Friday, December 11, 2009

Anna Mouglalis tuleb Coco Chanel'ina ekraanile!

Coco Chanel & Igor Stravinsky (2009)

Pilt: DN

Kirjutasin Annast peale 2006.aasta telefilmi nägemist : Les Amants du Flore , kus ma olin sellest näitlejatarist vaimustatud (Simone de Beauvoir roll) ja ennustasin talle hiilgavat tulevikku.
Paistab, et ennustus hakkab täide minema. Kahjuks ma ei käinud Stockholmi filmifestivalil ja ei näinud filmi Coco'st kohe, nii et pean veidi ootama, kunas film Täby'sse tuleb, vöi siis kesklinna söitma...vöi yldse DVD ära ootama.
Järgmine film, mis in töös, on Serge Gainsbourg, vie héroïque (2010) (completed) kus on jälle kuulsuse kehastamisega tegu, seekord tuntud prantsuse lauljatari Juliette Gréco rollis.
Näis-näis...


Rootsikeelne arvustus http://www.dn.se/kultur-noje/filmrecensioner/coco-chanel-igor-stravinskij-1.1011791

Kirjutan ise ka, kui filmi ära näen !

PS. Aga Coco elu - st elu enne, kui ta kuulsaks Coco Chanel'iks sai ( Coco avant Chanel) jookseb samuti praegu meie kinodes ja kuna see on Audrey Tatou'ga peaosas, peaks ära vaatama. Amélie oli tal ju nii armas roll ja Coco peaks samuti Tatou'le sobima.

Mitte et ma nii näitlejakeskne olen (pigem ikka rezhisöörikeskne), aga kui tegijat ei tea ja film on samuti mitte väga tuntud, vaatan pigem selle järgi, kes mängib...

Thursday, October 29, 2009

Ohutunne? ohutunne! 2 filmi USA-hullustest

Seekord ma ei kirjuta headest filmidest selles nn kunstipärases möttes. Mölemad filmid (Little Miss Sunshine ja Anger Management) peaks olema - ja muidugi on ka - komöödiad ja mitte mingid erilised nn sygavad kunstiteosed.
Kuid minu juures vormus nendest kahest välja yks yhine nimetaja, mis nii palju nalja ei teinudki.
See on ohutunne, nimetu ohutunne jääda suure masinavärgi rataste vahele. Vähem oli seda Miss Sunshine's, mis oli lihtsalt jabur sydamliku löpuga nn väikeste inimeste road-movie ja mille "happy end" oli pereliikmete sisemine eneseleidmine ja nn töeliste inimlike väärtuste (taas)avastamine. Film pole lastele ega ka nendele, kes filme väga tösiselt vötavad (löik yhest kommentaarist).
Kogu masinavärki kehastas siin kalk ja nöme meelelahutustööstus, mis on imbunud ka väikeste ameeriklaste maailma juba emapiimaga. Seda kehastas ka vanemate yksköiksus, tarbijamentaliteet ja kogu see nömedus, mida ameerikalik elulaad endas kannab ja mille avaldusvormid on skaalal pildilikust ilust tobeduseni ja vahel lausa vöika grimassini.
Plusspooleks on ameeriklaste siirus (isegi naiivsus) ja avatus. Abivalmidus ja headus.
Olen seda positiivset isiklikult kogenud ja midagi on ka reisides silma jäänud.

Little Miss Sunshine (2006)
Starring:
Steve Carell, Greg Kinnear, Toni Collette, Alan Arkin, Paul Dano
Directed by:
Valerie Faris, Jonathan Dayton
Produced by:
Jeb Brody, Michael Beugg, David Friendly

The Hoover family treks from Albuquerque to the Little Miss Sunshine pageant in Redondo Beach, California, to fulfill the deepest wish of 7-year-old Olive, an ordinary little girl with big dreams. Along the way the family must deal with crushed dreams, heartbreaks, and a broken-down VW bus, leading up to the surreal Little Miss Sunshine competition itself. On their travels through this bizarre landscape, the Hoovers learn to trust and support each other along the path of life, no matter what the challenge.



Osatäitjad olid vördselt sympaatsed nn keskmisel tasemel, aga staaritsemine poleks sellesse filmi sobinudki.

Kokkuvöttes nukker-löbus lugu.

-It mixes humor both broad and subtle humor into a strange brew of comedy, poignancy, lessons, and life. Huge and deep issues are addressed, topics like death, dreams, and failure. Yet somehow the movie doesn't feel heavy. You'll walk out with a smile on your face because the movie sensibly touches on these issues, realizing that stuff happens and life continues, that the handling of adversity is often what defines people. And above all, there is family, which you're stuck with, for better and worse."Sunshine" may not grab you right away, which is part of its power. It burns slowly, introducing the family members to the viewing outsiders through observation, then putting the viewers in the bus with them as they enter a foreign world. All this is done without lapsing into melodrama and without losing steam as the movie chugs toward the climactic final scene, continuously building momentum along the way, before promptly getting out on top.Rather crude at times, "Sunshine" is not a movie for children, nor is it for anyone who takes life or movies too seriously. But if you excel at finding the askance humor in life and film, then you will relish this offbeat look at a collection of family dynamics perhaps only slightly stranger than most, although definitely more extreme.

