Klaverimängijad- ja muusika...filmides

Tekkis seos rääkida Jane Campion'ist uuesti.

1

Alguse sai asi väga huvitavast postitusest Tsitronkollase bloogis "Schuberti käekörval"
http://tsitronkollane.wordpress.com/2009/01/08/schuberti-kaekorval-kaks-filmi/
Löik sellest:

Kuid nüüd oli tõesti paras aeg “Klaverimängija” ettevõtmiseks, sest teadsin, et vähemalt Elfriede Jelineki samanimelises romaanis, mida olin lugenud umbes kümme aastat tagasi ja mille tõlkijaks oleksin kunagi hiljem äärepealt sattunud (eesti keeles ilmus see raamat 2005. aastal Liina Truus-Mittermayri tõlkes), on kesksel kohal Schuberti muusika — täpselt nii nagu ka Steinbichleri filmis “Winterreise”. *

Lugu alguses rahulikult lugedes ("Winterreise" polnud ma näinud) erutusin, kui nägin söna Jelinek ja "Klaverimängija" (mina oma loos olin tölkinud "Klaveriöpetaja") ja käsitlenud koos von Krahlis nähtud lavastusega...ja veel yhega, yhesönaga, minu kompott-lugu on siinsamas bloogis, natuke allpool.
Erudeeritud inimese tekst oli muidugi teisest mastist, huvitav oli see, et ma ei näinud Haneke' filmis seda omapärast, vaevumärgatavat irooniat, tänu millele töepoolest on vöimalik "sellist jäledust" yldse vaadata. Nyyd ma saan aru kyll, aga vahel peab keegi ette ytlema!

/---/Jelineki raamat on Michael Haneke sõnul klassikalise psühholoogilise romaani paroodia. Oma filmi on Haneke nimetanud klassikalise melodraama paroodiaks. Mõlemal juhul on mindud üle valuläve, kuid sel määral, et see muutub õhkõrnaks irooniaks — ja just iroonia teeb nii raamatu kui ka filmi üldse talutavaks. Muidugi, on ka neid lugejaid-vaatajaid, kes irooniat ei märka.

Ning Schubert...oma kommentaaris ma selgitasin oma suhet Schubertisse, mis pole just sympaatia poole pealt.

Kahe filmi keskmes on suure romantiku Franz Schuberti muusika, seega võiks öelda: nn dionüüsiline printsiip enam-vähem puhtal kujul. Need on hämarad ürgjõud, see on joobumus nii armastusest kui ka surmast, mõnuküllane lahustumine mingis päristegelikkuses. Minus on romantiline muusika, eriti selle öine pool, alati kerget ebalust tekitanud: sellesse süvenemine nõuab väga head endatundmist ja ka väga tugevaid närve, nn “dionüüsilist tarkust”, mis oli Nietzsche järgi Odysseusel. “Igavesel merel” võib hukkuda.
Kui hea lahtiseletus! Kuulasin veelkord yht Schubert laulu ja veendusin selles, kui hästi ma seda muusikat lapsepölvest mäletan...ja kui vähe ta mulle istub.

Edit 01.02.10: leidsin A. Maimik'u huvitava arvustuse Sirbist "Soovin teile häirivat öhtut!" aastast 2006 ( http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2789:soovin-teile-h-irivat-htut-i&catid=4:film&Itemid=3&issue=3098 )

2

Nii, nyyd jöuame Jane Campion'i "The Piano"'ni.
Kuna jutt käis filmides ettetulevatest klaverimängijatest, siis sai mainitud ka Polanski "The Pianist"'i, mis mul on ammu kodus olemas, aga vaatamata, nii et sellest praegu juttu ei tule.

