Malik Bendjelloul surnud

3 tundi tagasi teatasid köik Rootsi ajalehed Malik B. surmast. Ylevaate annab Svenska Dagbaldet'i Kultuurikylg :http://www.svd.se/kultur/filmskaparen-malik-bendjelloul-har-avlidit_3556830.svd

Kui aega saan, teen tölke ja lisan möned read.
Väga kahju on.

Kultusfilm "Das Boot - ühe allveelaeva lugu" Lennusadamas

14. märtsil kell 18:00 on kevadhooaja Allveekino programmis 6 Oscarile nomineeritud legendaarne saksa 1981. aasta ajalooline sõjafilm „Das Boot“
Režissöör: Wolfgang Petersen
Riik: Lääne-Saksamaa
Aasta: 1981
Kestus: 3 h 29 min
Keel: saksa, inglise
Subtiitrid: inglise


„Das Boot“ on üks mõjusama atmosfääriga filme, mis kunagi kinolinale jõudnud, on kirjas Lennusadama uudiskirjas.
Ja mida minagi siis ANNO 1790 eessönas seeriafilmidest ytlesin! Koguni kultusfilm, tuleb välja. Aga kindlasti yks söjavastasemaid (söja möttetust avav) filme, mis kunagi on tehtud. Ja närvesöövalt pönev.
Uudiskirjast:
Saksa allveelaeva U96 lugu avaneb teise maailmasõja keerises vaatajaile äärmise detailitäpsusega. Allveelaeva meeskond asub missioonile, et anda oma panus Inglise laevastiku hävitamiseks. Kui missioon ebaõnnestub ja allveelaev pommitamises viga saab, jääb meeskond koos laevaga merepõhja lõksu. Alguse saab pinev ja klaustrofoobiline sündmuste ahel.

Lennusadama muuseumist veel:

Seanss allveekinos maksab ainult 4 Eurot, aga kogu Lennusadam (millest mul on plaanis kirjutada teises blogis) on nii pönev koht, et terve päev läheks juba seal ära. Vöin julgelt öelda, et yks kaasaegsemaid ja paremaid muuseume maailmas. Väga lastesöbralik, aga kuna see film lastele ei sobi, tuleb seekord väiksemad koju jätta.
Soovitan soojalt ka söömiseks aega vötta, kohvik Maru (T-P 11-19) yllatas hea menyy ja meeldiva teenindusega. Eestimaine kalavalik, oma söir, Kihnu leib jms. Mina söin pearoaks ahjupotis hautatud räimi koorekastme, kartuli ja aiarohelisega, mmmm. Lastemenyygi pole junk-food, nagu millegipärast enamasti lastele pakutakse. Ja hinnad on möistlikud, nii et sööma tasub muidu kah minna.

Filmi kohta huvitavat lisalugemist: http://www.unsungfilms.com/7428/das-boot/

Teadmiseks, et Lennusadamas on tulekul veel yks filminäitamine:

12. aprillil kell 19:00 Enigma
Režissöör: Michael Apted
Riik: Inglismaa
Aasta: 2001
Kestus: 1 h 59 min
Keel: inglise
Samuti nähtud ja vöin soovitada.

Kaks vana kinopiletit

...mis panevad mötlema, kas nad olid ostmist väärt:

"Kormoranid..." oli seda väärt, aga kahjuks mitte sel pöhjusel, et film tervikuna nii hirmus hea oleks olnud, aga kuidagi teisiti poleks ma seda niikuinii näinud ja kuidagi paremini poleks ma sel halva-ilma-päeval neid tyhje tunde saanud mööda saada. Sain päris kena naerutunnikese ja taaskohtumise näitlejatega, keda ammu polnud näinud.

"Johnny English Reborn" kohe kindlasti 100 SEK piletiraha väärt poleks olnud, pealegi läks meil ju kahepeale 200 SEK. Tobeda filmi vaatamiseks hirmus möttetu kulutus, aga siin mängib rolli see söna kahepeale.
Kaks inimest kinos itsitamas, enne veel väljas söömine (vöi oli see peale kino) - igatahes tore öhtu, kus filmi enda roll oli tegelikult teisejärguline.
Aga eks see ole niimoodi paljude kinoskäikudega.


