Kultusfilm "Das Boot - ühe allveelaeva lugu" Lennusadamas

14. märtsil kell 18:00 on kevadhooaja Allveekino programmis 6 Oscarile nomineeritud legendaarne saksa 1981. aasta ajalooline sõjafilm „Das Boot“
Režissöör: Wolfgang Petersen
Riik: Lääne-Saksamaa
Aasta: 1981
Kestus: 3 h 29 min
Keel: saksa, inglise
Subtiitrid: inglise


„Das Boot“ on üks mõjusama atmosfääriga filme, mis kunagi kinolinale jõudnud, on kirjas Lennusadama uudiskirjas.
Ja mida minagi siis ANNO 1790 eessönas seeriafilmidest ytlesin! Koguni kultusfilm, tuleb välja. Aga kindlasti yks söjavastasemaid (söja möttetust avav) filme, mis kunagi on tehtud. Ja närvesöövalt pönev.
Uudiskirjast:
Saksa allveelaeva U96 lugu avaneb teise maailmasõja keerises vaatajaile äärmise detailitäpsusega. Allveelaeva meeskond asub missioonile, et anda oma panus Inglise laevastiku hävitamiseks. Kui missioon ebaõnnestub ja allveelaev pommitamises viga saab, jääb meeskond koos laevaga merepõhja lõksu. Alguse saab pinev ja klaustrofoobiline sündmuste ahel.

Lennusadama muuseumist veel:

Seanss allveekinos maksab ainult 4 Eurot, aga kogu Lennusadam (millest mul on plaanis kirjutada teises blogis) on nii pönev koht, et terve päev läheks juba seal ära. Vöin julgelt öelda, et yks kaasaegsemaid ja paremaid muuseume maailmas. Väga lastesöbralik, aga kuna see film lastele ei sobi, tuleb seekord väiksemad koju jätta.
Soovitan soojalt ka söömiseks aega vötta, kohvik Maru (T-P 11-19) yllatas hea menyy ja meeldiva teenindusega. Eestimaine kalavalik, oma söir, Kihnu leib jms. Mina söin pearoaks ahjupotis hautatud räimi koorekastme, kartuli ja aiarohelisega, mmmm. Lastemenyygi pole junk-food, nagu millegipärast enamasti lastele pakutakse. Ja hinnad on möistlikud, nii et sööma tasub muidu kah minna.

Filmi kohta huvitavat lisalugemist: http://www.unsungfilms.com/7428/das-boot/

Teadmiseks, et Lennusadamas on tulekul veel yks filminäitamine:

12. aprillil kell 19:00 Enigma
Režissöör: Michael Apted
Riik: Inglismaa
Aasta: 2001
Kestus: 1 h 59 min
Keel: inglise
Samuti nähtud ja vöin soovitada.

Polanski fenomen

Roman Polanski on mu absoluutne lemmik.
Nii imelik, kui see ka pole, on mul sellega seoses temast väga raske rääkida. Vaatamata sellele, et kaks kogumikku on riiulis ja peale selle ka midagi arvutis ja et möndagi filmi olen vaadanud korduvalt. Hea kindel tunne on, et mul on möned tähtsamad asjad olemas ja ta on ka ainuke tegija, kelle uuemaidki filme tahan köiki fyysilisel kujul omada. See on mulle väga oluline.
See 'armastusavaldus' siin on muidugi mind ennast paljastav, aga ma ei saanud seda teha siis, kui ma blogimist alustasin. Iga asi omal ajal...vöi veidi hiljem.

Ka see tekst - millegi pikema algus - on visandina kaua kaustas seisnud. Eile, peale vana Chinatown'i vaatamist mötlesin, et nii hölmamatut asja vist polegi, kui tema filmidest rääkida. Minu järelejäänud elust ei piisaks, et tema pooltestki tehtud töödest mingit analyysi koostada. Aga mönest filmist ma proovin juttu teha kindlasti. Hakkan siia lisama mötteid, vöib-olla ka filmograafiat, kui midagi uuesti (yle) vaatan.

Täna tahan lihtsalt selle postitusega kustutada halba maiku filmist, millest kirjutasin eelmises loos. Vahel tuleb kehvale hea körvale asetada, muidu ei saa aru. Ja vastupidi.
Isegi vana, 1976.aastal tehtud Chinatown, mida ma niisiis eile öhtul vaatasin - pealtnäha primitiivne krimifilm - oli parem, kui 2010.aasta Must luik (mida vaatasin öhtu varem, ja mis oli, nagu ma nyyd aru saan, pelgalt vaimuhaigusega flirtiv efektne meelelahutus).
Polanski ei tee mitte yhtegi mittevajalikku ega edevat liigutust ja mulle meeldib see kohutavalt. Ta ei taha vöita publikut toretsevate teemade, ilusate kaadrite, erakordsete stseenide, tausta ja muu sellisega, sest ta teab ylitäpselt, mida ta filmiga öelda tahab. Ja ta kaevab sygavamal.

Polanski ja Nicholson Chinatown vötetel nöu pidamas

Väga liigutav on see, kuidas ta teeb oma filmis tihti ise möne väikse körvalosa. Nagu Chinatown'is kurjategijana (ainult korra kaadris), kes eradedektiivi - peategelane J.Nicholson, väga hea roll - nina noaga ähvardas ära löigata. Aga löikas ainult väheke, öpetuseks. Selline must huumor. Mmm, ja kui ma mötlen löbusate vampiiritapjate peale! (The Fearless Vampire Killers or: Pardon Me, Madam, but Your Teeth Are in My Neck )

Polanski vötab elu köige traagilisemat kui ka koomilisemat poolt ilmselt vördse innuga kui savi, mida saab kunstiks vormida. Ja-jaa, The Pianist on ikka veel riiulis ja vaatamata.

Visandisse olin kirjutanud ka möned read filmist Frantic.
Selgus, et olin kunagi ammu mingit katkendit sellest näinud ja siis ma ei teadnud, et see oli Polanski film. See katkend oli väga meelde jäänud ja ma lootsin, et see on seesama asi. Oligi.
Kahtlemata on see film alahinnatud, kui IMDb'i kuute punkti ja seda, et see on pigem vaatajate, mitte kriitikute sait, silmas pidada. Polanski filmid pole kunagi olnud mainstream asjad  ja see, kuidas Harrison Ford kui ameerika matcho-kangelase kehastus on pandud igati eksliku tavalise inimese rolli täitma, on huvitav. Esimest korda mulle Harrison Ford tösiselt meeldis, aga arvata vöib, et see ei meeldinud Indiana Jones'i austajatele.
Kuna selles filmis puudub ka Polanskile iseloomulik syrrealistlik alatoon - vöi on seda liiga vähe - siis vöib see film mönele tösisele Polanski fännile liiga vähe 'kunstipäraselt sygav' tunduda. Kokkuvöttes pole see ei kassafilm ega ka pealtnäha 'suur kunst' - sellest see madal hinne IMBd-s ilmselt tuligi.
Mulle meeldib see, et film näitab Pariisi sellest kyljest, mida tavaliselt ei tehta. Pole seal seda ameeriklaste unistuste 'armastajate' linna, vaid päris karm kulissidetagune maailm. Polanski teab ilmselgelt mölemat poolt ja ta asetab Frantic'u peategelase just sellesse karmimasse keskkonda.
Muide, seal mängib ka Polanski abikaasa, mitmekylgselt andekas pariisitar Emmanuelle Seigner. 