__________________________________-

Teine film, Anger Management on seevastu täiesti yles ehitatud staarifilmiks. Aga ta on natuke logisev staarifilm. Jack Nicholson kas mängib yle vöi on Adam Sandler liiga nörk vastane.
Jaa, ta peabki ju nörk tyyp olema, aga...midagi siin ei klapi.
Kuid minu jaoks oli selles filmis isegi vähem komöödiat, kui eelmises perefilmis (olen kuulnud ka vastupidist arvamust).

Esimestest kaadritest alates, kui nörka ja viisakat tyypi (Sandler) lennukis väga sihikindlalt peedistatakse...no mul hakkas hirm - sest nii ju vöibki juhtuda! Ja nii edasi ja edasi. Polnud väga naljakas, hoopis piinlik oli.

Muidugi, Nicholson astub tegevusse oma tuntud headuses, aga see jöhker nörga inimese "kasvatamine", no see pole kyll mingi asi, mille kallal ilkuda.
Filmi löpp oleks nagu pidanud kergendust tooma, aga see oli niivörd kunstlikult kylge kleebitud, et ei teinud ei nalja ega pannud ka kergendatult ohkama. Raske oli uskuda sellisesse ymberkasvamisse.

Jäin mötisklema, et see, mis öeldi olevat näilisus, oli töelisem, kui happy end, mis oli vägagi ebatöeline.

Ma lausa usun, et "viha taltsutamise grupp" mingis osariigis täitsa tegutseb...
Jöhkratest politseinikest ja ametnikest rääkimata. Piiri-ja kontrollifoobiast ei saa samuti mööda minna.
Kus on siin komöödia?
Ahjaa, Nicholson muidugi, saatanlik nagu alati.

Anger Management (2003)




Starring:
Adam Sandler, Jack Nicholson, Marisa Tomei, Luis Guzman, Allen Covert
Directed by:
Peter Segal
Produced by:
Adam Sandler, Allen Covert, Tim Herlihy


_ Mostly silly, with Adam Sandler doing his usual goofy stuff, but Jack Nicholson - looking like Orson Welles - gives the movie exactly what it needs. There are some scenes that we expect in an Adam Sandler movie (e.g., someone eventually exposes something embarrassing about himself), but other parts really hit you. The whole "I Feel Pretty" sequence was a real surprise. And of course, there's some great lines, especially the "phobe" scene. Also starring Marisa Tomei, Luis Guzman, John Turturro, Woody Harrelson and Rudy Giuliani (yes, THAT Rudy Giuliani).



_Initially,the idea of Adam Sandler and Jack Nicholson appearing together in a film called Anger Management looks good on paper.Unfortunately,what makes this a bad film is that the idea wasn't carried out very well.The story goes along smoothly enough,but what ultimately kills it is a it's totally ridiculous and disappointing ending.The whole idea that all of Dave's situations were staged as part of his therapy brought a very promising idea crashing to the ground with a thud.Perhaps Adam and Jack will make another film together one day,the story idea will be a good one,and this time the idea will be carried out a little better.Sandler has hits and he has misses.For me,this one goes down as a miss.


Jätsin möned IMDb-st nopitud kommentaarid alles. Väikeseks lugemislisaks. Kuid sellest kyljest, millest mina neid filme vaatlesin, ei kirjutanud keegi.
Pole ohutunnet?

Monday, October 12, 2009

Guy Richie viljakas aasta


(2000)


Starring:
Benicio Del Toro, Brad Pitt, Dennis Farina, Vinnie Jones, Rade Serbedzija
Directed by:
Guy Ritchie





Vaadanud selle filmi suurima naudinguga algusest löpuni ära (esimesed kaadrid jäid kahjuks nägemata), tekkis tahtmine teada, kes on autor. Film polnud sugugi halvem, kui näiteks minu lemmik Pulp Fiction.


Autor välja!


hyydsin ja tormasin IMDb tuhnima.


Guy Richie!?


Ei vöi olla...


Ma olen muidugi vöhik filmimaailmas, aga ma pole ilmselt ainus, kes meedia kaudu teab, et eelköige on Guy Richie kuulsa Madonna abikaasa. Ja mina olin näinud ysna kehva filmi Swept Away (2002), peaosas Madonna ja tegijaks ikka Guy Richie.
Selle nimetatud filmi halba taset vöib muidugi seletada armunud rezhisööri panustamiga abikaasa peale, kuid kahjuks on Madonna näitlejaoskustega just nii nagu on. See tähendab, et pole eriti.


Seda, et Guy Richie on aga andekas filmitegija - oh häbi mulle! - ma ei teadnudki.



Vaatasin veidi mehe elulugu - aastal 2000 valmis esimene suuremat tunnustust saanud ja hästi hinnatud Lock, Stock and Two Smoking Barrels, mida olin isegi kunagi näinud ja heaks filmiks pidanud; aga siis ei uurinud ei autorit ega muid asjaolusid.


Samal aastal valminud Snatch oli veel parem.


