Friday, May 16, 2008

Üks film ja kaks teatrietendust

Jelineki "Klaveriöpetaja" ja "Nora"
Murutari "Me, naised"

MOTTO: "Vi pratar och pratar och pratar och pratar. Och det vi pratar om, pratar vi inte om."
Margareta Öhlberg

("Me räägime ja räägime ja räägime. Ja sellest, millest me räägime, me ei räägi").

Neid kahte mönepäevase vahega nähtud teatrietendust ei peaks nagu siia Filmisahtlisse panema, aga ma leidsin kavala nipi, kuidas ma seda teha saan.
Nimelt see hull oranzhi juuksepahmakaga Austria 2004. aasta kirjanduse-Nobeli vöitja, feminist ja sotsiaalkriitik Elfriede Jelinek on kirjutanud raamatu "Klaveriöpetaja".
(Ema oli sundinud väikest Elfriedet klaverit harjutama ja isegi konservatooriumi löpetamisega saadi yhele poole. Aga närvid olid läbi ja kutsumus kirjatada vöitis. Niisiis teadis Jelinek täpselt, miks ta just sellise "Klaveriöpetaja" kirjutas).
Raamatu järgi tegi filmi Austria rezhissöör Haneke. Ma ei taha sellest filmist palju rääkida, see oli...kytkestavalt, vastikult ebameeldiv...nii nagu ta pidigi olema. Isabelle Huppert mängis suurepäraselt peaaosa.

Samasugune oli ka von Krahlis lavastatud Jelineki Nora. Vaimukas, möjuv, kyyniline ja masendav. Mina ei näinud seal kyll yhtegi lootuse nooti. Egas' keegi ometi viimaseid kaadreid tösiselt ei vötnud, milles oli juttu VALGUSTUMISEST? Igatahes selles kontekstis oli see naeruväärne ja omaenda vastand, mis kinnitas, et mingit lootust ei ole.
Räägitakse palju, räägitakse triviaalsusi, sel juhul ma juba eelistan filmi, seal on vähemalt teksti andmine loomulikum kui teatris. Filmis loevad varjundid, ilmed, detailid, on ka pisut öhku vaatajale, kuhu oma möttekonstruktsioon ehitada. Mul önnestus isegi Klaveriöpetajas esimese vaatamisega mingi lootus vöi positiivsus leida, aga teise vaatamisega oli selge, et ma olin muidugi midagi juurde unistanud. Kuid ega köik kinolised kaks korda nii vastikut filmi ei vaata, et aru saada, kui jäle see asi ikkagi on.

Teatris öhuruumi unistamiseks polnud mingisugust. Köik oli rasvaselt ette kirjutatud, tahad kuulda - kuula; ei taha, suru körvad kinni.
Kujundid olid aga Krahlis väga head. Kui mitte muud, siis andis rikkalikult materjali mitme stiilipeo tarvis: stiilipuhas Dracula; siis suure riista ja väikse aruga (ahv)mees; naiivitar; suurärikas; minister (kuigi see nägi millegipärast Igor Mangi moodi välja); vabrikutöölised jt.; ja löpuks minu meelest köige parema rolli teinud A.Paluveri raamatupidaja. Juba tema kummardamatulek peale etendust oli niivörd stiilne, et...

Nora ise oli lihtsalt Naine. Just samasugune, nagu Murutari Naine.
Need kaks oleks vöinud kokku siduda ja allavett lasta.
Ma ei ytle midagi kumbagi näitleja kohta, väga head olid mölemad, eriti Ülle Lichtfeld. See haruldane näitlejanna suutis mind pool etendust seda suhteliselt igavat teksti kuulama panna. Olid ka möned muigama-ajavad naljad, aga kogu lugu oli yhtlases pedaal-pöhjas stiilis, nii et väsitas ysna ära.
Tulin peale esimest vaatust tulema, see on harv juhus, kui ma niimoodi teen.
Eks siin olid muud pöhjused ka, millest yks oli hiljutine Tallinna-kontserdielamus; siis samuti hiljutine Nora nägemine; ning löpuks kahetsus, et ma Kontserhusetisse ikkagi ei proovinud Afro-flamencole saada. Olin ammu "Me, naised" pileti ära ostnud ja narr oli selline vöimalus Stockis Eesti teatrit näha "maha visata" ja kontserdile yritada pääseda, mis oli ilmselt lootusetu...aga proovima oleks siiski pidanud!

Niisiis tulin Gästrikegatanilt teater Ledermanist poole etenduse pealt tulema, ise mängides möttega ikkagi kuidagi veel flamenco teisele osale pääseda, aga metroos asja kaaludes loobusin. Kulturhuset pole Uugametsa kylakultuurimaja. Söitsin koju ... rohkem kahetsedes, et ma Afro-flamenkost varem ei teadnud, kui seda, et "Me, naised" teine osa vaatamata jäi....sest mis seal teises vaatuseski paremat oleks tulnud: arengut polnud ja story ei huvitanud yldse. Murutar vöib kyll väita, et köik, me naised, loeme salaja Kroonikat, aga mina ei loe ja mul oli igav.