2011

Mind hämmastas see näitlejatar esimest korda Polanski Bitter Moon'is, kuid tema kohta tuleks juba teine lugu.
Kuidas Polanski, kasvult lyhike, mitte köige atraktiivsema välimusega mees, on saanud endale maailma köige eksootilisemaid naisi? Öeldakse et möni mees on oma saatusest suurem ja - ju see kehtib ka nende asjade kohta.

Mötlesin tykk aega, mismoodi ma köiki teisi tema meistritöid iseloomustaks. On tunda, et Polanski (ka tihti stsenaariumi autor) teab täpselt, mida taha tahab, mis on löpptulemus ja kuidas seda läbi viia. Yhesönaga, tunneb ainest läbi-ja löhki. On kuulda olnud, et ta on lausa diktaatorliku joonega ja väga nöudlik iga kaadri suhtes, kordab niikaua, kui saab soovitud tulemuse. Valib ise valguse, läätsed ja iga detaili. Meeldib töötada väikese kollektiiviga olles loov ja humoorikas, isegi riukalik.
Vastupidiselt näiteks Clint Eastwood'ile, kes alustab vötteid hilja, (et köik saaksid ennast välja magada); peaaegu kunagi ei tee yle yhe duubli ja laseb rahva varakult öhtule. Stiilis - läheb nagu läheb, kui aga meie oleme kulgemises. (Läheb tavaliselt hästi, filmid ei yleta eelarveid ja näitlejad saavad improviseerida). Ka tema on mees, kes alati tahab oma filmidega midagi öelda - ja ytleb ka. Ka tema ei efektitse tyhja asja pärast. Arusaadav, sest ta pidi kaua tegema rolle, mida teised ette andsid. Mees, kes ei suitseta, vihkab vägivalda, mediteerib ja elab tervislikult, on pidanud eluaeg sigar suunurgas ja pystol käes kauboisid mängima, ime siis, et...Kui ma lugesin Polanski mötteid elu ja kino yle ja kui ma lugesin sama asju Clintwood'i kohta, hämmastas mind sarnasus, kuidas need mehed mötlevad. Ma väga tahaksin teada, kas nad (Polanski ja Eastwood) omavahel kuidagi pörkusid?...söbrad olid? Netist ei leidnud kyll esimese hooga midagi.
Kuid tagasi Polanski juurde.
Ta oli juba algaja filmitegijana lausa "inimhingede insener" - kui ma mötlen "Nuga vees" peale, mida ma nägin ilma yhegi subtiitrita poolakeelsena ja see köitis mind jäägitult, sest ilma könest arusaamatagi oli asi selge. Ja oli pönev, ja oli puändiga.

Aga jah,  'meerikamaaga pole Polanskil vedanud kunagi.
Nii traagilist saatust, kui temal, annab otsida. Polanski naine oli just rasedana usuhullu poolt mörvatud - seda lugu teavad muidugi köik, kes ka yhtegi filmi pole vaadanud - ja ta jöi ohjeldamatult. Ja ärge tulge mulle lapsepilastaja juttu rääkima, see oli eht-ameerikaliku kasuehne ema spektaakel, kes oma alaealise tytre kuulsate filmitegijate seltskonda (yritus toimus J. Nicholsoni majas, muide, aga Jack ise polnud kodus) pidutsema lykkas ja seesama 'tore' ema fabritseeris ka kaebuse tytre vastuseisust hoolimata. Ikka raha pärast, tydruk ise ei tahtnud sellest loost enam midagi kuulda, meedia tähelepanu all elamine pole meelakkumine (ja ma arvan, tal oli tollel peol löbus olnud, seda enam, et mingit vägistamist ega muud rövedat ju ei toimumudki).
Aga mis ma ikka räägin, on olemas körgelt hinnataud dok.film, mis sellest ja paljust muust pildi annab. Kymned intervjuud ja dok.kaadrid räägivad enda eest. Eriti hea on vandekohtuniku kokkumängud ja meedialembus - et protsess aga kaua kestaks.
Polanski tegi ise selle kohta väga vaimuka filmiklipi - keegi lööb trummi ja tema muudkui kargab kiirenevas tempos.
Nähes neid intervjuusid, ilmeid ja isegi pisaraid (aga ainult Polanskil endal), siis pole kahtlust, missugune nöiajaht sel ajal toimus. Muidugi tuli ta sealt pörgust tulema. Kui sinu täht töuseb ja sa oled köva konkurent - aga kui sul on ka tugev aksent ja sa oled Ida-Euroopast, siis on väga lihtne silt kylge riputada ja kanakarja kambakat teha... teised vöivad hullematki, aga sina ei vöi midagi, seda ei tohi unustada.
Önneks elab rezhissöör ammu Pariisis oma kauni abikaasaga ja nende lapsed räägivad kodus poola keelt. Seegi fakt juba ytleb midagi, kas pole?

Lugu sai katkendlik ja vöib-olla segane, sest see materjal käib mul lihtsalt yle jöu. Kuidas ma suudakski sellise erakordse talendi elutööst hästi ja lyhidalt rääkida? Vöimalik, et filmidest rohkem kirjutades kohendan ka teksti ymber. Vöi peaks kirjutama filmidest igayhest eraldi? Vöi poleks yldse vaja, sest seni ma seda ju pole teinud.
Eks elu näitab.

13.05.12
Uudis: http://www.epl.ee/news/kultuur/polanski-teeb-filmi-dreyfusi-afaarist.d?id=64383562


20.01.2013

The Ghost Writer (2010)

Writers: 

Robert Harris (screenplay), Roman Polanski(screenplay), and 1 more credit »

Stars:

 Ewan McGregor, Pierce Brosnan and Olivia Williams 

Möned kriitikute märksönad, mis väljendavad enam, kui seda teeks minu pikk jutt:

- elegantne

- delikaatselt hirmutav

- läheb naha alla

- nauditav

- mitte midagi yleliigset

- Polanski on meister tömbama vaatajat halli tsooni,

kus köik läheb viltu, keegi ei maga hästi ja saladused on peategelase eest varjul kuni köigi jaoks on liiga hilja

- See on 77-aastase Polanski austusavaldus Hitchcock'ile 

- Näitlejate eelmiste filmide aurad annavad teravmeelseid körvalmaitseid

Polanski' meistripuudutus, tema tähelepanu kadreerimisele, valgusele ja igale yksikule detailile ning paheline visuaalne teravmeelsus teevad filmist iga vaataja maiuspala. Tere tulemast tagasi, Roman.