Pildil Guy Richie Snatch'i tegemisel tööhoos koos Brad Pitt'iga (kelle karismaatiline mustlaspoksija osatäitmine oli körgem klass)

Sama aasta löpus tuli abiellumine Madonnaga. Viljakas aasta!


Ma loodan, et ka löppjärgus olev Sherlock Holmes saab pärl olema. ______________________________________________________

Pisut teavet teiste filmide kohta ka:


Aastal 2001 valminud lyhifilm Star, jälle Madonnaga peaosas, on ysna hästi hinnatud. Madonna mängib iseennast, staari ja parajat bitchi ja see sobib hästi komöödia aluseks.

2002 - Swept Away, nagu öeldud, niihea pole;
2005 - Revolver on töenäoliselt parem (puudub Madonna ja hinded on körgemad);
2007 - Suspect - samuti hästi hinnatud TV seeriad;
2008 - RocknRolla - vörreldakse Guy 2000 aasta saavutustega, niisiis on ees meeldiv meelelahutus, kui film peaks näppu juhtuma!


Mulle meeldib briti päti-huumor ja Londoni-pöhised ekraniseeringud, seega saab Guy Richiest ilmselt yks mu lemmiktegijaid sel liinil.

Unustagem see Madonna! Aga muide, nende koostööks jäigi ainult yks täispikk film (Swept Away) ja praeguseks nad on lahus, seda siis 2008 aasta löpust.

Sunday, March 8, 2009

Dogville, Trier ja...

(2004)



Väga vastuoluline postitus, mis seisis kaua visandina
See on ehk imelik, aga ma olen mingite kuulduste pöhjal Lars von Trier'i filmidest eemale hoidnud. Kust see "nutufilmide imidzh" mulle tuli, ei oskagi enam öelda, aga eile nähtud Dogville oli kyll briljante, intellektuaalne ja filosoofiliselt ajatu kunstiteos.

Juba hiljuti TV-s olnud dok. filmi vaatamine Lars von Trieri elust ja tööst ei läinud kokku minu kummalise eelarvamusega - ja Dogville töestas seda.
Mötisklen siiamaani, eriti oma fotodega tegeledes, Trieri lause yle selles dokkaris:
"Minu ja maailma vahel on ainult kaamera"
Dogville
Minu viga ongi see, et ma loen liiga palju arvustusi ja siis muutub filmi enda vaatamine ebahuvitavaks, sest kujuneb kellegi teise ja enda oletatava nägemuse syntees, mis on ilmselge valepilt.
Seepärast on mul väga hea meel, et ma Dogville ära nägin ja alguses teatraalsest napist lavakujundusest ära ei ehmatanud.
Dogville'i kohta on kirjutatud palju ja hästi. Mul tekkis eile öösel samuti originaalseid mötteid, kui hommikuks oli nad läinud vöi on sellest vaid katked järel.

- "Kuidas kyla koerale, nii koer kylale".

- Kas meie, inimesed, olemegi nii halvad (meile näidati peeglit); kas me suudame töele näkku vaadata?


Edit

17.nov.2009
Ma aiman, miks ma seda postitust kohe yles ei pannud.

Töepoolest, Trier on hull geenius, eriti, kui rääkida tema viimasest, shokeerivast filmist "Antikristus".
Kuid ma pole ise seda filmi ikka veel näinud; veel enam, ma pole näinud ka teisi tema tuntumaid filme "Laineid murdes" ja "Pimeduses tantsija". Vähemtuntutest rääkimata.
Vöiks öelda, et ma ei tea Trierist midagi. Aga Dogville'i näinuna vöin ka öelda, et tean köike. Ta räägib ikka yhest ja samast asjast, kord sositades, kord karjudes.
Kasutades erinevaid vahendeid ja filmikeelt valab ta välja valu inimeste ja inimkonna 'ebapuhtuse' yle. Kas pole?

Vöib-olla ma olen ma ise töele näkku vaatamisest - Trier'i silma läbi - vaistlikult eemale hoidnud...

Paraku ma tean, et ka praegu ma ei otsi kohtumist ei valusa töe ega Trieri filmidega. Ma olen loomult nautleja ja minu filmimaitse on gurmaanlik. Ma arvan, et ma olen elus kyllalt näinud, kogenud valu ja viletsust ja ma tahan puhata. Aga yhel päeval tuleb ikkagi töehetk...
Aga kui see tuleb - isegi "Antikristuse" kujul (seda filmi ma pelgan köige rohkem, sest ma ei talu vägivalda ja öudukad pole minu zhanr) - siis alt ära ei hyppa.
Vöi siiski?

Seal on minu enda kobavad, filmi mittenäinu kommentaarid, kusjuures nyyd mulle tundub, et Danzumees desorienteeris mind ysnagi, sest talle on vastuvöetamatud nii sönalised roppused kui ka roppustena tunduvad filmikujundid, mis aga filmis polnud eesmärk omaette (?) (vöi nagu talle tundus).
Ester-Helenalt hiljuti lisatud kommentaarid selgitavad asja palju rohkem, vähemalt mulle.
Kui ma oma filmielamuste pagasi peale mötlen, siis vöigas naturaalsus - kui ta on vajalik filmi mötteks ja arenguks - mind ei tegelikult häiri. Tuli meelde "Quills" koos Geoffrey Rush'i vörratult mängutud Markii de Sade'ga.
Jah, ja ikkagi mulle pole täiesti selge, kas ma tahaks "Antikristust" yldse näha.

