"Ainult seosega asju!" *
Esimeseks sattus Filmisahtel, sest siin on mul neid seosega asju väljakirjutamist ootamas mitmeid.
Kuna esimene ja köige säravam mötteseos tekkis J.Campion'i Piano kohta, alustangi sellest. (Tore sönamäng tekkis veel Jelineki Klaveriöpetajaga, kui eelmist postitust mainida).
Nimelt leidsin netist minu olemusega haakuva kunstniku Lisa Mertins'i. Saime tuttavaks fotobloogi kaudu - tema tundis ära minu, siis mina tema. Ja yllatus-yllatus, yks tema töödest oli selline:
Piano
Ma lausa ahhetasin, kui tabavalt ta oli edasi andnud sama tunnet, mis oli mulgi peale filmi vaatamist. Siin oli öige löpp, löplik vabanemine, see löpetas filmi loogiliselt. Jah, laskem ta pöhja minna koos oma klaveriga...
Ma ei leidnud täna yles, kuhu ma olin salvestanud pildi juurde kuuluva teksti (kui leian, lisan hiljem), aga möte oli selline, et Lisa'le ei meeldinud samuti Piano löpp ja see on seega omamoodi protestipilt.
Vaatasin enne postituse ylespanekut, kas möni imdb kommentaatoritest on veel nurisenud selle justkui vägisi kylgekleebitud löpu yle vöi oleme mina siin ja Lisa Ameerikas need kaks ainukest? Suutsin silmad yle lasta 20-l esimesel kommentaaril, aga sellist inimest polnud. Köik kiitsid, köik lahkasid enam-vähem professionaalselt filmi ja näitlejatöid, aga imelikku löppu ei maininud keegi...
Huvitav, kas nad on köik eriti-teadlikud-filmihuvilised, kes teavad, et(oletan) :
1. See on rezhissööri taotluslik vingerpuss, tulles vastu happy end'i ihalejaile (sest ega need kysi, kas seal loogikaga mingit seost on);
2. See on Filmistuudio nöudmine kassaedu tarvis;
3. See on ju kaugelt näha nii ebatöenäoline ja kokku-traageldatud löpp, et ainult loll ei saa aru, et see on "antilöpp" ehk ise-enese eitus.**
4. See "antilöpp" on rezhissööri firmamärk nagu Navitrolla koer; samasugune veider löpp on ka Holy Smoke'il.
Paraku pole ma rohkem Jane Campioni filme näinud, need teisedki pole kindlasti kassafilmid, aga minusugusele filmifriigile oleks need maiuspalad, olgu siis neil löpud millised tahes. Sest 'imelikule' löpule/löppudele vaatamata, on nad fantastilised head: tundlikud, maalilised ja tehtud hingega. Lisaks vörratud loodusvötted nende mölema filmi puhul, mida näinud olen; vörratud näitlejatööd. Teatav annus erootikat ei tule asjale kahjuks, sest selles puudub absoluutselt myygiks-tehtud-seks, mida on köik kohad täis, mis ei liiguta mitte kedagi ja mida rahvas näib igati tolereerivat. Vastupidi, J. Campioni erootika vöib olla yrgselt jöuline, tugev vöi ebatavaline, et moraalitsev tavakodanik saab kurjaks. On veel yks "komistuskivi" tavavaataja jaoks: naise iseseisvuse (eest vöitlemise) motiiv on siin samuti selgelt tajutav, aga sugugi mitte plakatlik, vaid elust enesest tulenev.
Kuigi ma pole feminist, on mulle sympaatsed mitmed feminismi ideest haaratud vöi seda kajastanud filmid ja nende filmide naissrezhissööre olen nimetanud vöimsateks naiseks (vt eelpool olnud postitusi)... Jane Campion on yks neist.
