Winter's Bone (2010)

Nägin filmi "Winter's Bone" vahetult peale "Elizabeth" ja "Elizabeth: the Golden Age". 
Isiklik mulje peale Elizabeth'i-filmide vaatamist oli kyll vaimustav, aga järelmaitse jäi masendav. 
Winter's Bone'ga oli täpselt vastupidi. Film oli masendav, aga järelmaitse oli elujaatav.

Elizabeth'i lood ei jätnud mingit lootust ega tekitanud soovi sellel ajal elada - isegi mitte kuningannana; vöi eelköige just mitte kuningannana, kelle voodipesugi läks igal hommikul riiginöuniku uurimise alla; ja kel polnud mingit lootust omaetteolekule, isiklikule valikule ega önnele; seevastu pea vöis pakule minna iga päev. Muinasjutulise maailma kulisside taga olid giljotiinid, tuleriidad ja  poomised - surm iga nurga taga, surm varitses isegi kaunis, aga myrgitatud kleidis. Inimese tahe ei lugenud midagi, köik oli saatuse meelevallas; aga saatust juhtisid nii vastandlikud ja teadmata jöud, et keegi ei vöinud olla kindel, mida järgmine päev toob.  Julm keskaeg.

Winter's Bone tegevus toimub kaasajal, inimestega meie hulgast...kui uskuda, et USA mingi kolkakyla inimesed on meie kaasaegsed; vöi Venemaa kolkakyla omad; vöi Kopli liinide omad...
Vaesus, räpane ja masendav elukeskkond, värvitu hilissygisene maastik, köledad interjöörid ja öued ning lootusetud inimesed nendes. Rämeda käitumisega, vöib-olla alkohoolikud, aga ilmselt enamasti narkosöltlased. Maailm, kus naised kardavad mehi. Seda filmi ei ole kerge vaatama hakata.
Möned ytlevad, et see film on tyhi. Vöib ka nii öelda. Tegevus kulgeb aeglaselt, pole hyppeid ajas, asjad lihtsalt on, nagu nad on. Aga jöuavad löpuks sinna, kus on lootust. Vähemalt on veidi lootust sellel tytarlapsel (Ree) ja tema väiksel vennal ja öel. Ree'l on uhkust olla see, kes ta on ja olla seal, kus ta on. See ei ole allaheitlik saatusega leppimine, vaid teadlikkus oma kohast.

Peale filmi äravaatamist sain mingi kummalise seisundi - tekkis jöudu ja enesekindlust, ma lausa kiirgasin optimismist!
Mäletan, et läksin pärast välja - oli öue asja, aga ilm oli kylm ja tuuline. Jihuu! Löin hölmad lahti - see pole ju midagi! Ja ma ei tundnud ei kylma ega tuult.
Poleks ma seda filmi näinud, oleks kindlasti oma töö edasi lykanud yldse välja minemata. Aga nyyd: mis minul viga, mul on köik olemas, piinlik oleks virisedagi!
Yhesönaga, see film andis tohutu positiivse annuse elujöudu ja energiat.

Mul ei ole selle hea filmiga palju seoseid, aga see, mis on, on kyllaltki määrav.
Nimelt paljude naissrezhissööride filmid on minu kogemuse kohaselt olnud huvitavad ja tehtud missioonitundega, need puudutavad kuidagi sygavamalt, kui sarnase temaatikaga film muidu (mis oleks vastas-soost tegija tehtud). Vöi tunnen mina, kui naine, selle 'naiseliku midagi' ära?

Vahel ma mötlen, et naistegija ei saa lasta ennnast lödvaks, et teha puhast kunsti kunsti pärast, kuna ta tahab midagi väga olulist inimestele öelda. Ei saa teha midagi, milles puudub naisele sygavalt omane elujaatus. Kindlasti on ka erandeid, aga niipalju, kui ma hetkel paremaid filme mäletan, on minu lemmik-naisrezhissöörid oma filmidega just eelpoolöeldut töestanud.
Filmitegemine on ju yks raskemaid elukutseid ja nöuab täielikku pyhendumist; keskendumist ja kindlat nägemust - ja sama kindlat kätt kollektiivi juhtimisel. Seega topelt au filmitegijatele-naistele.


