mille paigutasin siia ette peale oma Pöffil kirjutatud loo ylespanemist, sest leidsin kena seose Ivari bloogist:
"Kui madalale veel?"
http://arvamised.blogspot.com/2008/11/madal-uudishimu-minus-ksib-kui-madalale.html
Ivar kirjutab sellest, mida ta näeb ja kuuleb meedias, mis omakorda kajastab - vöi justkui kajastab - meid ymbritsevat elu.
/---/ Ikka leitakse midagi veel põlastusväärsemat ja madalamat, kui sa oskaks ette kujutada; ületatakse piire, mil pole isegi kunstilist piiriületuse maskeeringut.
/---/ Kuri kahtlus sisimas, et äkki ma ikka otsin ka mingit püha ja ilu kuskilt taga, aga ehk mitte liig lihtsat, vähemalt ei kajastu see mu töös. Võib-olla ma ikka igatsen mingeid norme, et inimesed elajalikult üksteist alla ei kugistaks. Aga võib-olla on minus ikka lõpmata palju sitas püherdamise iha, et ma oma jätkuvale vingumisele ei suuda loobuda meie meediakesksest ühiskonnast ja eluviisist.
----------------------------------------------------------
Asja juurde,
nimelt see tekst haakus minu kinoelamusega P.Pärna viimast filmi vaadates. Eks Pärn peegeldab samuti maailma meie ymber, temale omase rikka kujundlikkuse ekraanilepaiskamisega. Vöi kuidas seda nyyd paremini öeldagi?...igatahes tolle filmi peale kysisin ma kinos:
"Kui kaugele vöib minna?"
ELU ILMA GABRIELLA FERRITA
Eesti 2008, 43’44’’
REŽ: PRIIT PÄRN, OLGA PÄRN
Tehnika: joonis / drawn
Dramaatiline lugu armastusest, lukus ustest, näotust vargast, haavatud kurest, kadunud sülearvutist ning õdedest O’Keydest, kes on virtuaalsed prostituudid... Filmis ei ole Gabriella Ferrit, kuid on peaaegu happy end.
Jah, kui kaugele vöib minna masendavate kujunditega, iseendast vägagi andekate ja ootamatutega? Taluvuse piiril olevatega.
Selgus, et väsitavalt kaugele, igatahes hakkas mul kinosaalis tydimus peale tulema. Mis oli väga imelik, Pärn on ju niivörd leidlik, mitmekihiline, ammendamatu...meenusid köik tema ylivördes head filmid, mida varem näinud olin ja mida vaataks veel. Aga seda viimast filmi ma enam vaadata ei tahaks. Ometi oli Pärna uus film peapöhjus, miks ma selle kinopileti olin endale aegsasti varunud. Tundsin ennast nagu mingi zhyrii liige, kes oli tulnud tööd tegema - Pärn vaadatud, linnuke kirjas. Mul pole Pärna vastu isiklikult midagi, ta on loomulikult peajagu enamikust yle, ja istus elusuuruses kohe minu taga ning sai teenitud aplausi, kui teda saalile tutvustati ja viidati, kus ta istub.
Aga film...pyydsin asja selle syyks ajada, et lugu oli pikk ja seda näidati programmi löpus, kui teised ysna head filmid oli järjest emotsioone proovinud.
Aga ei, mu sisemine kompass ei vönkunud kaasa ja mingi loogika ei aidanud. Minu jaoks oli Pärn vindi yle keeranud. Vöi oli ta minu jaoks liialt keeruliseks, elitaarseks muutunud?
Kas Pärn on varem nii väsitavalt masendav olnudki vöi olen ma ise muutunud...peaks hankima filme ja yle vaatama.
Ja happy end selles filmis? - pigem oli see endaga vastuolus olev formaalsus köige selle ropult haige fantaasia löpus. Nagu Jelineki Nora's see 'valgustumise' filmilöik.
Ehk Priit Pärn kompis piire, kui kaugele suudavad vaatajad kaasa tulla, kui iga järgmise kaadri järel kerkib esile aina räigem kujund?