Mölemist filmist saaks kirjutada pikalt, aga siis jääks muud teemad unarusse ja kaoks algne idee kirjutada ainult seoseid tekitanud asju lahti. Ehk kunagi jöuab ka Piano yksikasjaliku analyysini. Kui veel muid seoseid tekib:)
----------------------------------------------------------------------
*See oleks umbes sarnane plakat, mille kunagi Him'i söber Um pani yles oma kirjutuslaua kohale keskkooli löpuajal: "Homme hakkan öppima!" . Kuna oli kevad ja homme oli alati homme, siis teadagi ei löppenud selle plakati järgmine eriti hiilgavate tulemustega.
Mul vast läheb paremini, mul pole hyydlauses seda köike edasilykkavat homset!
** sarnane ebaloogiline asi pakuti välja ka Jelineki "Noras" (Krahl'i teatris), kus "lahenduseks" köikide hädade vastu (?) näidati ekraanil jooksvat filmilöiku, kus köneldi valgustumisest.
Valgustumisest, India gurudest ja eriti yhe inimese vaimu allutamisest teisele köneles ka Holy Smoke.
Veel kaks seost!
Hmmm...ka mina oleksin vist olnud rohkem rahul "mitte-ameerikaliku lõpuga", ehk kui Ada tõesti koos olma klaveriga oleks põhja jäänud (nii see vist oli ka originaalis kirjutatud)... Aga ma olen selle feministlikust lähtekohast enda jaoks seletanud lahti nii, et naine, kellel "pole häält" leiab selle siiski "lõpuks" või humaansest lähtekohast, et iga inimene, kes on nii palju pidanud kannatama, on väärt ka "ilusaid aegu", aga võibolla tema ellu jäämine oli ka mingis mõttes kättemaks tema vastikule mehele...et kõige kiuste!!!
ReplyDeleteCampion ise ütleb lõpu kohta nii (kopeerin siia ühest intervjuust): "I decided to try following the characters' psychology, and find a poetic or lyrical conclusion, rather than the original ending with a classic settlement. I did not want the film to end violent."
Ja kui tõesti selle täpsemalt mõelda, siis võibolla oleks olnud "õnnetu lõpp" etteaimatavam sellise filmi puhul...see viimane lõik oli nagu hoopis üllatus, vähemalt nii ma seda kunagi 1993. aastal tundsin, kui seda esimest korda nägin....
Ahaa! Ma olen väga tänulik selle intervjuu löigu eest. Njaa, see oli siis rezhissööri TAHE.
ReplyDeleteLoomulikult tema nimega tegija ei pea alluma mingitele filmistuudio mahhinatsioonidele ega tulema vastu laiade masside ootustele.
Samas jään ma oma juurde, et minu kunstnikumeele jaoks oli see terviku löhkumine. Nagu oleks klassikalisele maalile joonistatud yhte nurka naivistlik detail. Niisiis tervikutaotlus on alati mulle tähtis. Samas aga meeldivad ootamatud pöörded ja väiksed vingerpussid, kui nad pole vastuolus terviku loogikaga. Aga see löpp on.
"... I did not want the film to end violent."
Mina ytleks kunstnikule nii: "Armas J.C., me keegi ei taha surra. Me vöime töesti kinolinal joonistada juurde happy end'i, meil on see vöim ja tahe, me saame tselluloidil teha seda, mida elus ei saa...kuid sellega vötame ära katarsise, mille saab vaataja reaalsest, loogilisest löpust, et ise edasi elada tugevamana.
Andes vaatajale igakord magusa ja lihtsa löpu, teeme ta möttelaisaks. Surm ja suremine on niikuinii peidutd kaasajal haiglate ja vanadekodu seinte vahele, nagu poleks seda olemas ja elu oleks igavene. See on nagu arvutimängija oma illusoorsuses...kes yhel päeval ootamatult päris auto rooli satub, sirge kurvi vötab ja avastab et - uhh, ei olegi mitut elu. Isegi teele ei saa enam tagasi, kui masinast ribad ja ise ka sent surmale völgu. Lohutuseks siin maapealses hädaorus on farsid, kabareed, komöödiaid ja tsirkus, aga sellise filmi löpp nullib ära filmi sisemise loogika ja sellega ka hea filmi enda."