Wednesday, February 18, 2009

Head in the Clouds (2004)


Osades:
Charlize Theron -
Gilda Bessé
Penélope Cruz - Mia
Stuart Townsend - Guy Malyon

See on film, mille vaatamiseks ma soovitust ei anna, eriti filmigurmaanile. Aga Penelope Cruz'i austaja vöiks silma peale visata, ei pea pettuma. Paraku kogu film on ilma särata.
Ma sain sellest kohe aru, aga kuna olin liiga väsinud, et ennast ymber lylitada, jäin löpuni vaatama. Ja muidugi Penelope Cruz stiilselt 40-ndate kaunites kleitidess tangot tantsimas; yleyldse vabameelne möttelaad esimestest kaadritest alates - huvitav kuidas sellest loost löpus välja tullakse?

Tundus nagu inimhinge uurimiseks ettevöetud draama olevat, mida oli miksitud peategelase (Guy) sisemonoloogidega. Edasi aga näis lugu pööravat söjadraamaks - löpuks ei olnud ei see ega teine.
Moraal vist oli ka - armastus on köikevöitev, isegi kui selles on rohkem komponente, kui kaks - aga see jäi kuidagi...väheveenvaks, sest isamaa-armastus (Mia), syytunne sötta minemata jätmise pärast; ja siis jälle syytunne sötta minnes armastuse mahajätmise pärast (Guy) jms välised möjurid olid tegelikult sassis sisemiste liinidega. Ka Gilda "ymberpööramine" oli kuidagi uskumatu.
Parima rolli tegi muidugi Penelope, see oli kyll usutav ja särav esitus.

Kus ma varem olin teda näinud: Kogu töde minu emast oli hea; veel midagi? igatahes ei yhtegi pettumust; Vicky Christina Barcelona on veel vaatamata, aga see on kindlasti plaanis juba Woody Allen'i pärast. Ja heade kuulduste pöhjal.
See selleks ja film filmiks, aga lubasin kirjutada ju ainult seosega asju .
Olgu, siin on yks:




Kuidagi sarnased pildid...?


Esimene pilt vasakul: tants köneolevast filmist;

teine pilt Fridast. Kirjutasin filmist Frida loo Mitu vöimsat naist - oli ju see tippklassi film.

Näiliselt ei ole piltidel meeleolu ja olukorra vahe suur, aga tegelikult on filmi tasemete vahe mäekörgune, muidugi Frida kasuks.



PS. Teisest seosest kirjutan lauapealsesse päevikusse.






Sunday, February 15, 2009

Kaks Casanovat


Selle loo aluseks on kaks filmi kuulsast seiklejast ja naistemehest, kelle nimi oli Giacomo Girolamo Casanova de Seingalt (April 2, 1725 – June 4, 1798) ehk lihtsalt Casanovast.


Esimene, nn suur kinofilm- pealegi veel sellise meistri nagu Lasse Hallström'i "Casanova";

ja teine, BBC TV- seriaal "Casanova".

Mina nägin saatuse tahtel köigepealt miniseriaali rootsi televisoooni vahendusel (DVD leidsin hiljem juhuslikult Eestist, mille yle olin yliönnelik).
See tekitas kindla mötte ära vaadata ka Hallströmi film, ehkki, kui see kunagi varem ekraanil oli, minus kinnomineku tungi ei tekitanud.
Seni oli söna casanova olnud minule pigem nali vöi hyperseksuaalse isase symbol.
Miniseriaal äratas nii palju mötteid, et tekkis elus esimest korda päris korralik huvi kunagi reaalselt elanud Giacomo Casanova kohta dokumentaalset materjali lugeda.

Hankisin endale ka Hallströmi filmi DVD ja yhel kenal öhtul hea elamuse ootuses panin sellegi Casanova peale. Olid ju kolm nähtud Hallströmi filmi temast loonud mulje kui sygavast ja huvitavast rezhissöörist.
Ytlen ausalt, ma olin pettunud esimestest kaadritest peale. Uurisin ymbrist: romantiline komöödia.
Huvitav, millisena määratleb ennast TV-film? Vaatasin kesta: samuti romantiline komöödia (ei-noh, no siis olen mina Anne Veski...kyllap ei mahu andeka stsenaristi Russell T. Davies'i "Casanova" yhegi kategooria alla).
Ma ei suutnud Hallströmi filmi edasi vaadata, igav oli. Mötlesin, et kyllap teise Casanova elamus segab ja ma lasen sel natuke lahtuda ja vaatan hiljem uuesti.