PS. "Kormoranides..." on yks väga hea stseen, mille teeb näitleja Enn Klooren. Tegelikult köik, mis ta teeb on väga-väga hea, aga stseen, kus ta laualt tasakesi purukesi pyhib, on lausa geniaalne. Milline ilme, milline rollisolek!
Insuldi enne vötteid läbiteinud näitlejalt tuli osatäitmine, mis oli peajagu körgemal teistest.Seda sygavust oli tunda kohe esimesest kaadrist, siis ma veel ei teadnud näitleja haigusest ega muudest asjaoludest. Kusjuures -
Enn Klooren sureb oma filmirollis ja sureb ka päriselt nädal peale esilinastust.

Elus on kogu aeg kokkusattumusi, aga selline tundub mystiline vöi isegi hirmutav. Mulle tundub, et tema mäng oli lihtsalt olemine täis tarkust, surma puudutust...kaotada pole ju midagi enam siin maises maailmas.

PPS. Kokkusattumusi on teistelgi (fotojaht/kokkusattumus lingikogu).

Guldbaggen 2013

Selline see kuldne pörnikas on - terav ning kandiline, keraamiline suur iluasi, mida annab käes hoida ja mida köik Rootsi filmitegijad alates aastast 1964 ihkavad endale saada. Mulle meenutab see yle-elusuuruses putukas Gärdet'i metroojaama pörnikavitriine (vaatan neis sisalduvat materjali alati huviga, kui on vaja  rongi oodata).

Malik Bendjelloul

Selle aasta nominandid ja vöitjad on selle lingi all kenasti rivis (http://guldbaggen.se/nominerade/), nii et pole mötet pikka juttu teha. Paraku oli selle aasta filmisaak oli ysna kesine. Kyllap heade täispikkade filmide puudumise töttu tuli vöitjaks hoopis dokumentaalfilm, aga see pole ainus pöhjus - Searching for Sugarman (rezhissöör Malik Bendjelloul) on ka Oscari nominentide hulgas.
Olen katkendit näinud ja tahan kindlasti ära vaadata.
Film oli nomineeritud Guldbaggen'i paljudes muudeski kategooriates. Aga teistele tuleb ju ka midagi anda...
Köige kövemad auhinnad vöitis film "Äta sova dö" (Söö maga sure), kus köik tegijad olid enamasti debytandid filmimaailmas. Ega ei oskagi praegu midagi rohkem öelda, pole vist minu temaatikaga film nii et vöib-olla ei vaata ka.
Ja siin on punase vaiba tegelased, mille kohta kollane ajakirjandus sahistas, et sel aastal oli palju kleidikatastroofe. Seda ei saa kindlasti öelda maitsekas valges kostyymis Alicia Vikanderi kohta.

.

Alicia Vikander

Saalis, vaibal ja laval olid mulle armsad näod ekraanilt, aga ega neid ju mujal maailmas ei teata.
Ja mis köige tähtsam, ma pole veel yhtegi selle aasta filmi näinud. Ega ei kibele nii väga ka. Kyll ma nad ära näen, nyyd hakkab vanadele juba ring peale saama, aga kogu jutt vanadegi kohta on ikka veel meetripikkuses visandis.
Vabadust, Hamiltoni nägin siiski ära! Vaadatav, kuid mitte rohkem, see ei saanud ka yhtegi auhinda.
Peale selle olid nomineeritud veel kaks tobedat (heade vanade rootsipäraste naljade möttes tobedat) komöödiat ja yks neist sai ka publiku auhinna. Kusjuures mölemad komöödiad olid puhkusereisidest, yks Thaisse ja teine Kreekasse.
"Pool miljonit vaatajat ei saa ometi eksida", ytles öhtu juht. Nii see viimatinimetaud lugu vöitiski. Ma ei usu ilma peal, et need komöödiad Rootsist välja jöuavad. Nagu ei jöua needki Eesti tuntud komöödiad, mida rahvas muudkui vaatab, aga mujal ei teata neist midagi.
Kiita tahan hoopis öhtu lavastust ja show'd, mida ma vaatasin live's. Väga vähe oli jäika glamuuri ja palju sydamlikkust ja nalju. Öhtu juht Babben Larsson alguses shokeeris, ilmudes lavale minis ja tanksaabastes, ise vanem daam umbes sajakiloses kategoorias. (Sellel pildil pole veel tema massiivsust näha, aga enne leiab öhtu kohta videoid, kui yksikuid pilte).