Ja siis on veel muidugi Jane Campioni film "The Piano" … Mille peaksin aga üle vaatama, et selle kohta midagi öelda (soundtrack on loomulikult suurepärane ja tegi Michael Nymani muusika laiemalt tuntuks). Jane Campionilt ma eriti muud näinud polegi.
Mul oli tunne, et ka mina peaksin selle yle vaatama, läksin riiulist otsima, aga mida pole, seda pole. Mu mälu oli mind petnud, "Piano" oli, aga see oli raamatu kujul. Vöi on ta videokasseti peal? sel juhul hetkel kasutamiskölbmatu...
Film meeldis mulle väga, ja tuleb tunnistada, et ma ei tea yhtegi nii sygavalt loomulikku erootilist filmi (köige muu heade omaduste körval). Kui veel lisada, et legendaarne Harvey Keitel, kes teeb ainult perfektseid rolle (minu meelest), mängis seal meespoolt, siis...

Filmimuusika (täpsemalt soundtrack), mida V.A. kiidab, ei meenu mulle jälle yldse. Ju mul pole körva filmimuusika jaoks. Vöi minu meelest peaks filmimuusika olema selline, et see sulaks filmi ja poleks eraldi tähelepandav...vöi kui just ei kasutata eesmärgikindlalt mönd tuntud helilooja tööd, nagu siinkohal hea näitena Haneke' "La Pianiste"s Schuberti muusikat.

Isiklikult on suurim filmi+filmimuusikaelamus olnud Jim Jarmuch'i "Dead Man"(Neil Youngi muusika). Täiesti suveräänsed, aga teineteist toetavad kunstid!
Head filmimuusikat kirjutavad mitmed, Jocelyn Pook on minu meelest yks huvitavamaid, kui mitte köige huvitavam. Ma olen vist ennegi tema muusikalinke toonud, siin on yks, mida ma isegi täna esimest korda kuulasin:
http://www.youtube.com/watch?v=Os13Otfq4Hg&feature=PlayList&p=A045BD669EE1613F&playnext=1&index=2
See on plaadilt Flood, väga filmik...(ma ei ole veel välja jöudnud uurida, kas see on filmimuusika, algus koos teksti ja vareste kraaksumisega taustal nagu viitab sellele).
Veel Nymani filmimuusikast - mida Wikipedia nimetab ka minimalistlikuks. Kindlasti on see hea filmimuusika, delikaatne, toetav... aga minu meelest, mitte eriti kuulamiseks ilma filmi nägemata.
Kui ma Nyman'i muusikaklippide ylikiitvaid kommentaare loen, tuleb imelik tunne, nagu oleks kuningas alasti. See meenutab mulle ka Coelho raamatuid, mis näivad inimesi hullutavat, aga mind jätavad ysna yksköikseks. Nymani voolav muusika oma monotoonse kordusmotiiviga meenutab mulle ka nn new-age muusikat, mida ma 'päris' muusikaks ei pea, pigem taustahelideks.
Ohh, see on kohutav, mida ma siin vanahärra (s.1944) kohta räägin, kes on ise muusikateoreetik/kriitik, kel on pagasis mitmekymne filmi muusika, oma ansambel, kes on kirjutanud ooperi...ja ma pole ju köike veel kuulanudki, yks vokaalpala hakkas juba meeldimagi.

Siiski, siiski...samal öhtul oli raadio P2-st tulnud nii suurepärast klaverimuusikat, mis oli kaugelt yle igasugusest tausta-, tarbe- vms muusika, et sain sisemise kindlusetunde tagasi: pole kahtlust, mis on mis.
Ma olen kindlasti siin oma vöhiklikkuses läinud libedale jääle, aga kui juba, siis juba.
Kysiks uuesti, miks Jane Campion 'nikerdab' oma filmidele sellised löpud? OK, ma olen näinud vaid esialgu The Piano't ja The Holy Smoke'i, aga need on vist yhed tuntumad filmid, mis ta suht lyhikeses filmograafias on. Kuna mul sellekohane möttevahetus on juba postituses "Mingu ta pöhja koos oma klaveriga", siis tänaseks vast aitab...

---------------------
* köik kursiivis löigud blogist Tsitronkollane