Julie Rigg, Movie Time

 

Polanski ja Mc Gregor vötetel

Peategelane on kirjanik, kes satub juhuse tahtel tasuva töö peale (Ewan McGregor). Ta on tavaline hall ja väljapaistmatu mees, ilmselt andekas oma ala inimene, aga kellest suures plaanis, suure masinavärgi hammasrataste vahele sattununa ei olene mitte midagi. Samasugune oli ka Frantic' peategelane arst (Harrison Ford), kes sattus samuti olukorda, kus tavaelu reeglid enam ei kehtinud. Mölemad ilmutasid loomupärast intelligentsi, reageerisid väga loomulikult, stambivabalt. Näitlejate oskuslik valik, mis tundub esialgu ootamatu,  ongi Polanski yks suuri plusse. Ma usun, et Kim Catrall, kel on hoopis teistsuguste rollide slepp taga, täitis omamoodi vööritusfunktsiooni. Huvitav suhtestus tekkis ka Brosnani sama kylje juures, see oli teravmeelne valik. Väga hea rolli tegi Olivia Williams. Vöi jällegi: Polanski leidis ainuvöimaliku typaazhi?
Kihte ja mötlemist on palju ja yhe vaatamisega ilmselt ei haara pooltki nyanssidest.
Märgiks ära veel korduvalt röhutatud britikesksuse. Vöi praegused tendentsid USA poliitikas. Teades Polanski suhtumist USA'sse ja ka tegelikkust, siis paranoiast on asi kaugel.

Minu meelest yhe rolli tegi ka interjöör, super-modernne 'kaitstud' maja USA idaranniku saarel  koos kahe asiaadist majateenijaga. Väiksed könekad detailid.
Rääkimata fantastilisest kaameratööst (Pawel Edelman, "Pianist", "Ray", "Carnage" jt).

La Belle Noiseuse, 1991

Ehkki Jacques Rivette on meisterlik 'uue laine' rezhisöör, ei ole ma näinud peale nimetud filmi yhtegi tema teist tööd.
Kuid see on meostriteos pikkusele vaatama (4 maagilist tundi vöivad mönele ka igavad tunduda). Aga kui ise on kunstiklassis aktiga kätt proovitud (ypris raske!) oli päris huvitav. Ning muidugi igivana kunsti ja elu vaheliste piiride ja seoste kompamine.

See on film, mida ymber pole mötet jutustada - ja ega seal väliselt suurt juhtugi.

Millest ma tahaks eellooks rääkida, on taust, keskkond.
See on vana maamaja - möis vöi loss meie möistes - milles kunstnik ja ta pere elab ja kus körgemal tornis on vana kunstniku stuudio. Vöiks arvata, et säärane suur, lossimöödus maja on mingi filmistamp prantsuse elustiili markeerimiseks (meenub ka "Inglise patsiendi" söjaaegne prantsuse maamaja, kuhu patsient löpuks jääbki). Yhesönaga, selline ajatu, kulunud, väärikas ja sisse töötatud elamine oli ka  kunsntik Frenhofer'lil (Michel Piccoli). Maja oli veidi sarnane ka Ozon'i "Ujumisbasseini" ("Swimming Pool") tegevuspaigale, aga suurem ja kulunum. Juba sellise koha nägemine oma loomulikkuses - ja olles Prantsusmaal käinud, ei usu ma, et need vanad majad oleks praegugi  muutunud - oli hea äratundmine. Vaated oleks olnud nagu Auxierre' lähedastele pöldudele ja väljadele - nii kaugele,  kui silm ulatas...

 Auxierre reis meenus seda filmi vaadates

Maja oli niisiis veidi kulunud ja hooldamata, aga toimiv, suure ja veidi räämas aiaga.Huvitav oli see, et filmihelis olid väga olulisel kohal tuulekahin puudelehtedes, lindude ja linnahääled, tsikaadidesesirin - see köik oli lausa myra ateljeevaikuse körval - vöimlik et teadlik kunstiline vöimendus, eraldamaks ateljees toimavat muust maailmast.
Muide, säärase majatyybi symbol on ka Ridley Scott'i "Hea aasta" maamaja, kus majal oligi minu meelest kandev roll, muus osas oli film nörk.

Filmist endast

Directed by	Jacques Rivette
Written by	Pascal Bonitzer Christine Laurent Jacques Rivette (freely based on Honoré de Balzac's short story "Le Chef-d'œuvre inconnu")
Starring	Michel Piccoli Jane Birkin Emmanuelle Béart Marianne Denicourt
Music by	Igor Stravinsky
Release date(s)	September 4, 1991
Running time	237 minutes
Country	France / Switzerland
Language	French / English

Rivette meisterlikul lavastusel on suurim osaline hoopis... kunsti synd vananeva kunstniku (roostes) käe all: Frenhofer'il oli peale abiellumist oma modelliga selja taga 10 aastane paus maalimises. Tihti on nii, et tuleb valida, kunst ei salli enda körval midagi muud.

Vaevaliselt ja samm-sammult edeneb poseerimine ja esimesed visandid. Sedavörd-kuivörd modell harjub oma alastusega, kunstniku sulekribina vöi pliiiatsisahinaga ning vabanaeb krambist; kui peale vestlusi, möningast sydamepuistamist, väsimust ja vabastavat naeru tekib pöördepunkt - siis saab rutiinist inspireeriv seisund, tekib looming.
Pildi sisse hinge pannes (vöi kui modell aktiivsemaks pooleks osutub ja ise oma töösse hinge paneb) -  puudutab see ka tahes-tahtmata köiki kaasosalisi. Kunstniku naist, modelli poiss-söpra, selle öde jne.

Rivette näitab meile pastellipliiatsi tolmu, modelli seljavalu ja paberi fyysilist vastupanu, kogu seda pikka protsessi. Töenäoliselt on see parim kunstnikku ja tema taassyndi uuriv film. Piccoli ja Béart on teevad rolli sellise sisseelamisega, et vähesed saaks sellega hakkama. Mulle pole Piccoli typaazh kunagi meeldinud, aga hea näitleja on ta kyll.

Ma tean ise ka, et tuleb lihtsalt alustada, olen isegi möelnud, et yhel päeval vötan paberi ja pintsli ja... Yhel päeval.
Aga mötlemisest pole kasu, molbert jääbki tolmu koguma. Sest pole tulnud seda öiget töuget. Nagu oli vanale mehele noore kunstniku ja tema ilusa söbrannaga tutvumine.
Kuid see oleks juba syzhee puudutamine - kes vaatama juhtub, näeb niigi.
Filmi möte on ikka see, millest ma eelpool rääkisin.