Debra Granik, USA söltumatu filmi rezhissöör, sai tuntuks juba esimese filmiga, mida tegi ylikooliajal, ka kaks järgnevat, Winter's Bone viimasena, on kogunud mitmesuguseid auhindu. Kriitikud peavad seda siiani tema parimaks filmiks ja on enamasti väga positiivsed. Netis on DG kohta materjali, nagu näiteks mahukas intervjuu filmi tegemisest, kes soovib, vöib ise edasi uurida. Sest film tekitab hulgaliselt kysimusi ja selles saab neile vastused.

Filmitud on materjal kohaliku farmeri eramaa peal, majas, nagu see maja oli.
Osa näitlejaid on kohalikud, aga ka enamikel peaosatäitjatel on löunaosariikide päritolu. Raske on yhegi kohta söna näitleja öelda, kohati tundub, et see pole film, vaid reality ise...ei, ka reality'st kordi loomulikum - elu ise.








Jennifer Lawrence - Ree Dolly
John Hawkes - Teardrop Dolly
Lauren Sweetser - Gail
Garret Dillahunt - Sheriff Baskin
Dale Dickey - Merab









Shelley Waggener - Sonya

Kevin Breznahan - Little Arthur
Ashlee Thompson - Ashlee Dolly
Tate Taylor - Satterfield
Sheryl Lee - April
Cody Shiloh Brown - Floyd


Kahtlemata, peaosatäitja Jennifer Lawrence on väga tugeva rolliga hakkama saanud, aga kuna see pole staarifilm, ei oska ega taha teda nii palju esile tösta, nagu seda on juba tehtud.

Elizabeth; Elizabeth: the Golden Age

Pompöösne, luksuslik, värvikas ja rikkalike pidulaudadega aeg, nagu jöulud seda on, soosib ka sarnaseid filme. Vaatasin mölemad Elizabeth'id ära pyhade löpetuseks, kui kuuske maha vötsin ja viimased verivorstid lohutuseks ahju panin... 

"Elizabeth" (1998) oli kodus riiulis, olin kogenud, et see on sama töhusalt vaimu toitev nagu lauad tolle pidusöögistseenides.
Mulle oli see film oma ajal igatahes tugevalt muljet avaldanud. Möneti isegi liiga palju, kuna seal on paar stseeni, mis mind isiklikult väga masendasid (aga mis teistele vaevalt midagi erilist ytlevad).

Kui nägin, et taevakanalilt tuleb ka kuldajastu lugu, tegin esimesele kordusylevaatuse. 
Jäi ka aega pilk peale visata IMDb-sse. Mind hämmastas "Elizabeth: the Golden Age" (2007) kehv reiting. Samad staarid, sama rezhissöör , isegi yks stsenarist oli sama - mis siis nii valesti sai minna!? Korraks mötlesin juba, et loobun nn teisest osast. Sest teadagi, kui heale asjale hakatakse järge tegema, juhtub tihti, et see tuleb poole nörgem. Igatahes nii need punktid näitasid.

Aga päris hea, et kuldajastu ära vaatasin. 

Vahe pole kohe kindlasti nii suur, nagu reiting näitab. Juba zhanr ise määrab palju ära; ja tugevad näitlejad teevad teise poole tööst. 

Pealtnäha oli köik samamoodi: ajalugu läks edasi, syndmused toimusid; näitlejad olid sama head. 

Cate Blanchett tegi järjekordselt tugeva esituse tiitelrollis. Geoffrey Rush sir Francis Walsingham'ina ka, ehkki ta ei olnud enam selline salapärane must jöud, nagu esimeses filmis. Aga kus ta sai enam nii salapärane olla, kui ta juba juhtis kuninganna selja tagant riiki, enam-vähem köik oli ette teada. Nii temal, mida vaenlane tegi - kui ka vaatajal. Kaardid olid lauale pandud.

   

Kuid siiski oli midagi ka teistmoodi. Väliselt vähe, aga siiski. Liiga palju oli tähelepanu kostyymil - need olid yyratud; aga kuninganna soengud - nende kohta pole yldse sönu! 
Kui ma avastasin, et ma olen syvenenud imetabastesse röivastesse, mis igas järgmises stseenis oli uued ja veel uhkemad; ning soengute hyperkonstruktsioonidesse,  sain aru, et väline peab millegi puuduolevat kompenseerima, aga ma ei saanud kohe aru, mille arvelt see 'keskaja moeshow' tuli, sest järgmine stseen oli juba uues kohas, kus domineeris uus keskkond. Juurdlesin pärast, sest vaatamise ajal ei saa möelda - film polnud sugugi igav.


