La Vie en Rose (  La Môme )





Directed by
Olivier Dahan
Produced by
Alain Goldman
Written by
Isabelle Sobelman
Olivier Dahan
Starring
Marion Cotillard
Gérard Depardieu
Sylvie Testud
Music by - Christopher Gunning
Cinematography - Tetsuo Nagata

Marion Cotillard Piaf'ina

Jöhkralt kurb film. Ainuke leevendus oli Piaf'i* laul, muusika, siis kui ta suu lahti tegi. Köik muu oli algusest löpuni masendav. Seega nii, nagu see tema elu oligi. 

*Jah, ma ytlesin Piaf'i, sest Marion Cotillard oligi nii orgaaniliselt Piaf, et see oli tegelikult tema film. 
Selle filmi puhul ei äratanud Oscar mingeid kahtlusi, ka seitse muud auhinda kinnitavad seda. 


Kuna mul ei olnud vöimalust yhegi kangelasega samastuda (selgub, et mullegi on see vajalik), siis ehkki mulje oli vägev ja kestis mitu päeva, oli see masendav ja kurb järelmaitse. Vastupidiselt "Coco Before Chanel"-le, mille naispeategelane oli eluraskustelt sarnase saatusega, aga film oli elujaatav. Piaf oli ka tegelikult elujaatav inimene...aga, mis elu see oli. 
Muidugi, lugu on otsast löpuni autobiograafiline, ehkki mitte kronoloogilise narratiiviga, näeme me Edith'it kuulsuse tipul ja tema vanadust ning Piafi löppu. 
Coco film löppes enne, kui temast sai Chanel.
Ma ei tahaks Piaf'i lugu ymber jutustama hakata, sel pole mötet. Kes teavad, need teavad, muusika on jäänud.
Aga filmile endale ma täishinnet ei paneks. Kas oli peaosatäitja nii tugev, et köik muu tundus tavapärane (ma ei ytleks, et just igav, aga...); vöi oli mingi muu pöhjus, ma ei tea.

Marion Cotillard

Yllatajaid teistes osatäitmistes eriti polnud. Vöi kui, siis Emmanuelle Seigner, kellest ma olen natuke rääkinud Polanski postituses ja keda ma pean väga huvitavaks näitlejaks, tegi punapäise prostituudi rollis hea esituse. Seevastu Sylvia Testud (kes jäi mulle silma Chantal Akerman'i "La Captive"'s) oli nörgem, noh, seegi väike yllatus. Aga ega ma Testud'ist palju ei tea, temaga on igal aastal 2-4 filmi välja tulnud, aga ykski neist pole vist laialt tuntud. Ehkki samuti nishifilm, oli vana "La Captive" tugev elamus iseenesest. Aga see oleks juba teine jutt...


Meigikunstniku töö oli kyll fantastiline, kusagilt lugesin, et ainuyksi piafilike kulmude "tegemine" olevat tunde vötnud. On ju raske neid kahte pildil olevat naist seostada? Ka meigi eest tulid päris säravad tunnustused.


Seosed:
Minu kokkupuuted Piaf'iga (muidugi tema muusikaga) on täitsa olemas. Sai neid laule kuulatud prantsuse keele tunnis, sönu vihikusse kirjutatud ja isegi kaasa ymisetud. Leesi oskas prantsuse-vaimustust sisendada...kes teab, milleks see aastane suhteliselt lötv keeltekoolis jölkumine mulle vajalik oli. Selles postituses see kyll ei kajastu - pole tihedat ja sygavuti minevat analyysi ega muud erilist. Ilus aeg oli, aga see oli nii kohutavalt ammu...seda nimetut prantsusevaimustust enam pole kusagilt vötta. Ka pögusad Pariisiskäigud pole kuidagi haakunud. 
Ehk kunagi, kui ma Prantsusmaal elaksin ja sellega uuele möistmise vöi isegi vaimustuse tasandile satuksin?