PS. selles filmis on palju alastust, aga pole yhtegi erootilist nyanssi. Mehe-ja naise vaheline tömme pole siin käivitav mootor.

Kaljo Kiisa "Hullumeelsus"

Milline on vana ja hea Eesti film? 
Ei, ma ei möelnud "Kevadet". 
Ei, ka mitte "Viimset reliikviat".
?!?


"Hullumeelsus", see on Kaljo Kiisa (3.12.1925-20.09.2007) "Hullumeelsus". Peaaegu nii ajatu, nagu oleks see eile tehtud. Aga sai valmis 1968.aastal ja ei jöudnudki suure kinopublikuni, sest keelati lihtsalt ära.
Selline lugu siis.

Me teame, et Kiisk on suurepärane näitleja, köik me teavad tema kellamees Liblet; teame, et ta tegi väga hea filmi "Nipernaadi"; teame, et ta mängis palju naljakaid rahvalikke rolle. 
Aga "Hullumeelsus" oleks nagu kellegi teise tehtud. Kusagilt lugesin, et see film ja selle ärakeelamine oli kogu aeg tal hinge peal.
Töepoolest, see on tippfilm ja kyllap ta teadis, mida ta tegi. Selliseid ei vorbitagi nagu rahvalikke tykke, taolist meistriteost saab teha ainult teatavas ajalises pitsituses ja käärimises, nagu 60-ndate löpus oli.Ja vöib-olla ainult korra elus. Kiisal see önnestus, aga poolikult - sest mis on film ilma publikuta?
Isegi nyyd, kui see on tunnistatud paremuselt teiseks Eesti filmiks ("Kevade"järel), on ta vähetuntud.
Samas, see film polegi kassafilm, film massidele.
Ma usun, et Kiisk on siiski seal körges filmiparadiidis tehtuga rahul. Parimad on teda tunnustanud, peenima tunnetuse ja maitsega kriitikud on teose heaks kiitnud.




Ometi ei ole see film, mis oleks mind sygavalt raputanud. Ehk ta siiski oli milleski aegunud, vana? Vöi oli ta viimaseni täiuslik, nii lihvitult täiuslik, et ei haaranud? Pigem see.
Oli tunda elitaarset kunstimaitset ja suure kunsti puudutust. Must-valge pilt toonitas seda. Loss/vaimuhaigla - suletud, symboolne keskkond toonitas seda veelgi. Veatud näitlejatööd töstsid selle esile. 
See oleks nagu praegu tehtud parima lavastaja eskiis ajatutel teemadel. Väga, väga hea...aga ei liigutanud mind isiklikult kuigivörd. Nautisin sellest igat kaadrit, see oli esteetiline elamus. Operaatoritöö (nyyd juba kiikasin teatmikku - Andrei Zabolotski)
Oh, ja mida köike veel - retk kultuurilukku; hea teadmine et sellisel ajal tehtis midagi nii head, uhkustunne selle yle. 
Seda enam, et järgnevate aastate Eesti film järjest ja järjest häbenema pani (möned yksikud erandid välja arvata).


Nyyd paigutan siia Andres Maimiku jutu ja mitte lingi, sest see tekst on niivörd oluline taustana teada. Las siis asjatundja räägib (lisaks minu allajoonimised):

Vahest kõige erandlikum nähtus 1960. aastate Nõukogude Eesti filmikunstis oli Kaljo Kiisa “Hullumeelsus”. Tema valmimine 1968. aastal langes ühiskondlikult ja kunstiideeliselt viljakasse aega. Meenutame, et samal ajal, 60-ndate lõpul toimus San Francisco armastuse suvi ja Woodstocki festival, Praha kevad ja selle lämmatamine, Pariisi mairahutused. Oma ideoloogilisi manifeste hüüdsid kateedrites või barrikaadidel Herbert Marcuse, Jean-Paul Sartre, Timothy Leary ja teised karismaatilised radikaalid. Teatrilaval aga tekitasid revolutsiooni Jerzy Grotowski ja Peter Brooki teatriuuendused.

Ka filmikunst püüdis tihedamini hoomata ajastu vaimu, reflekteerida rahutut sotsiaalset pulseerimist. Valmisid Jean-Luc Godard’i krestomaatilised filmid “Hull Pierrot” (1965), “Made in USA” (1966) ja “Hiinlanna” (1967) ning Michelangelo Antonioni “Zabriskie Point” (1970). Ida-Euroopas tõusis prantsuse uue laine vastena noorsoo identiteedi kandjaks uus poola kino: Andrzej Wajda “Tuhk ja teemant” (1958), Roman Polanski “Nuga vees” (1962) ja Krzysztof Zanussi “Kristalli struktuur” (1969). Ka vene kinos sündis midagi uue laine sarnast.

Eestisse jõudis see kihisemine filtreeritud ja mahendatud moel, ent siingi oli õhus uudsuse erutus — Tartu ülikooli rajati sotsioloogialabor, toimusid lärmakad komsomolikoosolekud, elati kaasa tšehhidele, “Vanemuises” valmisid Evald Hermaküla legendaarsed lavastused “Tuhkatriinumäng” (1969) ja “Sina, kes sa saad kõrvakiile” (1971).

Ei oska täpselt öelda, kui palju mõjutas see taust “Hullumeelsuse” valmimist. Arvestades, et Kaljo Kiisa kontos oli senini suurimaks saavutuseks kergekaaluline rahvatükk “Keskpäevane praam” (1967), siis tundub “Hullumeelsus” hoopis teise autori filmina.

Esimene uudsus puudutab filmi sisu. Kui siiamaani olid filmid järginud n-ö realistlikku konventsiooni, siis “Hullumeelsus” oli eesti filmidest esimene, mis avalikult tegi panuse situatsiooni tinglikkusele ning toimumiskohale kui suurema organisatoorse koosluse (riigi, rezhiimi, repressiooniaparaadi) allergoorilisele mikromudelile. Sellised suletud mudelid on küll levinud teatris, näiteks Vsevolod Meierholdi modernismi vaimus lavastustes või Bertolt Brechti ja Friedrich Dürrenmatti näidendeis, aga eesti filmis oli see julgustükk esmakordne.

Igal juhul viitab stsenarist Viktors Lorencsi dramaturgiline ülesehitus — olematu vaenlase agent hullumajas, kelle tuvastamine ajab lõpuks tuvastaja enese hullumise äärele — palju keerulisemale struktuuriarendusele, kui senine fašismivastaste filmide üksühene skemaatilisus.