Sobiv juhus tuli selleks möödunud aasta novembris, kui mul oli kaks noort kylalist ja J. oli komandeeringus. Meil oli täielik vabadus gurmaanitseda, hilisööni veine maitsta, lobiseda ja filme vaadata, millest J poleks midagi (head) arvanud.
Mötlesin, mis järjekorras ma filmid peale panen - mul oli siis juba kavas väike eksperiment oma filmipublikuga: kas nad arvavad nii nagu mina?
Eksperimendi huvides jätsin järjekorra samaks. Aga katse ähvardas kohe yhe vaataja suhtes liiva joosta.
Mini-seriaali alguses on paar köige hullemat kaadrit, kus väike Casanova jälgib ukse vahel oma ema suguakti; ka kaadrid, kus ta oli veel könevöimetu jönglane, kelle nina alatasa verd jooksis, polnud just köige kenamad.
Shokeeritud vaataja lahkus. See polnud tema arust romantiline komöödia, vaid ilmselt hyper-realism.

(Kui nyyd psyhholoogilisest vaatepunktist asja vaadata, tegi selline algus kogu loo usutavamaks: miks vallandus hiljem Giacomo yliseksuaalsus? Geenid muidugi, ja see, et esimest korda elus pööras talle tähelepanu keegi, kes juhtumisi oli teismeline tydruk, kellele käperdamine nii meeldis, et ta öpetas poisi mitte ainult seksima, vaid see sai ka oma könevöime tagasi. Ema aga isegi ei kallistanud teda, kui ta lahkus: väkk, su nina jookseb jälle verd, töukas ta poja eemale).

Siiski tuli teine vaataja aeg-ajalt tagasi, aga muidugi tänu sellele, et ta ei näinud ei algust ega vist ka löppu korralikult, terviklikku muljet ta ei saanud saada. Väga oluline oli ka Peter O'Toole vana Casanova filmi löpus.
Mul oli kahju, sest just talle tahtsin ma edasi anda oma röömu hästi tehtud filmist.
Teine vaataja tundus TV-seriaali pärani silmi jälgivat esimesest kaadrist viimaseni. Hinnang oli positiivne.
Ma ei imesta, sest:

"Leidlikult filmitud (kordused, vaated kummalise nurga alt; stoppkaadrid, suured plaanid); elulähedane tekst(mönikord ka rumal) - see oli kolm tundi köitvat meelelahutust",
ytleb yks vaataja .

The best part of the series is the costumes and sets – absolutely over the top and fabulously colorful outfits with modern twists coupled with dazzling, spectacularly lavish sets. (samuti kommentaariumist)
Kostyymid olid töesti värvikad ja kogu koreograafia oli vaimukas ning omapärane. Eriti särav oli Casanova - Bellino ball. Algusest peale oli selge, et see oli kaasaegse esteetikaga kokkumiksitud, polnud taotuslikult autentne ajalooline asi. Isegi näitlejate teksti oli pöimitud vihjeid meie ajast. See showlikkus oli samuti pöhjus, miks mu valiv vaataja filmist eemaldus; aga see ei teinud filmist tyhja kostyymidraamat (tyhjaks kostyymidraamaks osutus hoopis autentsele ajaloolisele taustale pyrgiv Hallströmi komöödia).
Kokkuvöttes oli see naljakas ja ebatavaline film.
Loomulikult ilma suurepärase shoti telenäitleja David Tennant'i ja vana koryfee Peter O'Toole'ta poleks ta nii möjuv olnud. Aga kogu koosseis oli enam kui tubli. Töstan esile (tavaliselt ma seda ei tee, nii et on töesti pöhjust!)
Laura Fraser'it (Casanova ainuke armastus Henriette),
Rose Byrne' (vana Casanova teenija);
Nina Sosanya't (Bellino, vale-kastraat laulja).
Ma ei saanudki aru ja ei jaksa hetkel kontrollida, kas O'Toole on seda rolli esitades 73 aastane, vöi pidi Casanova olema seal sama vana, vanad on nad igatahes vördselt mölemad; kuid on tunda O'Toole'i magnetiseerivat völujöudu. Duett noore teenijaga on yks paremaid filmis. See on asi, mida on vöimatu "näidelda". Siin räägib tema meeletu filmikogemus, kuid ilmselt ka isiklu elu armid pikalt eluteelt. Tulemus on vöimas.
Ma töesti ei liigitaks filmi "romantiliseks koöödiaks". Filmi löpp on liigutavalt kurb, see film on kogu oma showlikkuse juures liiga sygav, et olla komöödia. Eriti hea oli episood hukule määratud dekadentlikus Napolis. Sellised stseenid ei kuulu romantiliste komöödiate valda.

Järgmisel öhtul vötsime vaatluse alla Hallströmi filmi.
Koos on seda igavust löbusam vaadata, mötlesin mina. Nii oligi, see film vajas veini, snäkki ja naabervaataja ölatunnet ja koos-itsitamist/kooskirumist.
Alguses, kui Heath Ledger ekraanile ilmus, tegi minu valiv vaataja tunnustavat häält. Mida aeg edasi, hakkasid publikumi näod pettumusest pikale venima ja kiitmine, et see on ikka professionaalselt tehtud asi - vörreldes TV-seriaali kaameratöö ja snittidega - kahanes pettunud vaikuseks. Vaatasime siiski kohusetundest filmi löpuni, sest mis seal salata, kohati oli naljakas ka. Rohkem nalja said vist kyll tegijad ise.
Eksperiment oli löppenud.