Avaetteaste

Babben

Aga nii see oligi möeldud. Babben kui tuntud teatrikoomik, näitleja ja showtegija oli omas elemendis, jöudis veel mitu pikka kleiti vahetada, nalja teha ja löpuks publikule korvist kaneelisaiu ja porgandeid kinkida. Muidugi vastavalt kohapeal isiklikke nykkeid välja möeldes. Sellist asja saab ainult 'omade' ringis teha, aga eks Rootsi teatri-ja filminäitlejad ongi nagu yks suur pere. Ja mitte ykski ilus tibi poleks seda suutnud, mida tegi Babben.
Naerda sai kövasti, ja siis tegi veel Oscar's teatri kabaree vahe-etteaste, kus kankaani tantsisid mehed, kes ka spagaati laskusid ilma mingi pingutuseta.
Auhindu kutsuti yle andma samuti tuntud lauljaid vöi näitlejaid ja needki olid igasugu trikke välja möelnud. Kui nad ei laulnud vöi muidu nalja ei teinud, siis ekraani abil sai ikkagi näiteks sönamängu abil vimka visatud. Montaazhi (klippning) auhind vöiks olla ka vabalt juukselöikuse auhind, sama söna käib mölema tegevuse kohta. Nönda siis kaks auhinnajagajat näitasid alustuseks pilte yksteise "vussiläinud" soengutest, mida muidugi arvutigraafikaga oli veel hullemaks tehtud.

Nönda sobib siia löppu ka pilt punase vaiba 'katastroofkleitidest', mida ma mötlesin alguses yldse mitte yles panna.

Suure Lebowski 2.osa tegemisel!

Mul on kahe silma vahele jäänud sensatsioon, et kultusfilm The Big Lebowski saab teise osa. Aga kes siis suvel ikka neid uudiseid jälgib!
Ka 2015.aasta suveni on veel nii-iii palju aega. Aga ootame ära, vennakseid vöib usaldada.

PS. Hakkan lemmikrezhisööride artklitele filme juurde lisama (mitte eraldi postitama):

•  Vendade Coen'ite all on nyyd kultusfilmist The Big Lebowski paar söna juttu

•  Sama  Polanski fenomeni all - viimati nähtud filmist The Ghost Writer on samuti lugu. 

All that Jazz

Eelmise postitusega seostub mu märkmikus veel ainult yks tantsufilm - All That Jazz (1979)

Director: 

Bob Fosse

Writers: 

Robert Alan Aurthur, Bob Fosse

Stars:

 Roy Scheider, Jessica Lange and Leland Palmer 

 Ausamba rajasin ma endal eluaegu

Bob Fosse

Bob Fosse' 4 Oscarit vöitnud morbiidne muusikal All That Jazz on suhteliselt vana film, hiljaaegu jooksis Canal+ peal. Vaatama jäin esimest korda juhuslikult, teisel paaril korral juba teadlikult. Olin veidi yllatunud vaatajate nii körgest hindest (7,9), kuna film on natuke minu meelest ebayhtlane, löpus hakkab venima. Autorifilmidega vöib juhtuda, et autor räägib just sellest pikalt, mis on talle aktuaalne; filmi kui terviku seisukohalt oleks vöinud asjad pisut teisiti olla. Aga seda minu meelest.
Aga köik muu - näitlejatööd, montaazh, muusika, kostyymid ja eriti koreograafia, see oli lausa tulevärk!
Film oli tehtud nii, et tundus, et Fosse tegi selle valmis ja sureb kohe-kohe. Aga ta jöudis teha veel yhe lavastuse (1981) ja suri alles 1987. Igatahes oli see vöimas 'hauaköne' ise-endale.
Surma haare oli autorile alati lähedal olnud ja on muidugi oluline teema. Film on nagu tagasivaade elule, nagu vabandusepalumine vöi öigustus...ja surma ja suremise yle peab saama nalja heita. Kuid ma ikkagi natuke igavlesin morbiidsemate shownumbrite juures (kuid mitte muude stseenide juures, need olid väga head).
Samas esimesed tantsunumbrid on yhed parimad, mida iial olen näinud, vöiks vaadata yha uuesti. Jah, Fosse oli geenius ja tema film on ausammas iseendale.

Roy Scheider Fosse'na

Väga hea on ka Roy Scheider'i ("Hai löuad") osatäitmine. Muidu mulle mittemidagiytleva filmograafiaga näitleja oli selles rollis lihtsalt vörratu, värvikas, vaimukas, täpne...mängides oma tyybile täielikult vastandlikku osa. Aga mis viga näidelda, kui eeskuju ise ennast "ette näitab".
Fosse leidis igatahes öige näitleja oma elust kinolikku, konsentreeritud pilti esitama. Ma olin päris yllatanud, kui päris-Fosse fotot nägin, Scheider tundus visuaalselt rohkem Fosse, kui Fosse ise.
Fosse on surnud ja Scheider ka (2008). Mulle tundub, et 'Fosse ausammas' oli ka Scheideri heade rollide luigelend.

Imagine a vain dancer admiring himself while moving between two mirrors and you've an idea of this work, only that dancer is Bob Fosse, a reality show all by his lonesome, in love with hating himself for loving himself too much, endless reflections stretching to an infinity. Wildly creative and passionate about dance, this is must see for every admirer of musical comedy.(Rotten Tomatoes)

Mao's Last Dancer

Mao's Last Dancer (2009)

Director: 

Bruce Beresford

Writers: 

Jan Sardi (screenplay), Cunxin Li (autobiography)

Stars:

 Chi Cao, Bruce Greenwood and Kyle MacLachlan |See full cast and crew

Milline sissevaade kommunistlikku Hiinasse! olen kirjutanud selle filmi kohta ainult yhe lause oma filmimärkmikku.
Filmi vaatamisest on mitu kuud möödas ja kindlasti poleks see nr.1 film olnud, mida visandite kaustast esimesena välja tuua, kui kirjutamisaega peaks tekkima.
(Lisaks ajale vajan ka kordusimpulssi, mis töestaks kirjutamise vajadust. Umbes pool aastat tagasi seadsin sisse just sellise kausta, et nähtud filmid meelest ei läheks ja seoste tekkimisel sealt hea oleks märksönu vötta).

Niisiis, "Mao viimane tantsija" pole kinematograafiliselt huvitav (nn kunstnikufilm), aga on sellevörra huvitavam informatiivsuse poolest. Minu kokkuvöttev hyyatus näitas, et tegelikult me ju ei tea, kuidas see kommunistliku Hiina elu seal ikkagi oli (kuidas me teaksimegi totalitaarse rezhiimi suletud uste taga toimuvat?); teame vaid, et see oli kohutav, aga kuidas täpselt...vaat seda saab filmi vaadatas tunda. Mulle vist möjus tegelikult köige rohkem vaese pere elu, filmi esimesed kaadrid oma naturaalsuses, see kuidas inimesed pidid alluma igas liigutuses, sönas ja isegi möttes vöimudele. Milline ajupesu, isegi NLKP tegevus ja tollane rezhiim tundub selle körval lapsemänguna.

