Gainsbourg: A Heroic Life

Starring: Eric Elmosnino, Anna Mouglalis, Laetitia Casta, Lucy Gordon, Mylene Jampanoi.

Kuulamiseks: Serge Gainsbourg Boomerang

Kui Piafi-film oli teostatud klassikalistes raamides, siis see prantsuse shedööver on kahtlemata midagi täiesti vastupidist. Ma ei kujutaks seda lugu ette rahulikus, jutustavas vötmes antuna, aga önneks see ka seda pole. Yks huvitavamaid filme, mida ma eales olen näinud!
Köigepealt tehniliselt väga hea heli ja pilt *.
Teiseks äärmiselt stiilne kujundus ja vaimukas dialoog. Pigem kummaline, ekspressionistlik kollaazh kui faktejärgiv lugu. Aga siiski, sellisena tohutult ajastutruu ja völuv. Vöiks öelda, et yhe kunstniku kujutlus teise kunstniku kohta.
Nii see tegelikult ongi. 

Joann Sfar

Nagu Serge oli öppinud maalikunstikuks, on ka filmi autor (tema debyyt filmimaailmas!) koomiksite meister, filosoof ja kunstnik Joann Sfar. Nagu filmigi on raske liigitada mingi kategooria alla, nii on ka filmi autor Joann Sfar samasugune. 

Intervjuu temaga on siin, kus selgub ka miks just 'kangelaslik elu', ja see pealkiri polegi nii irooniline, kui alguses tundub.
Filmis kasutab Sfar animatsiooni, luues kunstniku alter ego nuku näol:

Eric Elmosnino Serge'na...ja tema teine mina

Serge Gainsbourg

See suure ninaga tegelase prototyyp, kunstniku teine mina, sai alguse Serge lapsepölvest. Ajal, kui juudid pidid kandma kollaseid märke ja olid pölu all, olid tänavatel juute inetult näitavad plakatid. See oli Serge needus - tal oli lausa groteskne, suurendatud juudilik välimus (nagu lapsepölves kummitanud plakatil) - see oli tema valu ja samas inspiratsioon. Mis ei takistanud tal olla naistemees, kuid esmajärjekorras siiski kunstnik.
Filmitutvustuses on öeldud, et film on Sfar'i enda koomiksi aintel.
Ma ei ole kindel, millal valmis raamat (kusagilt sain aru, et see pole veel löpetatud), kuid mulle meenus, et hiljuti nägin ju veel yhte koomiksi ainetel valminud filmi - Tamara Drew. Kirjutasin sellest veidi siin.
Tundub, et koomiksilainel olles saab musta huumori ja teravdatud pildikeelega asju...

Niisiis on see tugev autorifilm, aga seda poleks syndinud, kui poleks leitud peaosatäitjat - Eric Elmosnino't. Kui näitleja Charlotte Gainsbourg (Serge Gainsbourg'i tytar) poole pealt filmi ettevalmistamisest loobus (kuna teema oli liiga valus), siis ka Sfar oli valmis idee maha matma. Sobiva peaosatäitja leidmine lykkas aga projektile uue hoo sisse.
Eric Elmosinot polnud vaja grimmitoas tundide kaupa muuta - pilte vörreldes (vaatasin neid läbi terve hunniku) on Serge ja Eric mitte ainult sama typaazhi mehed, vaid lausa nagu kaksikvennad. Olgu siis elus vöi filmis. Siin on kaks pilti internetist Serge Gainsbourg'ist. Ma loodan, et need on ehtsad.

Siin aga:

Eric Elmosnino

Mina neil meestel vahet ei teeks...
Muide, Anna Mouglalis, kellele ma siin blogis mönda aega tagasi kuulsust ennustasin, oli Juliette Gréco episoodilises rollis. Ja Claude Chabrol vilksatas korraks produtsendi rollis. Ma usun, et igale koryfeele oleks ausasjaks olnud selles fimis korraks kaadrisse jääda. On ju Gainsbourg tykike prantsuse kultuuriajalugu.
See on film, mida vöiks veel ja veel nautida. Nagu ka erootilist J´taime'i. (Vidoes on ysna palju pildimaterjali). Hiljem laulis Serge sama loo sisse oma kauaaegse (ligi 20 aastat) partneri Jane Birkin'iga. Avaldamiskeelud ja muu jama niikuinii. Aga öeldakse, et töeline erootika tuleb ikka BB-lt.
Kuidas see lugu nende naistega seal köik oli, vaadake juba sellest stiilsest filmist.
------------------------
* The Blu-ray edition provides a showcase for the film’s highly stylised visual design.  The picture is presented in its original 2.35:1 aspect ratio with a full 1080p MPEG-4 AVC encode boasting a wonderfully vibrant colour palette which evokes both the spirit of the swinging 60s and the internal musings of Gainsbourg’s wandering imagination, best illustrated by the ever-present glowing eyes of the surreal Professor Flipus.  The DTS-HD master audio soundtrack encapsulates the informal moments of Gainsbourg’s piano tinkering in smokey nightclubs as well as the iconically lush orchestrated hit recordings and maintains dialogue clarity throughout.