Vöib-olla tegigi Hallström sellise ajuvaba filmi lihtsalt tegemise röömust, ilma et pidanuks vaevlema nominantide- ja auhinnalootuses?*
Kuna filmis puudus reaalne erootika, puudus igasugune keemia peaosaliste vahel, siis oli tegu nagu Disney-stuudio perefilmiga. Isikute segiajamised, maskid, mehena esinev naine, veelkord nimede segiajamise all kannatav paks pitsikaupmees...
Körvalosatäitjad mängisid peaosalised yle. Hea oli Lena Olin seksika ema osas, aga eriti Jeremy Irons, kes ilmselgelt oma kardinal Pucci lyhikest osatäitmist täiega lustis, saatanlik sära silmis. Ta tegi seda nii värvikalt, et pisut nagu keeras vindigi yle. Minu jaoks oli see filmi tippstseen...

*This is easily the liveliest Hallstrom has been in almost a decade. After the enormous promise of "My Life as a Dog" and "What's Eating Gilbert Grape," he sank into a rut of Dignified Oscar Hopefuls that had audiences slogging through self-conscious star-laden blanks like "Chocolat" and "The Shipping News." "Casanova" never takes itself seriously and, for someone as talented as Hallstrom, that's seriously good news.

Tuesday, February 10, 2009

Uitmötteid Kevin Spacey'st

Köigepealt - ma olen teda näinud mängimas paraku mitte ta köige tugevamates osatäitmistes. Kogu minu jutt seega pöhineb sellel ja nigelal, mujalt kokkuloetud taustal; ma pole tema Oscar'irolle näinud, muudest varasematest auhinnatud osadest rääkimata.


The Shipping News'is, 2001, oli tal nominatsioon Golden Globe'le ja BAFTA auhinnale, kuid nagu ma selle filmist kirjutades ytlesin, polnud Kevin'il just ylitugev osatäitmine, Judy Dench oli seal ikka palju parem (ta oli samuti BAFTA'e nomineeritud).
K-PAX'is, samuti 2001, meeldis Kevin mulle rohkem, aga nominatsioonist asja ei saanud, film tervikuna oli selline...tavalise publiku (ja vist ka kriitikute jaoks) liiga ebatavaline.
Varem olin näinud ka romantilist ja heasydamlikku Pay It Forward, 2000, see oligi film, kus mystiline Spacey mulle yldse esimest korda silma jäi.
Oleks peaaegu unustanud The Life of David Gale, 2003, koos Kate Winslet'iga, mölemad tegid suurepärased rollid!
Ja nyyd siis


Beyond the Sea (2004)


Kui mind teleka juurde kutsuti:
oi, tule vaata - tuleb film Bobby Darin'i elust,
ei liigutanud minus midagi, ei mingit uudishimu. Laulja 50-60-ndatest? Ehh, neid teab J. ja mitte mina, sest see pole minu lemmikmuusika, nagu temal - ma polnud sellisest tegelasest kuulnudki.
Mötlesin, et vaatan siiski alguse ära, äkki on töepoolest hea muusika, yleyldse, muusikafilmid vöi filmid muusikutest on alati rohkem vöi vähem meelelahutuslikud. Ja seda mul just sellel öhtul vaja oligi. Ei midagi deep'i, please!


Wow, mida ma näen: Kevin Spacey(!)...ja laulab?
ei vöi olla...


Film oli tehtud hea tempoga, kiirelt, vaimukalt ja...sydamlikult.
See, nagu selgus, oli lausa Spacey autorifilm. Ise kirjutas stsenaariumi, ise juhatas vägesid ja ise mängis peaosa. Ja laulis nagu...Frank Sinatra, igatahes sugugi mitte halvemini.
Sain yhekorraga oma lemmiknäitlejat uue kylje pealt näha, sain hea meelelahutuse ja ka oma sygavus oli asjal olemas.


Ma olin alati möelnud - isegi nende 3 mitte-köige-tugevama filmi pöhjal, et selles mehes peitub rohkem, kui pealt välja paistab. Vaadates tema silmi, seda 'rasket' pilku, mis näib nagu sisaldavat mingit varjatut traagikat, sh seda völuvat allaandmisvarjundit, mis tegelikult sellised mehed eriti salapäraseks & ihaldavaks teeb (aga ta vist pole yldse naistemees, nagu kuulda on olnud).
Väga vastuoluline on ta olnud lapsepölvest peale. 'Siuke pujään' (minu isa väljend) lihtsalt peab yhel hetkel yllatama.

Seda oma nn tumedamat poolt on ta hästi ära kasutanud filmides kurjategijate, psyhhopaatide jms rollides.
Vöi nagu viimatinähtuski - oli ju laulja Bobby Darin juba lapsena varajasele surmale määratud (sydamerike), nii on ka teda mänginud Spacey'l loodusest kaasa antud see pisut synge ja allaheitlik olemus, mis on samas ka hoolimatu ja enda tahet läbiviiv, justkui olles teadlik elu lyhidusest, loetud minutitest.