Alexia Sinclair, Li Cunxin'i portree

Teiseks on sel filmil minu jaoks eelis, mis ei pruugi olla pluss köigi vaatajate jaoks. Nimelt ehe ja hea, maailmatasemel koreograafia. Kui nyyd vörrelda balletitantsija vöi baleriini köögipoolt filmis "Must luik" (siin blogis minu lugu), siis kahtlemata oli "Mao viimane tantsija" palju elulähedasem. Pole ka imestada, film on tehtud reaalse mehe elukäigu pöhjal. See on legendaarne tantsija Li Cunxin. Li kodulehel on kirjas tema täpsem saatuse käik, mis on olnud algusest peale peadpööritav ja kummalise viimase episoodiga (minu jaoks kyll - tipptantsijast saab tipp-börsimaakler).
Li kirjutatud elulooraamat sai Austraalias peale ilmumist Aasta Raamatu auhinna.

Seos, miks ma just Li'st ja tema eluloo pöhjal tehtud filmist täna kirjutama hakkasin, on andekas  fotograaf Alexia Sinclair. 
Li Cunxin'i portree oli Alexia yks aasta parimatest fotodest. Fotograafiahuvi on mul vördne filmihuviga (kord on yks peal ja teine all, ja vastupidi). On ju foto lihtsalt yks kaader suurest elufilmist.

Pikk sissejuhatus sai, kuid ega mul filmist endast polegi rohkem rääkida. Keda huvitab ajalugu, ballett ja erakorralise saatusega inimene, see film on nende jaoks. Samas pole film lihtsakoeline, sugugi mitte!  Olen töitsa nöus IMDb körge hindega (hetkel 7,2 -mida ausalt öeldes ei lootnud kyll näha). Vöimalik, et peosatäitja Chi Cao* (Li täiskasvanuna) vägev osatäitmine nii tantsuliselt kui ka vaese hiinlase kultuurishokki kujutades olid peamiseks pöhjuseks?

_________________________________________
*Adult Li - Chi Cao: Born in China, Chi was trained at the Beijing Dance Academy and the Royal Ballet School. He joined Birmingham Royal Ballet in 1995 and was promoted to Principal in 2002. Chi is a virtuoso classical dancer, and often leads the Company in the classical repertory. His superb technique won him the gold medal in 1998 at the International Ballet Competition in Varna. Chi has also represented the BRB at a number of prestigious occasions, dancing at the NATO gala in Birmingham (2000) and Birmingham's gala to celebrate Her Majesty The Queen's golden jubilee (2002). And Chi is the son of two of Li’s former teachers at the Beijing Dance Academy.

Üks mu sôber

Režissöör MART KIVASTIK
Stsenarist MART KIVASTIK


Väike kahtlus pöues (ehkki viimastel aastatel on järjest hakanud häid Eesti filme tulema) ja pahane toolidega kolistamise pärast, sest esimesed kaadrid on ju väga olulised,  unustasin siiski kohe ennast filmi vaatama. 
Mul vist vajus mönigi kord yllatusest suu lahti. Iga järgmine pööre syndmuste käigus oli yllatav, yllatus oligi filmi "vötmesöna".  Loomulikult oli köik kindla käega paika pandud, sest kui seda poleks tehtud, oleks igav hakanud ja - ei mingeid ootamatusi.  Aga see film oli neid täis, otsast löpuni, kuni viimase kaadrini.

Yhemehefilmid ongi enamasti head, sest siis looja teab täpselt, mida öelda tahab ja saab seda ka ise juhtida. 
Minu blogiski on selliseid filme palju, kui vaatama hakata.

Isiklikud seosed? (nagu ma olen siia loosungi yles pannud). 
Kogu see lugu oli yks isiklik seos...
 Oli elu ise, vöi pigem elamise öppimine.  Ja see käib ikka nii kaua, kuni elad. Kuni veel hing sees, isegi kui keha on teovöimetu, haige vöi juba päris vana. Ses möttes väga korralekutsuv film: elutarkusest on alati puudus. 