La Vie en Rose (  La Môme )





Directed by
Olivier Dahan
Produced by
Alain Goldman
Written by
Isabelle Sobelman
Olivier Dahan
Starring
Marion Cotillard
Gérard Depardieu
Sylvie Testud
Music by - Christopher Gunning
Cinematography - Tetsuo Nagata

Marion Cotillard Piaf'ina

Jöhkralt kurb film. Ainuke leevendus oli Piaf'i* laul, muusika, siis kui ta suu lahti tegi. Köik muu oli algusest löpuni masendav. Seega nii, nagu see tema elu oligi. 

*Jah, ma ytlesin Piaf'i, sest Marion Cotillard oligi nii orgaaniliselt Piaf, et see oli tegelikult tema film. 
Selle filmi puhul ei äratanud Oscar mingeid kahtlusi, ka seitse muud auhinda kinnitavad seda. 


Kuna mul ei olnud vöimalust yhegi kangelasega samastuda (selgub, et mullegi on see vajalik), siis ehkki mulje oli vägev ja kestis mitu päeva, oli see masendav ja kurb järelmaitse. Vastupidiselt "Coco Before Chanel"-le, mille naispeategelane oli eluraskustelt sarnase saatusega, aga film oli elujaatav. Piaf oli ka tegelikult elujaatav inimene...aga, mis elu see oli. 
Muidugi, lugu on otsast löpuni autobiograafiline, ehkki mitte kronoloogilise narratiiviga, näeme me Edith'it kuulsuse tipul ja tema vanadust ning Piafi löppu. 
Coco film löppes enne, kui temast sai Chanel.
Ma ei tahaks Piaf'i lugu ymber jutustama hakata, sel pole mötet. Kes teavad, need teavad, muusika on jäänud.
Aga filmile endale ma täishinnet ei paneks. Kas oli peaosatäitja nii tugev, et köik muu tundus tavapärane (ma ei ytleks, et just igav, aga...); vöi oli mingi muu pöhjus, ma ei tea.

Marion Cotillard

Yllatajaid teistes osatäitmistes eriti polnud. Vöi kui, siis Emmanuelle Seigner, kellest ma olen natuke rääkinud Polanski postituses ja keda ma pean väga huvitavaks näitlejaks, tegi punapäise prostituudi rollis hea esituse. Seevastu Sylvia Testud (kes jäi mulle silma Chantal Akerman'i "La Captive"'s) oli nörgem, noh, seegi väike yllatus. Aga ega ma Testud'ist palju ei tea, temaga on igal aastal 2-4 filmi välja tulnud, aga ykski neist pole vist laialt tuntud. Ehkki samuti nishifilm, oli vana "La Captive" tugev elamus iseenesest. Aga see oleks juba teine jutt...


Meigikunstniku töö oli kyll fantastiline, kusagilt lugesin, et ainuyksi piafilike kulmude "tegemine" olevat tunde vötnud. On ju raske neid kahte pildil olevat naist seostada? Ka meigi eest tulid päris säravad tunnustused.


Seosed:
Minu kokkupuuted Piaf'iga (muidugi tema muusikaga) on täitsa olemas. Sai neid laule kuulatud prantsuse keele tunnis, sönu vihikusse kirjutatud ja isegi kaasa ymisetud. Leesi oskas prantsuse-vaimustust sisendada...kes teab, milleks see aastane suhteliselt lötv keeltekoolis jölkumine mulle vajalik oli. Selles postituses see kyll ei kajastu - pole tihedat ja sygavuti minevat analyysi ega muud erilist. Ilus aeg oli, aga see oli nii kohutavalt ammu...seda nimetut prantsusevaimustust enam pole kusagilt vötta. Ka pögusad Pariisiskäigud pole kuidagi haakunud. 
Ehk kunagi, kui ma Prantsusmaal elaksin ja sellega uuele möistmise vöi isegi vaimustuse tasandile satuksin?