Ehk puudus filmist see 'teine plaan', sygavus,  mis oli esimeses? Köik oli kuidagi lineaarne, yheseltmöistetav.
See seletab ka paljude hindajate nii madalad punktid.
Kes aga tahtis annuse ajalugu saada - nii värvikat öpikut ei leia kusagilt - see selle ka sai! Oli elu naturalismi; oli uus ja värvikas tegelane körvalelykatud Robert Dudley(Joseph Fiennes) asemel - maailmarändur sir Walter Raleigh magnetilise briti Clive Oweni esituses; oli väga-väga hea merelahingustseen...töepoolest, ainuyksi selle lahingustseeni pärast tasus film ära vaadata, seal polnud yleliigset vägivalda, kuid see-eest nii mönedki teravmeelsed symbolistlikud kaadrid, eriti veealused, mis jäävad erakordseina filmiajalukku. 
Kuigi hispaanlaste kampa oli suhteliselt toladena kujutatud, tasakaalustas seda kunigas PhilipII rollis olnud andekas näitleja Jordi Mollá. Temas oli see sygavus, väljaytlemata mötted ja tunded. Duett lapsega (Infanta - Aimee King) oli omaette pärl. 


Kindlasti tekkis paljudel huvi ajaloo vastu ja tahtmine kontrollida, kas just köik oli nii. Ja kui päris täpselt mönes detailis polnudki, siis ma usun, et keegi ei pahandanud möne kunstilise liialduse pärast.


Miks siis teises osas puudus esimese osa värskus? 
Juba stsenaarium, kui ta vähegi syndmuste käiku ning peategelaste saatust pidi  jälgima, oli keskendunud mitte enam nii noortele inimestele (Elizabeth oli tollal vist veelgi vanem, kui filmis). Aga Cate mängis vananeva ja kibestunud kuninganna rolli väga hästi välja. 
Walsingham jäi ju päris vanaks ja oli löpus haigevoodis. Rush'ile ei saa midagi ette heita, ta mängiski vana meest, kes oli kaotamas varasemat intriigitsemisteravust - kuidas ta muidu hispaanlaste seatud löksu langes.


Nii, kuidas vananesid filmi peosalised, nii olid ka ju filmitegijad ligi 10 lisa-aastat selga saanud. Ja see pole väike aeg keskea yletanute jaoks. Rezhissöör Shekar Kapur on syndinud 1945.aastal, seega Elizabeth'i tehes oli ta 53 aastane. Aga 2007 aastal juba 62. Selles eas on see isegi väga suur vahe.
Kui körgelthinnatud ja auhindu korjanud kunstiteosele järge teed, on vaja tingimata töestada oma headust, veel parem, seda yletada - ja see on topelt raske ylesanne.  
Paraku ei osatud ekspluateerida seda vananemise vilja - kypsuse tarkust ja/vöi siis seda näidata, sest tuli ka näidata hulgaliselt uut action'it ja uusi lavakujundusi.  Ei saanud ju zhanri kammerlikuks psyhholoogiliseks draamaks ymber muuta. 
Ma ei ytleks, et staarid olid alakasutatud, nagu kusagilt lugesin, nad olid väga heas vormis ja tegid oma parima. Vöib-olla läks kleitide ja soengute kallal nokitsemiseks sellepärast, et nooruslikku tuld oli nii filmitegijatel kui ka ajalukku kirja pandud osalistel vähemaks jäänud ja tähelepanu kandus esimeses osas saavutatu näitamisele - rikkuse väline manifestatsioon oli ju kuldajastu märk, nii et norida poleks nagu millegi kallal. 
Paraku on kinokunsti hindav vaataja halastamatu ja ei hinda sääraseid pingutusi esmatähtsate saavutuste hulka...