Allergooriale omaselt oli hullumaja patsientidele inkrimineeritud groteskses moondes totalitarismi iseloomustavad jooned: hüpertrofeerunud võimujanu, ideoloogiline demagoogia, pealekaebamine ja kollaboratsionism, intellektuaalsuse represseerimine.

Olgugi et tõepärasuse huvides veetis Kiisk nädalaid vaimuhaiglas, pole põhiliste kahtlusaluste diagnoos psühhiaatria seisukohalt usutav.* Nad on ennekõike allergoorilised märgid ning nende kõne poliitiline mõistujutt, hullumeelsus vaid mask nagu Hamletil, mille alt “alasti” sõnumeid kuulutada. Vaclavas Bledise bravuurikalt kehastatud Inimene nr 1, Hitleri paroodiline teisik, mängib igasuguse võimuretoorika absurdiks. Eemaldades sellest vähesegi adekvaatsuse ja loogika, näitab ta, et üliinimeselik võimutung on üks raskekujulisemaid vaimuhälbeid.

Jüri Järveti ja Voldemar Panso näitlejatööd esindasid teatud mööndustega küll traditsioonilist Konstantin Stanislavski kooli, ent hullude portreed olid pigem Brechti võõritusmetoodika järgi esitatud plastika ja miimika tulevärk. Näitleja mängib end rollist üle, ta võtab endale volituse kommenteerida oma tegelaskuju. Psühholoogia ei avaldu kausaalsetes reaktsioonides, esineb ootamatut koreograafilist plastikat ja ülevõimendatud impulsse ning jutustuse loogikat eiravat paatoslikkust. Kõik on tehtud selleks, et fokuseerida pilk mitte niivõrd karakteriarendusele, kuivõrd tegelaskuju metafoorsele tähendusele — Fašisti, Hullumeelse või Arsti sümbolkujule. Praegusaja kontekstis võib see tunduda pisut pateetilise ja ülemängituna, ent “Hullumeelsuses” tähendas see suurt hüpet traditsiooniliselt rahvalikult kangelaselt ideetegelasele. Ma ei usu, et Kaljo Kiisk enne filmi tegemist põhjalikult uuris Antonin Artaud’ ja Bertolt Brechti teatriteooriat, pigem tabas ta intuitiivselt ajastule omaseid otsinguid, zeitgeist’i. Võõritus on üks riskivabamaid võimalusi edastada totalitarismi kriitikat totalitaristlikus riigis.

Hullumaja kui ühiskonna metafoor ja paranoia kui totalitaarse ühiskonna suhteid determineeriv mõjur ei ole praegusajal teab mis uudne idee, ent filmi valmimise ajal oli selles palju kaasakiskuvaid lisatähendusi.

Hullumeelsuse ja normaalsuse vahekorda uurivad diskursused olid 60. aastail äärmiselt populaarsed. “Hullumeelsusega” enam-vähem samaaegselt ilmus Ameerikas hullumaja ühiskonna mudelina vaatlev Ken Kesey romaan “Lendas üle käopesa”.** Michel Foucault’ “Vaimuhaiguse arheoloogia” (1969) vaatles vaimuhaiglat kui repressiooniaparaadi tekkimist uusajal, antipsühhiaatriline liikumine kuulutas avalikult, et vaimuhaigusi ei eksisteeri, hullumeelsuseks nimetatu on ainult teistsugune tunnetusvorm ning vaimuhaiglad kui võimu teostamise institutsioonid tuleks maha põletada.

Oleks mõeldamatu, et neid moodsaid teemasid käsitletaks otse ja vahetult sellise maa filmis, mis psühhiaatriahaiglates represseerib oma dissidente. Niisiis on tegevus viidud II maailmasõja lõpupäevile ühte nimetusse okupeeritud riiki, mille vaimuhaigla patsiente ähvardab füüsiline likvideerimine natside poolt. Peaarst kirjutab anonüümkirja võimudele, et hullumajas varjab end vaenlase spioon, selleks et uurimise abil lükata haigete hävitamist edasi. Gestaapo ohvitser Windisch (Jüri Järvet) tulebki asja uurima. Totaalne kahtlustamine, võimetus dešifreerida patsientide sõnumeid ning moonutatud reaalsus ajavad lõpuks ohvitseri enda hullumise äärele. Jüri Järvet ei kujuta fašisti tavapärase robustse lurjusena, vaid hoolika ja isegi šarmantse võimu teostava jesuiidina. Ta on laitmatult funktsioneeriv masin, kaastundeta Hävitusingel. Aga määramatus ja kahtlustused tumestavad tema teovõimet, toovad temasse inimliku mõõtme, paranoilise hirmu ja kaose, nii et moraalselt hävitab ta end lõpuks ise. Windisch jõuab arusaamisele, et ta on sattunud peeglite tuppa, kus kahtlusaluste asemel näeb omaenda lõpmatuid peegelpilte.*** Ta sõgestub sellest skisoidsest äratundmisest, heade maneeridega vanahärrast saab SS-univormis märatsev maniakk. See ongi humanistist peaarsti eesmärk, süstida temasse süümet ja lõhkuda sellega kindlustatud eneseteadvus. Hulluarst teab imehästi, et kontrollimatult märatsev “patsient” on järgmisel hetkel nõrk ja juhitav, manipuleerijast saab manipuleeritav. Võimu sisemisele kokkuvarisemisele kaasaaitamine on vaimu igavene missioon.

Ka Voldemar Panso tegelaskuju on ajastu kontekstis uudne. See on apoliitiline humanistlik intellektuaal, inimtüüp, keda August Jakobsoni ja Herbert Rappapordi “Elu tsitadellis” dialektiliselt eitas. Intellektuaalis on Nõukogude Eesti varasemais filmides midagi kahtlast ja kontrollimatut, äraandlikku ja upsakat (“Vallatute kurvide” negatiivne mootorrattur oli üliõpilane, sellal kui positiivne mootorrattur — lihtne sadamatööline). Nõukogude ideoloogia proletaarsed geenid sundisid sotsrealismi teostele peale vaenulikkuse kolmanda sektori vastu. Kuuekümnendate lõpuks olukord muutus — seoses kõrghariduse massilise levikuga ja üliõpilasaktiivsuse suurenemisega oli sotsiaalselt angazheeritud intellektuaalsus popp ja ametlik ideoloogia pidi seda respekteerima. Filmi peaarst on just 60-ndate noore intellektuaali ideaal — ta teeb süsteemiga kannatlikult koostööd, et alal hoida elu, juhtida süsteemi inimläheduse suunas. Kas konstruktiivne koostöö või deklaratiivne vastuhakk oli aktuaalne dilemma ka toonaste Tšehhi sündmuste taustal.