Klubis tuli jutuks, et miks autor just neid teemasid ja just nii puudutas (surm, haigused, haigla jne) et kas see oli ka oma hirmude selgitamine, piiride kompamine ning äralahendamine filmi näol? Vastus oli jaatav.
Ma ei hakka midagi ymber jutustama, enamus on filmi juba näinud, alla lisan otsimisvaeva vähendamiseks lingid ka neilt, kes on vaevaks vötnud suuremat analyysi teha.
Näitlejate valik tundub ainuvöimalik. Lisaks on önnestunud ka operaatori ning helilooja leidmine . Mis peaasi, pole tehtud tsirkust - köik mida on vaja näidata, on olemas, aga mitte mingit eputamist ei vaadete, kostyymidega ega muude kino trumpidega. Vöi siiski...kolme peaosalise kostyymid tundusid ehk natuke liiga teatraalsed, natuke liiga yle vindi vöi ansamblist väljas muu reaalsuse taustal - aga vöib-olla seegi oli taotluslik? 

Ilmselt jään siia mötteid juurde lisama*, ehkki esimesele hingelisele segadusele ja seda hajutavale vestlusele filmi autoriga arvasin, et asi mind kummitama ei jää. 
Aga jäi kyll. Mul on hea meel, et liiga synget löppu ei tulnud, helge noot kulus köige nende naturaalelu kylgede peale ära. Arvan, et noored, kes surma ja suremisega lähedalt kokku pole puutunud, vaatavad filmi hoopis teisiti, kui need, kes on vanad, haiged vöi 'augus' sees olnud.

* EDIT: seoseid ja uitmötteid

- Vaatasin täna eluloolist filmi Cornelis (millest teine kord), tekkis palju seoseid; aga seal oli löpp see päris löpp.

- Colas Breugnon! Muudkui kummitab mind...(ehkki ma muud suurt raamatust ei mäleta, kui tunnet, et elame veel!).

Oli hirmus kylm vöttepäev, yle -20C, ytles filmi autor eile klubis
...ja see on yks soojemaid-sydamlikumaid filme, mida tean

Operaator-lavastaja JARKKO T. LAINE

Kunstnik-lavastaja KATRIN SIPELGAS

Monteerija TAMBET TASUJA

Originaalmuusika   ARDO RAN VARRES

 MATI – Aarne Üksküla

SASS – Aleksander Eelmaa

RUTH – Rita Raave

MARI – Harriet Toompere

KARL – Ingmar-Erik Kiviloo

TÕNN – Markus Luik

http://ignorabo.wordpress.com/2011/01/10/uks-mu-sober/
http://filmijutt.blogspot.se/2011/01/uks-mu-sober.html
http://tsitronkollane.wordpress.com/2011/01/10/sopruse-ulistus-%E2%80%9Euks-mu-sober%E2%80%9C/
Autor ise: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11824:mart-kivastik-minu-maengufilmi-tuum-on-kuidas-ja-miks-ueldse-olla-inimene-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3327
http://www.epl.ee/news/kultuur/mart-kivastik-filmis-on-asi-esimese-kahe-minutiga-selge.d?id=51290230

Gainsbourg: A Heroic Life

Starring: Eric Elmosnino, Anna Mouglalis, Laetitia Casta, Lucy Gordon, Mylene Jampanoi.

Kuulamiseks: Serge Gainsbourg Boomerang

Kui Piafi-film oli teostatud klassikalistes raamides, siis see prantsuse shedööver on kahtlemata midagi täiesti vastupidist. Ma ei kujutaks seda lugu ette rahulikus, jutustavas vötmes antuna, aga önneks see ka seda pole. Yks huvitavamaid filme, mida ma eales olen näinud!
Köigepealt tehniliselt väga hea heli ja pilt *.
Teiseks äärmiselt stiilne kujundus ja vaimukas dialoog. Pigem kummaline, ekspressionistlik kollaazh kui faktejärgiv lugu. Aga siiski, sellisena tohutult ajastutruu ja völuv. Vöiks öelda, et yhe kunstniku kujutlus teise kunstniku kohta.
Nii see tegelikult ongi. 