Kauged maad, ajalugu ja eksootika. "Mongol". "Australia"

Aastavahetus on vist selline aeg, kus hing ihkab pigem vaatemängulisust kui tösiseid emotsioone. Uue, suure ekraani kojutoomise puhul sai yle vaadatud möned osad "Sörmuste isandast" - meile kingiti möned aastad tagasi kenas karbis komplekt koos lisamaterjalidega. Nyyd oli vöimalus tulnud, kinoelamusest oli paras aeg möödas ka. (Sörmuste-filmid on linastunud siin just iga kord jöuludeks, seega nagu traditsioon juba).
Oli vägev kyll - peaaegu kodukino!
Muidugi, head filmi ei riku ka väike ekraan, aga sellistele lugudele on kvaliteetne pilt ja igast nurgast tulev heli suureks plussiks. "Peaaegu kodukino" ytlen sellepärast, et ma enam-vähem tean, mis asi see on - veel suurema ekraani, projektori ja täiusliku helisysteemiga, spetsiaalsetest mugavate toolidega omaette ruum. Seda meil muidugi pole, aga endisega vörreldes...mis siin rääkidagi.


"Sörmuste isandast" ma palju juttu ei tee. See zhanr pole minul lemmikvaldkond ja ainult asjaolu, et mitmekesi koos kinnominek vöi kodukinoseanss koos söpradega on omaette syndmus, vötan ma meeleldi vaatamisest osa, eriti, kui laual on vein ja muu hea-parem.
Nyydseks oli peaaegu kogu triloogia meelest läinud, aga ikka hakkas mingil ajal igav, nii et ma viilisin veidi - kodus saab seda teha.
Ja mida on minul rääkida briljantsest kunstkäsitööst nagu see sörmuse lugu on - seda on ammu teinud/teevad asjatundjad niikuinii. YouTube's on ka tilluke paroodia yleval, mis ainult töestab filmi suurt populaarsust.

Järgmised kaks filmi, mida ma rohkem puudutan, on samuti pigem käsitöökunsti zhedöövrid, kuid siiski rohkemal määral filmikunst selles möttes, mida mina kunstiks pean. Neil on yks yhine omadus ja seos minu huvidega: kauged maad, ajalugu ja eksootika. 
Ja need maad peavad olema töelised, mitte mingid kurrunurruvutimaad. Ja film, kui ta juba vaatemänguliselt ajalugu kajastab, ei tohiks ka faktides väga mööda panna.
Eksootika on siis iseenesest kauba peale, aga ainult eksootika pärast ma pikalt ekraani ees istuda ei viitsi - siis vaatan pigem teadussarju.
Lisaks sellele ei kirjuta ma siia/pole veel kirjutanud ka paljudest väga headest filmidest, kui mul ei teki isiklikku seost.
Seekordne seos oli niisiis aastavahetuseaegne nälg meelelahutuse järele ja selle kajastus nende filmide näol - "Mongol" ja "Australia"

Mongol (2007)

Rezhisöör Sergei Bodrov

Vene-Saksa-Kazasthani koostöö

"Mongol - Tzhingis-khaani töus"  on kahtlemata tugevam film, kui "Australia", kuid mölemad on igati pönevad, harivad ja väga vaatemängulised, eriti esimene. Ehkki "Mongol"'is on kahjuks silmatorkavaid ajaloolisi vigu (vale keel/murrak ja liiga euroopalikud hobused - aga kust seda ligi tuhande aasta tagust öiget dialekti vöi masajalgset hobust enam meie ajal vötta?) Köik muud komponendid andsid igatahes ysna maalilise pildi. Ja polnud seda holliwoody'likku pateetikat, mida kahjuks oli liigagi paksult "Australias".
Niisiis nendele, keda juba lapsepölves Tzhingis-khaani lood tösiselt köitsid, on film töeline maiuspala....aga mööndustega.