Spacey on pigem karakternäitleja kui staar, alustanud teatris ja sealt siirdunud filmi, nagu teisedki väga andekad näitlejad. Ja uuesti teatrisse läinud.
Näitlejana vöib ta momentaalselt kehastuda kelleks tahes, kuid ma imetlen, et ta nii kindlakäeliselt suutis filmi yhtse tervikuna löpuni viia, köike ise tehes.
Palju lihtsam oleks ju olla väga hea (pealegi laulev) näitleja ja puhata neil loorberitel.


Täienduseks veel: Spacey oli Bobby Darin'i fänn lapsepölvest peale; tal on peaaegu täiuslikud teadmised filmidest, kuid ta peab siiani teatrit filmist ylemaks.
Imetlusväärne, et kunagine laulja on ka välimuselt päris sarnane teda mänginud Kevin Spacey'le:


Muidugi, K. Spacey suurim filmisaavutus oli roll American Beauty's - sealt tuli Oscar ja muud arvukad auhinnad. Ka enne seda oli hunnik pönevaid karakterid heades filmides, nii et mul on ees palju, millest röömu tunda, kui ma neid tasapisi vaatama hakkan.


Ise ta on öelnud nii:

"As far as I'm concerned, when I looked at what happened in my career in 2000 - after American Beauty (1999) - I thought it couldn't get much better. What was I going to spend the rest of my life doing? Trying to top myself? Trying to stay hot, trying to make sure I was in the right movies? I don't give a s**t. I'm trying to do something with my success which is bigger than myself. I'm no longer interested in my personal career. I am interested in the impact I can have on a lot of other people's careers and on audiences".

( "Mis minusse puutub, siis arvestades minu hiilgekarjääri aastal 2000 - pärast American Beauty'it (1999) - paremini ei oleks enam vöinud minna. Mis ma siis ylejäänud elu pidanuks tegema? Katsuda ennast yletada? Katsuda jääda tippu, töestada iga filmiga, et olen öiges osas? Sittagi ma sellest hoolin! Ma katsun teha oma eduga midagi, mis on minust suurem. Ma ei ole enam huvitatud oma isiklikust karjäärist. Ma olen huvitatud möjust, mis ma saan avaldada teiste karjäärile ja publikule").

Vaat nii! Siin on tegelikult köik välja öeldud ja arusaadav ka see, miks ja kuidas syndis Beyond the Sea...

Wednesday, January 14, 2009

Klaverimängijad- ja muusika...filmides

Tekkis seos rääkida Jane Campion'ist uuesti.

1

Alguse sai asi väga huvitavast postitusest Tsitronkollase bloogis "Schuberti käekörval"
http://tsitronkollane.wordpress.com/2009/01/08/schuberti-kaekorval-kaks-filmi/
Löik sellest:

Kuid nüüd oli tõesti paras aeg “Klaverimängija” ettevõtmiseks, sest teadsin, et vähemalt Elfriede Jelineki samanimelises romaanis, mida olin lugenud umbes kümme aastat tagasi ja mille tõlkijaks oleksin kunagi hiljem äärepealt sattunud (eesti keeles ilmus see raamat 2005. aastal Liina Truus-Mittermayri tõlkes), on kesksel kohal Schuberti muusika — täpselt nii nagu ka Steinbichleri filmis “Winterreise”. *

Lugu alguses rahulikult lugedes ("Winterreise" polnud ma näinud) erutusin, kui nägin söna Jelinek ja "Klaverimängija" (mina oma loos olin tölkinud "Klaveriöpetaja") ja käsitlenud koos von Krahlis nähtud lavastusega...ja veel yhega, yhesönaga, minu kompott-lugu on siinsamas bloogis, natuke allpool.
Erudeeritud inimese tekst oli muidugi teisest mastist, huvitav oli see, et ma ei näinud Haneke' filmis seda omapärast, vaevumärgatavat irooniat, tänu millele töepoolest on vöimalik "sellist jäledust" yldse vaadata. Nyyd ma saan aru kyll, aga vahel peab keegi ette ytlema!

/---/Jelineki raamat on Michael Haneke sõnul klassikalise psühholoogilise romaani paroodia. Oma filmi on Haneke nimetanud klassikalise melodraama paroodiaks. Mõlemal juhul on mindud üle valuläve, kuid sel määral, et see muutub õhkõrnaks irooniaks — ja just iroonia teeb nii raamatu kui ka filmi üldse talutavaks. Muidugi, on ka neid lugejaid-vaatajaid, kes irooniat ei märka.

Ning Schubert...oma kommentaaris ma selgitasin oma suhet Schubertisse, mis pole just sympaatia poole pealt.

Kahe filmi keskmes on suure romantiku Franz Schuberti muusika, seega võiks öelda: nn dionüüsiline printsiip enam-vähem puhtal kujul. Need on hämarad ürgjõud, see on joobumus nii armastusest kui ka surmast, mõnuküllane lahustumine mingis päristegelikkuses. Minus on romantiline muusika, eriti selle öine pool, alati kerget ebalust tekitanud: sellesse süvenemine nõuab väga head endatundmist ja ka väga tugevaid närve, nn “dionüüsilist tarkust”, mis oli Nietzsche järgi Odysseusel. “Igavesel merel” võib hukkuda.
Kui hea lahtiseletus! Kuulasin veelkord yht Schubert laulu ja veendusin selles, kui hästi ma seda muusikat lapsepölvest mäletan...ja kui vähe ta mulle istub.