“Hullumeelsus” ei ole ainult julgelt konstrueeritud mudelsituatsioon, vaid ta on teostatud ka uudses kinematograafilises keeles. Kinokeel ei ole siin sisu toestaja, vaid täiesti iseseisev komponent. Keskmisest kõrgem tinglikkuse aste teeb “Hullumeelsuse” üna teatraalseks filmiks.**** Tegevuspaiga dekoratsioon, idülliline loss hullumajana, tekitab assotsiatsioone Alain Resnais’ “Möödunud aastal Marienbadis” (1961) metafüüsilise lossiga või hoopis Kafka “Lossiga”. Hullumaja steriilses valguses klaustrofoobsed siseruumid meenutavad saksa ekspressionismi hiilgeaega. Minimalistlik kujundus viitab pigem teatrilavale kui tavapärasele realismi vaimus detailiseeritud filmimiljööle. Selline stiliseeritud keskkond erineb varasemate filmide tegevuspaikade orgaanilisusele rõhuvaist kujundustest.

Teatraalsust taotleb ka Anatoli Zabolotski ekspressiivne kaameratöö. Ta kasutab palju diagonaalile ehitatud ärevaid kaadrikompositsioone, dramaatilisi lähiplaane ja kontrastset, valguse ja varju vahekordi rõhutavat valguslahendust. Teisal on tunda aga kuuekümnendate kinole iseloomulikke moodsaid operaatorinippe: palju rahutuid kaameraliikumisi, kiiret peale- ja maha-zoom’i, käsikaamera spontaansust, vaimuhaigla patsientide justkui juhuslikult “pika toruga” tabatud portreeplaane.

“Hullumeelsuse” selgelt eristuvad kujundid on läbitöötatud ja silmatorkavalt leidlikud — tegelaste vastupeegeldused eri pindadelt rõhutavad paranoidset atmosfääri, töötamine nähtamatul kirjutusmasinal markeerib vaba eneseväljenduse represseeritust, poleeritud antiikskulptuurid tähistavad rassipuhtuse nõudeid. Paljud kujundid on puhtakujulised dramatiseeritud plakatid ja seepärast pisut vananenud, nagu näiteks brechtilik stseen Windischist roomamas, Inimese nr 1 käsklustele alludes, hauaristide vahel.****

“Hullumeelsust” kui uudset fenomeni Eesti kinematograafias möönab läbi kohmaka retoorika ka tollane retseptsioon. Mõned mokaotsast poetatud kriitikute vihjed filmi temaatilise aktuaalsuse kohta.

Kaljo Kiisa film on küll minevikuaineline, kuid sellest sünnib kunstniku kaasaegne rahutu mõte, mis vaatajaid suunab arutlema, analüüsima ning hinnanguid andma mitte ainult ajaloolistele asjadele.

* just seep' see on. Need olid pigem mingite tyypide koondkujud kui hullud
** mäletan Noorsooteatri etendust salme Kultuuripalees, Tônu Kark oli peaosas...see oli vähem brechtilik-tinglik, rohkem filmilik-realistlik lahendus
*** väga hea kujund!
**** ilmselt siin peitub pöhjus, miks film ei haara emotsionaalselt, ei raputa läbi

Dogville, Trier ja...

(2004)

Starring:
Nicole Kidman, Stellan Skarsgard, Patricia Clarkson, Jeremy Davies, Paul Bettany
Directed by:
Lars von Trier

Väga vastuoluline postitus, mis seisis kaua visandina

See on ehk imelik, aga ma olen mingite kuulduste pöhjal Lars von Trier'i filmidest eemale hoidnud. Kust see "nutufilmide imidzh" mulle tuli, ei oskagi enam öelda, aga eile nähtud Dogville oli kyll briljante, intellektuaalne ja filosoofiliselt ajatu kunstiteos.

Juba hiljuti TV-s olnud dok. filmi vaatamine Lars von Trieri elust ja tööst ei läinud kokku minu kummalise eelarvamusega - ja Dogville töestas seda.

Mötisklen siiamaani, eriti oma fotodega tegeledes, Trieri lause yle selles dokkaris:

"Minu ja maailma vahel on ainult kaamera"

Dogville

Minu viga ongi see, et ma loen liiga palju arvustusi ja siis muutub filmi enda vaatamine ebahuvitavaks, sest kujuneb kellegi teise ja enda oletatava nägemuse syntees, mis on ilmselge valepilt.

Seepärast on mul väga hea meel, et ma Dogville ära nägin ja alguses teatraalsest napist lavakujundusest ära ei ehmatanud.

Dogville'i kohta on kirjutatud palju ja hästi. Mul tekkis eile öösel samuti originaalseid mötteid, kui hommikuks oli nad läinud vöi on sellest vaid katked järel.

- "Kuidas kyla koerale, nii koer kylale".

- Kas meie, inimesed, olemegi nii halvad (meile näidati peeglit); kas me suudame töele näkku vaadata?

Edit

17.nov.2009

Ma aiman, miks ma seda postitust kohe yles ei pannud.

Töepoolest, Trier on hull geenius, eriti, kui rääkida tema viimasest, shokeerivast filmist "Antikristus".

Kuid ma pole ise seda filmi ikka veel näinud; veel enam, ma pole näinud ka teisi tema tuntumaid filme "Laineid murdes" ja "Pimeduses tantsija". Vähemtuntutest rääkimata.

Vöiks öelda, et ma ei tea Trierist midagi. Aga Dogville'i näinuna vöin ka öelda, et tean köike. Ta räägib ikka yhest ja samast asjast, kord sositades, kord karjudes.

Kasutades erinevaid vahendeid ja filmikeelt valab ta välja valu inimeste ja inimkonna 'ebapuhtuse' yle. Kas pole?

Vöib-olla ma olen ma ise töele näkku vaatamisest - Trier'i silma läbi - vaistlikult eemale hoidnud...

Paraku ma tean, et ka praegu ma ei otsi kohtumist ei valusa töe ega Trieri filmidega. Ma olen loomult nautleja ja minu filmimaitse on gurmaanlik. Ma arvan, et ma olen elus kyllalt näinud, kogenud valu ja viletsust ja ma tahan puhata. Aga yhel päeval tuleb ikkagi töehetk...

Aga kui see tuleb - isegi "Antikristuse" kujul (seda filmi ma pelgan köige rohkem, sest ma ei talu vägivalda ja öudukad pole minu zhanr) - siis alt ära ei hyppa.

Vöi siiski?

PS. Lisalugemist Danzumehe blogis. http://danzumees.blogspot.com/2009/06/antichrist-antikristus-taani-saksa-jt.html

Seal on minu enda kobavad, filmi mittenäinu kommentaarid, kusjuures nyyd mulle tundub, et Danzumees desorienteeris mind ysnagi, sest talle on vastuvöetamatud nii sönalised roppused kui ka roppustena tunduvad filmikujundid, mis aga filmis polnud eesmärk omaette (?) (vöi nagu talle tundus).

