud mööda saada. Sain päris kena naerutunnikese ja taaskohtumise näitlejatega, keda ammu polnud näinud.

"Johnny English Reborn" kohe kindlasti 100 SEK piletiraha väärt poleks olnud, pealegi läks meil ju kahepeale 200 SEK. Tobeda filmi vaatamiseks hirmus möttetu kulutus, aga siin mängib rolli see söna kahepeale.
Kaks inimest kinos itsitamas, enne veel väljas söömine (vöi oli see peale kino) - igatahes tore öhtu, kus filmi enda roll oli tegelikult teisejärguline.
Aga eks see ole niimoodi paljude kinoskäikudega.


PS. "Kormoranides..." on yks väga hea stseen, mille teeb näitleja Enn Klooren. Tegelikult köik, mis ta teeb on väga-väga hea, aga stseen, kus ta laualt tasakesi purukesi pyhib, on lausa geniaalne. Milline ilme, milline rollisolek!
Insuldi enne vötteid läbiteinud näitlejalt tuli osatäitmine, mis oli peajagu körgemal teistest.Seda sygavust oli tunda kohe esimesest kaadrist, siis ma veel ei teadnud näitleja haigusest ega muudest asjaoludest. Kusjuures -
Enn Klooren sureb oma filmirollis ja sureb ka päriselt nädal peale esilinastust.

Elus on kogu aeg kokkusattumusi, aga selline tundub mystiline vöi isegi hirmutav. Mulle tundub, et tema mäng oli lihtsalt olemine täis tarkust, surma puudutust...kaotada pole ju midagi enam siin maises maailmas.

PPS. Kokkusattumusi on teistelgi (fotojaht/kokkusattumus lingikogu).