Ta kyll vöitis (minu arvates oli see vöit nagu preemia köige eelneva eest, ehkki ta pole ka enne vöitudeta jäänud), aga minu jaoks minetas ta mötteliselt körgeima koha andekate animaatorite pjedestaalil. Vöib-olla olen ma naiivne esteet? Otsin killukestki ilu tasakaaluks?
Ei, mitte!
Kui see nii oleks, siis poleks mulle meeldinud
Horvaatia film " See, kes mõõdab"
ONA KOJA MJERI
Horvaatia 2008,
6’40’’REŽ: VELJKO POPOVIC
Tehnika: 3D
Kas me oleme tõeliselt vabad? Kas meie soovid on tõesti meie enda omad või on hoopis ühiskond need peale surunud? Film küsib: kas oleme selle kultuuri ja ühiskonna orjad, kuhu sündisime, või on sellest võimalik ka põgeneda?
Selle lootusetult haige, vöörandunud maailma peeglit näidati siin palju tabavamalt. Ilma mingi happy endita. Sest seda pole. Me lykkame oma elu ostukärusid kuristiku poole ja vöidab see, kel on surres rohkem asju. Triviaalne kokkuvöte, aga film ise oli pärl.
Ma oleks tahtnud plaksutada, see oli nii täpne, nii andekas. Need yksteise järel liikuvad figuurid, keep smiling'u metallplaadid näo ees kölkumas.
Need kujundid ei korranud ennast erinevais variatsioonides, nagu Pärna kaadrist kaadrisse ja filmist filmi liikuvad tegelased. (Kuid ega ma muidugi ei tea, äkki ajab ka Popovic köigis oma filmides yht ja sama rida, samade tegelaste ja kujunditega, nagu Pärngi?) Kuna pole rohkem Popovic'i näinud, pole ära tyydanud ;). Oi, mind vana paha, ei austa Eesti koryfeesid 100% ja jäägitult .
Aga yllatav, kui vähesega saab sedasama edasi anda, millest räägib ka Pärn, aga Pärna möte kaob minu meelest töepoolest kujundite sohu. Kellele ema ja kellele tytar, ytleb vanasöna.
Minu esimene koht oleks igatahes Horvaatiale läinud.
Sarnast masendavat maailma käsitles veel
GRRRR…
Suurbritannia 2007,
4’REŽ: GRIGORIS LEONTIADES
Tehnika: joonis
Film räägib lapse segastest tunnetest, imetlusest ja kadedusest oma isa vastu ja sellele järgnevatest süümepiinadest, kui ta püüab võtta isa koha ning kujutleda, et on täpselt nagu ta isa, kui mitte parem.
Einoh, on ikka ilusad kirjeldused, milline ontlik vanaproua need välja mötles?
Laps!? Samasugune masendav tatikas (sarnane Pärna ila nöristavale jönglasele), kes pyyab matkida kahe objekti - telekapuldis jalgpalli ja uudiste vahel - plöksivat isarollis ajukääbust.
Hästi tehtud.
Meeldis ka
Rutiinitus
NERUTINA
Leedu 2007, 15’
REŽ: JURATE SAMULIONYTE
Tehnika: nuku, piksillatsioon
See oli lahe ja helge lugu ysna vaimukate ja anektootlike muietega, natuke nagu muinasjutt ja natuke nagu kylajutt, yldiselt negatiivse tausta körval muhe naeratus.
..................................................................................
Eelnev käsitles siis
I vöistlusprogrammi.
Minu Pöff jäi ylikasinaks, kuid rahvusvahelise tudengifilmide paremiku vaatasin päev enne siiski ära.
Olid need filmid täpselt sellised, nagu sissejuhatavas könes öeldud, st.paljude heade leidudega, aga nad ei kvalifitseerunud siiski vöistlusprogrammi.
Pöhjus polnud sugugi tehnilise teostuse nörkuses, pigem ikka tegijate kypsuses, st selle puudumises. Väljendus see mötte ähmasuses, tegemises tegemise pärast, algse idee kadumises.