Joann Sfar

Nagu Serge oli öppinud maalikunstikuks, on ka filmi autor (tema debyyt filmimaailmas!) koomiksite meister, filosoof ja kunstnik Joann Sfar. Nagu filmigi on raske liigitada mingi kategooria alla, nii on ka filmi autor Joann Sfar samasugune. 

Intervjuu temaga on siin, kus selgub ka miks just 'kangelaslik elu', ja see pealkiri polegi nii irooniline, kui alguses tundub.
Filmis kasutab Sfar animatsiooni, luues kunstniku alter ego nuku näol:

Eric Elmosnino Serge'na...ja tema teine mina

Serge Gainsbourg

See suure ninaga tegelase prototyyp, kunstniku teine mina, sai alguse Serge lapsepölvest. Ajal, kui juudid pidid kandma kollaseid märke ja olid pölu all, olid tänavatel juute inetult näitavad plakatid. See oli Serge needus - tal oli lausa groteskne, suurendatud juudilik välimus (nagu lapsepölves kummitanud plakatil) - see oli tema valu ja samas inspiratsioon. Mis ei takistanud tal olla naistemees, kuid esmajärjekorras siiski kunstnik.
Filmitutvustuses on öeldud, et film on Sfar'i enda koomiksi aintel.
Ma ei ole kindel, millal valmis raamat (kusagilt sain aru, et see pole veel löpetatud), kuid mulle meenus, et hiljuti nägin ju veel yhte koomiksi ainetel valminud filmi - Tamara Drew. Kirjutasin sellest veidi siin.
Tundub, et koomiksilainel olles saab musta huumori ja teravdatud pildikeelega asju...

Niisiis on see tugev autorifilm, aga seda poleks syndinud, kui poleks leitud peaosatäitjat - Eric Elmosnino't. Kui näitleja Charlotte Gainsbourg (Serge Gainsbourg'i tytar) poole pealt filmi ettevalmistamisest loobus (kuna teema oli liiga valus), siis ka Sfar oli valmis idee maha matma. Sobiva peaosatäitja leidmine lykkas aga projektile uue hoo sisse.
Eric Elmosinot polnud vaja grimmitoas tundide kaupa muuta - pilte vörreldes (vaatasin neid läbi terve hunniku) on Serge ja Eric mitte ainult sama typaazhi mehed, vaid lausa nagu kaksikvennad. Olgu siis elus vöi filmis. Siin on kaks pilti internetist Serge Gainsbourg'ist. Ma loodan, et need on ehtsad.

Siin aga:

Eric Elmosnino

Mina neil meestel vahet ei teeks...
Muide, Anna Mouglalis, kellele ma siin blogis mönda aega tagasi kuulsust ennustasin, oli Juliette Gréco episoodilises rollis. Ja Claude Chabrol vilksatas korraks produtsendi rollis. Ma usun, et igale koryfeele oleks ausasjaks olnud selles fimis korraks kaadrisse jääda. On ju Gainsbourg tykike prantsuse kultuuriajalugu.
See on film, mida vöiks veel ja veel nautida. Nagu ka erootilist J´taime'i. (Vidoes on ysna palju pildimaterjali). Hiljem laulis Serge sama loo sisse oma kauaaegse (ligi 20 aastat) partneri Jane Birkin'iga. Avaldamiskeelud ja muu jama niikuinii. Aga öeldakse, et töeline erootika tuleb ikka BB-lt.
Kuidas see lugu nende naistega seal köik oli, vaadake juba sellest stiilsest filmist.
------------------------
* The Blu-ray edition provides a showcase for the film’s highly stylised visual design.  The picture is presented in its original 2.35:1 aspect ratio with a full 1080p MPEG-4 AVC encode boasting a wonderfully vibrant colour palette which evokes both the spirit of the swinging 60s and the internal musings of Gainsbourg’s wandering imagination, best illustrated by the ever-present glowing eyes of the surreal Professor Flipus.  The DTS-HD master audio soundtrack encapsulates the informal moments of Gainsbourg’s piano tinkering in smokey nightclubs as well as the iconically lush orchestrated hit recordings and maintains dialogue clarity throughout.