Ester-Helenalt hiljuti lisatud kommentaarid selgitavad asja palju rohkem, vähemalt mulle.

Kui ma oma filmielamuste pagasi peale mötlen, siis vöigas naturaalsus - kui ta on vajalik filmi mötteks ja arenguks - mind ei tegelikult häiri. Tuli meelde "Quills" koos Geoffrey Rush'i vörratult mängutud Markii de Sade'ga.

Jah, ja ikkagi mulle pole täiesti selge, kas ma tahaks "Antikristust" yldse näha.

Klaverimängijad- ja muusika...filmides

Tekkis seos rääkida Jane Campion'ist uuesti.

1

Alguse sai asi väga huvitavast postitusest Tsitronkollase bloogis "Schuberti käekörval"
http://tsitronkollane.wordpress.com/2009/01/08/schuberti-kaekorval-kaks-filmi/
Löik sellest:

Kuid nüüd oli tõesti paras aeg “Klaverimängija” ettevõtmiseks, sest teadsin, et vähemalt Elfriede Jelineki samanimelises romaanis, mida olin lugenud umbes kümme aastat tagasi ja mille tõlkijaks oleksin kunagi hiljem äärepealt sattunud (eesti keeles ilmus see raamat 2005. aastal Liina Truus-Mittermayri tõlkes), on kesksel kohal Schuberti muusika — täpselt nii nagu ka Steinbichleri filmis “Winterreise”. *

Lugu alguses rahulikult lugedes ("Winterreise" polnud ma näinud) erutusin, kui nägin söna Jelinek ja "Klaverimängija" (mina oma loos olin tölkinud "Klaveriöpetaja") ja käsitlenud koos von Krahlis nähtud lavastusega...ja veel yhega, yhesönaga, minu kompott-lugu on siinsamas bloogis, natuke allpool.
Erudeeritud inimese tekst oli muidugi teisest mastist, huvitav oli see, et ma ei näinud Haneke' filmis seda omapärast, vaevumärgatavat irooniat, tänu millele töepoolest on vöimalik "sellist jäledust" yldse vaadata. Nyyd ma saan aru kyll, aga vahel peab keegi ette ytlema!

/---/Jelineki raamat on Michael Haneke sõnul klassikalise psühholoogilise romaani paroodia. Oma filmi on Haneke nimetanud klassikalise melodraama paroodiaks. Mõlemal juhul on mindud üle valuläve, kuid sel määral, et see muutub õhkõrnaks irooniaks — ja just iroonia teeb nii raamatu kui ka filmi üldse talutavaks. Muidugi, on ka neid lugejaid-vaatajaid, kes irooniat ei märka.

Ning Schubert...oma kommentaaris ma selgitasin oma suhet Schubertisse, mis pole just sympaatia poole pealt.

Kahe filmi keskmes on suure romantiku Franz Schuberti muusika, seega võiks öelda: nn dionüüsiline printsiip enam-vähem puhtal kujul. Need on hämarad ürgjõud, see on joobumus nii armastusest kui ka surmast, mõnuküllane lahustumine mingis päristegelikkuses. Minus on romantiline muusika, eriti selle öine pool, alati kerget ebalust tekitanud: sellesse süvenemine nõuab väga head endatundmist ja ka väga tugevaid närve, nn “dionüüsilist tarkust”, mis oli Nietzsche järgi Odysseusel. “Igavesel merel” võib hukkuda.
Kui hea lahtiseletus! Kuulasin veelkord yht Schubert laulu ja veendusin selles, kui hästi ma seda muusikat lapsepölvest mäletan...ja kui vähe ta mulle istub.

Edit 01.02.10: leidsin A. Maimik'u huvitava arvustuse Sirbist "Soovin teile häirivat öhtut!" aastast 2006 ( http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2789:soovin-teile-h-irivat-htut-i&catid=4:film&Itemid=3&issue=3098 )

2

Nii, nyyd jöuame Jane Campion'i "The Piano"'ni.
Kuna jutt käis filmides ettetulevatest klaverimängijatest, siis sai mainitud ka Polanski "The Pianist"'i, mis mul on ammu kodus olemas, aga vaatamata, nii et sellest praegu juttu ei tule.

Ja siis on veel muidugi Jane Campioni film "The Piano" … Mille peaksin aga üle vaatama, et selle kohta midagi öelda (soundtrack on loomulikult suurepärane ja tegi Michael Nymani muusika laiemalt tuntuks). Jane Campionilt ma eriti muud näinud polegi.
Mul oli tunne, et ka mina peaksin selle yle vaatama, läksin riiulist otsima, aga mida pole, seda pole. Mu mälu oli mind petnud, "Piano" oli, aga see oli raamatu kujul. Vöi on ta videokasseti peal? sel juhul hetkel kasutamiskölbmatu...
Film meeldis mulle väga, ja tuleb tunnistada, et ma ei tea yhtegi nii sygavalt loomulikku erootilist filmi (köige muu heade omaduste körval). Kui veel lisada, et legendaarne Harvey Keitel, kes teeb ainult perfektseid rolle (minu meelest), mängis seal meespoolt, siis...

Filmimuusika (täpsemalt soundtrack), mida V.A. kiidab, ei meenu mulle jälle yldse. Ju mul pole körva filmimuusika jaoks. Vöi minu meelest peaks filmimuusika olema selline, et see sulaks filmi ja poleks eraldi tähelepandav...vöi kui just ei kasutata eesmärgikindlalt mönd tuntud helilooja tööd, nagu siinkohal hea näitena Haneke' "La Pianiste"s Schuberti muusikat.

Isiklikult on suurim filmi+filmimuusikaelamus olnud Jim Jarmuch'i "Dead Man"(Neil Youngi muusika). Täiesti suveräänsed, aga teineteist toetavad kunstid!
Head filmimuusikat kirjutavad mitmed, Jocelyn Pook on minu meelest yks huvitavamaid, kui mitte köige huvitavam. Ma olen vist ennegi tema muusikalinke toonud, siin on yks, mida ma isegi täna esimest korda kuulasin:
http://www.youtube.com/watch?v=Os13Otfq4Hg&feature=PlayList&p=A045BD669EE1613F&playnext=1&index=2
See on plaadilt Flood, väga filmik...(ma ei ole veel välja jöudnud uurida, kas see on filmimuusika, algus koos teksti ja vareste kraaksumisega taustal nagu viitab sellele).
Veel Nymani filmimuusikast - mida Wikipedia nimetab ka minimalistlikuks. Kindlasti on see hea filmimuusika, delikaatne, toetav... aga minu meelest, mitte eriti kuulamiseks ilma filmi nägemata.
Kui ma Nyman'i muusikaklippide ylikiitvaid kommentaare loen, tuleb imelik tunne, nagu oleks kuningas alasti. See meenutab mulle ka Coelho raamatuid, mis näivad inimesi hullutavat, aga mind jätavad ysna yksköikseks. Nymani voolav muusika oma monotoonse kordusmotiiviga meenutab mulle ka nn new-age muusikat, mida ma 'päris' muusikaks ei pea, pigem taustahelideks.
Ohh, see on kohutav, mida ma siin vanahärra (s.1944) kohta räägin, kes on ise muusikateoreetik/kriitik, kel on pagasis mitmekymne filmi muusika, oma ansambel, kes on kirjutanud ooperi...ja ma pole ju köike veel kuulanudki, yks vokaalpala hakkas juba meeldimagi.