Sergei Bodrov

Ehkki Mongoolia ja Kazasthani maastikud on lummavad (mölemad filmid on just sedasorti tööd, kus maastik mängib kandvat rolli) ja suurepärased taustad eepilisele loole, oleks vöinud "Mongolis" rohkem pyhenduda psyhholoogilisele liinile, materjali näis ylegi jäävat ja näitlejad olid tugevad, eriti peaosas mängiv Jaapani näitleja Tadanobu Asano (näiteks on mul tema kultusliku anti-kangelase Zatoichi film).
Selle asemel oli palju veriseid lahingustseene, mis tundusid löivumaksmisena nyydisaegsele publikunöudele, mis on harjunud holliwoody'liku madinaga. Selline mulje jääb, et raha andjad panid rezhissööri tegema "kassahiti" valikuid selle asemel, mida ta ise oleks tahtnud teha. Kuid vöib-olla on elamine-töötamine USA's tema endagi stiili möjutanud; vöi on see venepärane suurfilmi formaat?
Bodrovi etniline vanaema oli burjaat, ka eelmine tema film "Nomaad" ja praegu filmitav (ei tea täpset pealkirja) on Kesk-Aasia ainelised.

Aga kui actioni ja draama suhe oleks olnud nagu vaatemängulises "Inglise patsiendis", kus maastikul (täpsemalt körbel) on samuti peaosa - ehk siis oleks ka film tugevam ja vöiks isegi "Inglise patsienti" oma värskuses yletada.

Nyyd aga ei saa aru mitmest pöördekohast - näiteks kuidas pääses noor Temüjin jääaugust - kohati oleks nagu kaadreid vahelt välja löigatud - ja möned ytlevad, et jääb arusaamatuks, kuidas ikkagi nii mehisest mehest, truust kaasast ja heast isast sai säärane barbar, kellest jäid maha kolbamäed ja tyhjad kylad tuhandete kilomeetrite ulatuses Ungarini välja (väga huvitav miniylevaade mongoli armeest, vöitlusmeetoditest, vallutustest ja lagunemisest on budismi ensüklopeedias ).
Järele möeldes aga oli film just nagu puust ja punaseks tehtud töestus sellele, miks ja kuidas kujunes selline halastamatult julm väejuht. Iseloom (geenid - isa oli juht), lapsepölv (raske), keskkond ning kultuur (pidevalt omavahel vöitlevad suguharud ja algeline kultuur ning karm olme) - see oligi sealsyndinu saatus. Kohaliku Jumala soosing veel lisaks. Vöi oli see suunav körgem jöud, vötku, kuidas keegi tahab.
Tegu on ilmselgelt Tzhingis-khaani heroiseerimisega ja film löpeb seal, kus algas tegelikkus köigi teiste rahvaste jaoks.
Film oli lugu karastumisest, massidele teenäitajaks saamisest - nagu oli ka (andke andeks naljakas vördlus) film "Coco before Chanel".
Vörratu vaatemäng, kaunis, suhteliselt vähenähtud Kesk-Aasia loodus ja väheteatud killuke ligi tuhande aasta tagust ajalugu.

Australia (2008)

Aga nyyd aussie'de juurde.
Austraalia tuntud rezhissöör Baz Luhrmann ("Moulin Rouge!", 2001) tegi teisele pyhendunud austraallasele Nicole Kidman'ile filmi, kus viimane särada saaks. No nii see pealiskaudselt välja näeb! Eelarve oli sama suur kui ootused ja need mölemad olid hiiglaslikud.
Räägitakse, mees ise on nimetanud oma filmi “Baz Luhrmann’s Aussie version of Gone With The Wind“.
Algus pole paha - täis tempoga tuuakse vaataja ette proloog, mis on kiire, koomiline ja värvikas - justnagu kabaree etteaste, seda Baz oskab!
Aga siis hakkab film venima ja omandama eepilise jutustuse vormi, mis nöretab sentimentaalsusest ja pateetikast. Sekka westerni elemente, lastekaitse-teemat, söjaromantikat...kokku köigile midagi, aga nöudlikumale vaatajale ei paku see rosolje tugevat kunstielamust.
Ei tea, kas film oleks Russell Crowe'ga parem olnud, ma arvan, et töenäoliselt oleks. Crowe'l on mingi teine plaan, mis annab sygavust ka siis, kui muud osad on vaatemängulised. Kahjuks aga hyppas Crowe alt ära.