Meeldejääv neist oli...
Külgejääv
ADHERENT Norra 2007,
10’40’’
REŽ: JULIAN NAZARIO VARGAS
Poiss püüab tähistada oma sünnipäeva, aga isegi tema ema ei ilmu kohale. Ta tahab leida väljapääsu üksindusest. Mitu korrust allpool elab üksik tüdruk. Midagi ootamatut kukub nende eludesse ja varsti leiavad nad mõlemad imelise maailma. Kuid kas nad leiavad ka üksteist?
See on väga eksitav kirjeldus, meelde jäi visuaalselt kaunis, särav ja omapärase ylesehitusega ulmemaailm pilvedesse ulatuvate keeruliste ehitistega...jah, töepoolest, milledest yhes "majas" elas paks poiss, nimega Mr. Pekk, kes filmi löpus yritas köit mööda ronida tydruku, Miss Muna juurde.
Egg and Bacon, you know ;). Helesinine virtuaalsys vs needsamused yksteistväärivad tegelased. Ei mäletagi kuidas see ronimine löppes, polegi tähtis, joonistatud filmimaailm oli see, mis köitis.
Aga minu meelest eriti nörk film oli
Tulihingeline märter
ARDENT MARTYR
Soome 2007, 5’
REŽ: HELI ELLIS
Prod: University of Art and Design Helsinki
Soome huumor vist, millest ma aru ei saanud. Tuli karu ja söi abivalmis grillionu ära. Ei old naljakas ka mitte.
Siiski programmis viimane film (paremad ikka löppu?) oli minu meelest köva tase, oleks vöinud kyll ka vöistlusprogrammis osaleda:
Teeäärne laip
ROADKILL Taani 2008, 5’
REŽ: RANDY LARSEN, CAROLINE NIELSEN, LINE PIND, THOMAS SØRENSEN, MADS JOHANSEN
Prod: The Animation Workshop
Kui sa oled habras konn ja elu sõidab sust üle või ajab sind alla, siis võtab veidi jõudu, et tagasi jalgele tõusta… või jalale.
Film oli tehniliselt kenasti teostatud, möte ei hajunud minema, sympaatsed tegelased, humoorikad kujud; film oma positiivsuses pani mötlema neile mustmiljonile loomakesele, kes autoteedel oma elu kaotavad.
Helge reekviem väikestele laipadele maanteel.
Ime kyll, seda vaataks veel ja veel.
Löppsöna
Otsi kokku viies paneb mindki hämmelduma, kui madalale vöib meie kaasaegset elu kajastav meedia langeda - millest Ivar räägib/ ja kui kaugele lähevad andekad animaatorid sellesama näruse maailma peegeldamisega.
On närune maailm, no on. Aga andke siiski inimesele killuke head ja helget ka, palun. Söidame kyll köik koos kuristikku, aga vähemalt löbusalt, eks ole!
Lisan teksti PÖFFi materjalide hulgast:
Teiste seast võiks esile tõsta näiteks Priit Pärna ja Olga Pärna käesoleval aastal valminud filmi “Elu ilma Gabriella Ferrita,” mis esilinastus oktoobris. Priit Pärn ise avaldas enne esilinastust arvamust, et see on tema elu kõige parem film. Ta lisas, et film räägib elust niisugusena nagu see on ja et tegemist on ‘üsna erootilise filmiga’. Filmi kohta on üleval ka näitus, Hellemanni tornis. Näitusel saab vaadata originaaljoonistusi, eskiise ja suurendusi filmikaadritest. Näitus jääb avatuks PÖFFi lõpuni 7. Detsembril.
No mis sa oskad kosta...
Parim? - vöib-olla (enda jaoks tundub viimane laps alati parim, teistele - kellele meeldib, kellele mitte);
erootiline? - mina ytleks, et mul on erootikast teine arusaam :).
Naljamees see Pärn...aga nii ju animatsioonis olema peabki, tundub, et hoopis mina vötsin filmi liiga tösiselt!