La Vie en Rose (  La Môme )





Directed by
Olivier Dahan
Produced by
Alain Goldman
Written by
Isabelle Sobelman
Olivier Dahan
Starring
Marion Cotillard
Gérard Depardieu
Sylvie Testud
Music by - Christopher Gunning
Cinematography - Tetsuo Nagata

Marion Cotillard Piaf'ina

Jöhkralt kurb film. Ainuke leevendus oli Piaf'i* laul, muusika, siis kui ta suu lahti tegi. Köik muu oli algusest löpuni masendav. Seega nii, nagu see tema elu oligi. 

*Jah, ma ytlesin Piaf'i, sest Marion Cotillard oligi nii orgaaniliselt Piaf, et see oli tegelikult tema film. 
Selle filmi puhul ei äratanud Oscar mingeid kahtlusi, ka seitse muud auhinda kinnitavad seda. 


Kuna mul ei olnud vöimalust yhegi kangelasega samastuda (selgub, et mullegi on see vajalik), siis ehkki mulje oli vägev ja kestis mitu päeva, oli see masendav ja kurb järelmaitse. Vastupidiselt "Coco Before Chanel"-le, mille naispeategelane oli eluraskustelt sarnase saatusega, aga film oli elujaatav. Piaf oli ka tegelikult elujaatav inimene...aga, mis elu see oli. 
Muidugi, lugu on otsast löpuni autobiograafiline, ehkki mitte kronoloogilise narratiiviga, näeme me Edith'it kuulsuse tipul ja tema vanadust ning Piafi löppu. 
Coco film löppes enne, kui temast sai Chanel.
Ma ei tahaks Piaf'i lugu ymber jutustama hakata, sel pole mötet. Kes teavad, need teavad, muusika on jäänud.
Aga filmile endale ma täishinnet ei paneks. Kas oli peaosatäitja nii tugev, et köik muu tundus tavapärane (ma ei ytleks, et just igav, aga...); vöi oli mingi muu pöhjus, ma ei tea.

Marion Cotillard

Yllatajaid teistes osatäitmistes eriti polnud. Vöi kui, siis Emmanuelle Seigner, kellest ma olen natuke rääkinud Polanski postituses ja keda ma pean väga huvitavaks näitlejaks, tegi punapäise prostituudi rollis hea esituse. Seevastu Sylvia Testud (kes jäi mulle silma Chantal Akerman'i "La Captive"'s) oli nörgem, noh, seegi väike yllatus. Aga ega ma Testud'ist palju ei tea, temaga on igal aastal 2-4 filmi välja tulnud, aga ykski neist pole vist laialt tuntud. Ehkki samuti nishifilm, oli vana "La Captive" tugev elamus iseenesest. Aga see oleks juba teine jutt...


Meigikunstniku töö oli kyll fantastiline, kusagilt lugesin, et ainuyksi piafilike kulmude "tegemine" olevat tunde vötnud. On ju raske neid kahte pildil olevat naist seostada? Ka meigi eest tulid päris säravad tunnustused.


Seosed:
Minu kokkupuuted Piaf'iga (muidugi tema muusikaga) on täitsa olemas. Sai neid laule kuulatud prantsuse keele tunnis, sönu vihikusse kirjutatud ja isegi kaasa ymisetud. Leesi oskas prantsuse-vaimustust sisendada...kes teab, milleks see aastane suhteliselt lötv keeltekoolis jölkumine mulle vajalik oli. Selles postituses see kyll ei kajastu - pole tihedat ja sygavuti minevat analyysi ega muud erilist. Ilus aeg oli, aga see oli nii kohutavalt ammu...seda nimetut prantsusevaimustust enam pole kusagilt vötta. Ka pögusad Pariisiskäigud pole kuidagi haakunud. 
Ehk kunagi, kui ma Prantsusmaal elaksin ja sellega uuele möistmise vöi isegi vaimustuse tasandile satuksin?