Asja päästaks/päästab vörratu Autraalia loodus (siin eriti karm pöhjaosa); pärismaalane, salapärane aborigeen ja tema 'creamy' Nullah (segavereline lapselaps, kelle jutustus tegelikult see lugu on - völuv laps-näitleja Brandon Walters); ning minu jaoks veel ka...ajalugu. Näiteks II MS syndmusi tunnen niivörd vähe, et Darwini linna pommitamine jaapanlaste poolt oli mulle teadmata vöi ununenud.
Kuid jah, liiga segi on köik need asjad.
Ilus kummardus aborigeenidele - nn varastatud generatsioonile, oli filmi löpus ametlik tekst, vabandus neile, keda sunniviisiliselt tömmati välja oma keskkonnast ja pyyti panna elama valge inimese elu.
Kui möelda, et aborigeenid vöisid olla elanud 40 000 (jah, nelikymmend tuhat!) aastat sellel eraldatud mandril, siis on öudne, mida valged tegid paarisaja aastaga...
Tegelikult algab film ka tekstilise sissejuhatusega, aga minu meelest jäävad ava-ja löpusönad kunstlikuks nagu partei manifest.
Köik jääb holliwoody'likult staaritseva draama varju, poster ise näitab seda.
Ega siin rohkem olegi öelda.
Aga Austraalia loodus on see, mis ei peta.

Ja muide, Kidman polnud sugugi nii hea, kui ma lootsin, aga sellise stsenaariumi juures polnud tal vöimalust. Tegi kenasti köik karmid ratsutamised-lehmakarja ajamised ära, aga, aga...ma näeks teda meelsamini läbinisti aristokraadi rollis. Pigem vöiks ta mängida kylma ja kainelt arvestavat, vöi siis naiiv-pahelist iludust á la Sylvia Kristel. (Ka "Silmad avatud kinni" osatäitmine oli önnestumine. Vöi siis Grace "Dogville"s. Kidman teeb ikka aeg-ajalt häid rolle kehvemate rollide vahel...)Isegi avatseenide koomilis-eksentriline proua istus talle rohkem, kui hilisem köva käega karja-rantcho emand mrs.Boss.

Kes jälle kord körvalosas röömustas, oli Jacek Koman - sama poolakas, kes mängis ka "Moulin Rouge!"s väikse, aga plahvatusliku argentiinlase rolli.  "Australias" oli ta körtsmik Ivan.
Vihje slaavi päritolule... IMDb andmetel teeb ta Melbourne pundis VulgarBand vene blatnoide muusikat. Vaat seda tahaks näha-kuulda kyll.
Pilt ja huvitav artikkel temast, "Vaikne mees", asuvad siin: http://www.smh.com.au/articles/2002/12/27/1040511177792.html
Tuleb välja, et ta on ka teatrinäitleja, kes aastal 2002 sai Beckett'i tykis mängida...Imelik oleks rohkem temast kirjutada, aga on selge, et Jacek Koman jääb mu huviorbiiti.

Veel yks löik "Australia" kohta IMDb kommentaariumist, mis väljendab ka minu arusaamu:
/---/It certainly starts as a camp comedy, then lurches into a clichéd action romance adventure, before descending into an attempt at World War Two melodrama and finishing with a dubious helping of Elgar over a rather uncomfortable attempt at serious social commentary. Elgar? I mean why? My dictionary defines a farrago as a confused mixture, a hodgepodge or medley. That sums up Australia perfectly, a farrago. It has no idea what it wants to be so it attempts to be everything to everyone and fails at almost all of it./---/ 


Mis mulle väga meeldisid, olid kostyymikunstniku Catherine Martin'i loodud röivad, eriti Nicole'le. Alloleval pildil on Kidman, Martin ja ka paar sobivaid Ferragamo kingi.

Pilt pärineb siit.

Löpetuseks avastasin materjali, millest selgus, et Crowe taganemine polnud ainus tööd pidurdav probleem. Ka filmi löppu muudeti, kuna see oli testvaatamise käigus USA filmipubliku jaoks liiga kurb (Jackman'i kangelane pidi stsenaariumi kohaselt filmi löpus surema).

Aristokraat ja aborigeen

Lisaks olid lehmad, 1500-pealine kari, sunnitud vahepeal karantiinis olema. Aga nemadki olid yhed peategelased. 

"Köik, mis juhtuda sai, ka juhtus", ytles Luhrmann ise.

Viimaks yks armas pilt, mille pika otsimise peale leidsin: Nicole ja Brandon filmivötete vaheajal.