Edit 01.02.10: leidsin A. Maimik'u huvitava arvustuse Sirbist "Soovin teile häirivat öhtut!" aastast 2006 ( http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2789:soovin-teile-h-irivat-htut-i&catid=4:film&Itemid=3&issue=3098 )

2

Nii, nyyd jöuame Jane Campion'i "The Piano"'ni.
Kuna jutt käis filmides ettetulevatest klaverimängijatest, siis sai mainitud ka Polanski "The Pianist"'i, mis mul on ammu kodus olemas, aga vaatamata, nii et sellest praegu juttu ei tule.

Ja siis on veel muidugi Jane Campioni film "The Piano" … Mille peaksin aga üle vaatama, et selle kohta midagi öelda (soundtrack on loomulikult suurepärane ja tegi Michael Nymani muusika laiemalt tuntuks). Jane Campionilt ma eriti muud näinud polegi.
Mul oli tunne, et ka mina peaksin selle yle vaatama, läksin riiulist otsima, aga mida pole, seda pole. Mu mälu oli mind petnud, "Piano" oli, aga see oli raamatu kujul. Vöi on ta videokasseti peal? sel juhul hetkel kasutamiskölbmatu...
Film meeldis mulle väga, ja tuleb tunnistada, et ma ei tea yhtegi nii sygavalt loomulikku erootilist filmi (köige muu heade omaduste körval). Kui veel lisada, et legendaarne Harvey Keitel, kes teeb ainult perfektseid rolle (minu meelest), mängis seal meespoolt, siis...

Filmimuusika (täpsemalt soundtrack), mida V.A. kiidab, ei meenu mulle jälle yldse. Ju mul pole körva filmimuusika jaoks. Vöi minu meelest peaks filmimuusika olema selline, et see sulaks filmi ja poleks eraldi tähelepandav...vöi kui just ei kasutata eesmärgikindlalt mönd tuntud helilooja tööd, nagu siinkohal hea näitena Haneke' "La Pianiste"s Schuberti muusikat.

Isiklikult on suurim filmi+filmimuusikaelamus olnud Jim Jarmuch'i "Dead Man"(Neil Youngi muusika). Täiesti suveräänsed, aga teineteist toetavad kunstid!
Head filmimuusikat kirjutavad mitmed, Jocelyn Pook on minu meelest yks huvitavamaid, kui mitte köige huvitavam. Ma olen vist ennegi tema muusikalinke toonud, siin on yks, mida ma isegi täna esimest korda kuulasin:
http://www.youtube.com/watch?v=Os13Otfq4Hg&feature=PlayList&p=A045BD669EE1613F&playnext=1&index=2
See on plaadilt Flood, väga filmik...(ma ei ole veel välja jöudnud uurida, kas see on filmimuusika, algus koos teksti ja vareste kraaksumisega taustal nagu viitab sellele).
Veel Nymani filmimuusikast - mida Wikipedia nimetab ka minimalistlikuks. Kindlasti on see hea filmimuusika, delikaatne, toetav... aga minu meelest, mitte eriti kuulamiseks ilma filmi nägemata.
Kui ma Nyman'i muusikaklippide ylikiitvaid kommentaare loen, tuleb imelik tunne, nagu oleks kuningas alasti. See meenutab mulle ka Coelho raamatuid, mis näivad inimesi hullutavat, aga mind jätavad ysna yksköikseks. Nymani voolav muusika oma monotoonse kordusmotiiviga meenutab mulle ka nn new-age muusikat, mida ma 'päris' muusikaks ei pea, pigem taustahelideks.
Ohh, see on kohutav, mida ma siin vanahärra (s.1944) kohta räägin, kes on ise muusikateoreetik/kriitik, kel on pagasis mitmekymne filmi muusika, oma ansambel, kes on kirjutanud ooperi...ja ma pole ju köike veel kuulanudki, yks vokaalpala hakkas juba meeldimagi.

Siiski, siiski...samal öhtul oli raadio P2-st tulnud nii suurepärast klaverimuusikat, mis oli kaugelt yle igasugusest tausta-, tarbe- vms muusika, et sain sisemise kindlusetunde tagasi: pole kahtlust, mis on mis.
Ma olen kindlasti siin oma vöhiklikkuses läinud libedale jääle, aga kui juba, siis juba.
Kysiks uuesti, miks Jane Campion 'nikerdab' oma filmidele sellised löpud? OK, ma olen näinud vaid esialgu The Piano't ja The Holy Smoke'i, aga need on vist yhed tuntumad filmid, mis ta suht lyhikeses filmograafias on. Kuna mul sellekohane möttevahetus on juba postituses "Mingu ta pöhja koos oma klaveriga", siis tänaseks vast aitab...

---------------------
* köik kursiivis löigud blogist Tsitronkollane