Siiski, siiski...samal öhtul oli raadio P2-st tulnud nii suurepärast klaverimuusikat, mis oli kaugelt yle igasugusest tausta-, tarbe- vms muusika, et sain sisemise kindlusetunde tagasi: pole kahtlust, mis on mis.
Ma olen kindlasti siin oma vöhiklikkuses läinud libedale jääle, aga kui juba, siis juba.
Kysiks uuesti, miks Jane Campion 'nikerdab' oma filmidele sellised löpud? OK, ma olen näinud vaid esialgu The Piano't ja The Holy Smoke'i, aga need on vist yhed tuntumad filmid, mis ta suht lyhikeses filmograafias on. Kuna mul sellekohane möttevahetus on juba postituses "Mingu ta pöhja koos oma klaveriga", siis tänaseks vast aitab...

---------------------
* köik kursiivis löigud blogist Tsitronkollane

Mingu ta pöhja koos oma klaveriga

Mul on blogimises lubamatult pikk paus tekkinud, mitte materjali vähesuse, vaid ylekylluse pärast. Sellepärast tekitan oma tekstikirjutamises uue pöhimöttelise muutuse ja panen selle ka tänasest iga sahtli servale yles:
"Ainult seosega asju!" *


Esimeseks sattus Filmisahtel, sest siin on mul neid seosega asju väljakirjutamist ootamas mitmeid.
Kuna esimene ja köige säravam mötteseos tekkis J.Campion'i Piano kohta, alustangi sellest. (Tore sönamäng tekkis veel Jelineki Klaveriöpetajaga, kui eelmist postitust mainida).

Nimelt leidsin netist minu olemusega haakuva kunstniku Lisa Mertins'i. Saime tuttavaks fotobloogi kaudu - tema tundis ära minu, siis mina tema. Ja yllatus-yllatus, yks tema töödest oli selline:

Piano

Ma lausa ahhetasin, kui tabavalt ta oli edasi andnud sama tunnet, mis oli mulgi peale filmi vaatamist. Siin oli öige löpp, löplik vabanemine, see löpetas filmi loogiliselt. Jah, laskem ta pöhja minna koos oma klaveriga...

Ma ei leidnud täna yles, kuhu ma olin salvestanud pildi juurde kuuluva teksti (kui leian, lisan hiljem), aga möte oli selline, et Lisa'le ei meeldinud samuti Piano löpp ja see on seega omamoodi protestipilt.

Vaatasin enne postituse ylespanekut, kas möni imdb kommentaatoritest on veel nurisenud selle justkui vägisi kylgekleebitud löpu yle vöi oleme mina siin ja Lisa Ameerikas need kaks ainukest? Suutsin silmad yle lasta 20-l esimesel kommentaaril, aga sellist inimest polnud. Köik kiitsid, köik lahkasid enam-vähem professionaalselt filmi ja näitlejatöid, aga imelikku löppu ei maininud keegi...

Huvitav, kas nad on köik eriti-teadlikud-filmihuvilised, kes teavad, et(oletan) :

1. See on rezhissööri taotluslik vingerpuss, tulles vastu happy end'i ihalejaile (sest ega need kysi, kas seal loogikaga mingit seost on);

2. See on Filmistuudio nöudmine kassaedu tarvis;

3. See on ju kaugelt näha nii ebatöenäoline ja kokku-traageldatud löpp, et ainult loll ei saa aru, et see on "antilöpp" ehk ise-enese eitus.**

4. See "antilöpp" on rezhissööri firmamärk nagu Navitrolla koer; samasugune veider löpp on ka Holy Smoke'il.

Paraku pole ma rohkem Jane Campioni filme näinud, need teisedki pole kindlasti kassafilmid, aga minusugusele filmifriigile oleks need maiuspalad, olgu siis neil löpud millised tahes. Sest 'imelikule' löpule/löppudele vaatamata, on nad fantastilised head: tundlikud, maalilised ja tehtud hingega. Lisaks vörratud loodusvötted nende mölema filmi puhul, mida näinud olen; vörratud näitlejatööd. Teatav annus erootikat ei tule asjale kahjuks, sest selles puudub absoluutselt myygiks-tehtud-seks, mida on köik kohad täis, mis ei liiguta mitte kedagi ja mida rahvas näib igati tolereerivat. Vastupidi, J. Campioni erootika vöib olla yrgselt jöuline, tugev vöi ebatavaline, et moraalitsev tavakodanik saab kurjaks. On veel yks "komistuskivi" tavavaataja jaoks: naise iseseisvuse (eest vöitlemise) motiiv on siin samuti selgelt tajutav, aga sugugi mitte plakatlik, vaid elust enesest tulenev.

Kuigi ma pole feminist, on mulle sympaatsed mitmed feminismi ideest haaratud vöi seda kajastanud filmid ja nende filmide naissrezhissööre olen nimetanud vöimsateks naiseks (vt eelpool olnud postitusi)... Jane Campion on yks neist.

Mölemist filmist saaks kirjutada pikalt, aga siis jääks muud teemad unarusse ja kaoks algne idee kirjutada ainult seoseid tekitanud asju lahti. Ehk kunagi jöuab ka Piano yksikasjaliku analyysini. Kui veel muid seoseid tekib:)

----------------------------------------------------------------------

*See oleks umbes sarnane plakat, mille kunagi Him'i söber Um pani yles oma kirjutuslaua kohale keskkooli löpuajal: "Homme hakkan öppima!" . Kuna oli kevad ja homme oli alati homme, siis teadagi ei löppenud selle plakati järgmine eriti hiilgavate tulemustega.
Mul vast läheb paremini, mul pole hyydlauses seda köike edasilykkavat homset!

** sarnane ebaloogiline asi pakuti välja ka Jelineki "Noras" (Krahl'i teatris), kus "lahenduseks" köikide hädade vastu (?) näidati ekraanil jooksvat filmilöiku, kus köneldi valgustumisest.

Valgustumisest, India gurudest ja eriti yhe inimese vaimu allutamisest teisele köneles ka Holy Smoke.

Veel kaks seost!