ANNO 1790 (10.osaline miniseriaal )

Polegi varem TV-seriaalidest kirjutanud. 
Ometi on neid elus paar-kolm tykki olnud, mida olen lausa otsast löpuni proovinud vaadata, sest nad on mind jäägitult haaranud. 

Esimene, mis alatiseks meelde jääb, oli 80-ndatel Tallinnas Soome kanalilt nähtu Wolfgang Peterseni klaustroobiline Das Boot (1985). Ma usun, see on yks parimad filme yldse. Ei olnud häda, et meil oli vana kröbisev ja vist isegi must-valge telekas...istusime kui naelutatult iga kord vaatama. Mitte yks osa ei jäänud önneks vahele.

Nyyd on mul see film kusagil kassetil vöi plaadil kenasti olemas, aga pole siiani tahtnud yle vaadata. Kas ma seda pinget enam täna taluksingi? Väga hulle asju enam närvikava vastu ei vöta. Näiteks öudusfilmi "Kuup", kus tegelikult midagi nagu ei toimu, pole ma suuteline selle meeletu pinge pärast vaatama.

Väga möjuv oli ka Vilhelm Moberg'i romaani järgi 1976.aastal(!) tehtud "Raskens". Meenutab natuke Töe ja Öiguse I-II osa (kui sellest oleks film). See oli aeglase käiguga lugu, mis puges vaikselt naha alla ja möjus kaua aega peale vaatamist. Too andis mulle esimest korda 
arusaamise, milline oli kylaelu 19.sajandil. Milline vaesus, kui tugevad pidid olema inimesed! 
Vaasa muuseum on samuti hea koht, kus endisaegset elu (varasemat perioodi) tunnetada. Kui möelda, oli ka nöidade pöletamine Rootsi kylas ysna tavaline veel...kas just sada aastat tagasi, aga ajalooliselt mitte väga ammu. 
Raskens'i seriaali vaatasin Rootsis, kui kahetuhandedate alguses seda TV-s kordusena näidati ja ma ise veel hästi rootsi keelest aru ei saanud. Uskumatul magnetiseeriv ajalooline draama. Hea kinematograafia ei aegu.

Vöimalik, et olen näinud veel midagi head siit-sealt, aga hetkel pole meeles yhtki muud tösiselt hea seriaali nime vöi kaadrit. Kui meenub, vöi tekivad seosed, kirjutan kindlasti.

Täna tuli tahtmine kirjutada uuest seriaalist ANNO 1790
- nii uuest, et kahte viimast osa polegi veel näidatud. Vöib aimata, et see on yle pika aja yks paremaid, ehkki ka muud meelelahutuslikud miniseriaalid Rootsi TV-st on päris head, realistlikud ja vaimukad olnud. (Paraku pole ma viitsinud yhtegi neist otsast löpuni jälgida ega viitsi ka neist kirjutada, kui kymneid töeliselt häid filme ootab mul järjekorras käsitlemist).

"ANNO 1790"  toodeti riigi poolt kultuuri jaoks antud ekstra rahadega ja - teades selliste rahade kadumist mönikord kui mutiauku - siis seekord kyll kurta ei saa, iga kroon väärib tehtud kulutust (lingi all on algusvinjett Brikkstudiolt, väga hästi meelestab kogu loo ka tunnusmeloodia, mis sellega kaasneb).

Muidugi, kohe tuleb ära öelda, et nii tugev ta pole, kui eelpoolnimetatud tippfilmid, aga köidab ja mötlema paneb kyll.

Kahjuks on pakendile kaasaegselt myyv loosung pandud - kostyymidraama mörvade, vere, keelatud armastuse ja topeltmänguga - nii et see möjub kuidagi stambilikult. Ja neid klisheesid esineb ka seriaalis.

Kuid on ka psyhholoogilist pönevust, ajaloolist töepära, häid näitlejatöid.

Film on yles vöetud uut tyypi tundliku kaamera (Alexa) abil - st pole kasutatud lisavalgust. Kui on kyynlad, siis ainult need. Ja selliseid stseene on palju.  Magdalena e. naispeaosatäitja Linda Zilliacius ytles, et need olid rasked filmivötted, kuna oli kylm ja hämar ning rohkete kyynalde pölemine tekitas tahma, mida ta öhtul peale vöttepäeva välja köhis. Seelikute alla tuli nii palju sooje retuuse panna, kui vähegi andis.
Tugevad esivanemad olid meil, ma ei usu, et aastal 1790 kvaliteetsemad valgusandjad vöi soojemad toad olid, mis siis veel lihtrahvast rääkida, mul hakkas juba neid kuute vaadetes kylm, kus nad elasid, rääkimata riietest.

Hetk filmimiselt

Kogu film on tumedatooniline, synge, naturalistlik. Laibad sönnikuhunnikus ja lahinguväljal, haavatud, lahkamine ja abort, kummalised ja vöikad tapmisviisid...perverssed seigad  pordumajas, tallis ja körtsis - nagu see elu tollal oli. Äärmine vaesus köige naturaalsemal kujul. Filmikujundus ja kostyym väärivad töesti esiletöstmist.
Sellele vastandub körgema klassi heaolu, yksköiksus, mönikord sadism, äraandlikkus. Aga on ka seal riigivastased ideed, romantika ja armastus.

Kahjuks on tänaseks tempo langenud, kaks osa on veel jäänud - näis, kuidas otsad kokku tömmatakse. 

1.kvarterskomissarie (Thorsten Flink) 

Kohe esimeses osas lahkus väga karismaatiline näitleja Thorsten Flinck sadistliku jaoskonnaylema (kvarterskomissarie) osas. Ta kadus sinna, kuhu iga seeria lahkunu - surma ryppe. Kvarterskomissarie koha vöttis sisse peategelane, Johan Gustav Dååth (Peter Eggers), kes yhendabki edaspidi köiki osi, kui mörvade uurija. Iga osa on eraldiseisev lugu, umbes nagu Wallander 200 aastat tagasi.
Samas  toimub mönes liinis ka väike areng: hingitseb eelpoolnimetatud salaarmastus polismästare Carl Fredrik Wahlstedt'i naise Magdalena ja uue jaoskonnaylema vahel.

Magdalena ja Dååth

2.kv.komissarie J.G.Dååth (Peter Eggers)

Sellest veidi lähemalt. Kas pole tömmet näitlejate vahel vöi oligi nii möeldud, kuid puudub see vaoshoitud erootiline pinge, mis filmile ekstra lisajöu annaks. Samas, arvestades aega ja keskkonda, mil ihad olid lihtsad ja neid ka lahendati lihtsalt, st mötted ei käinud nii keerulisi teid pidi, nagu näiteks filmis "Ohtlikud suhted", mis on umbes samast ajajärgust -see oli juba körgklassi väga rafineeritud mäng. Eraldi vöttes puhkab siiski silm mölema peategelase peal - Dååth on just selline mees, kellesse vöiks armuda ja Magdalena selline naine, kel on saatuslikku ilu... aga kokkuvöttes jääb siiski midagi puudu. Näitlejate mängule ei saa kyll midagi ette heita...kui ehk, siis osatäitjate valikule - see naisnäitleja ongi lihtsalt loomu poolest kylmavöitu natuur. Tema soomerootsi aksent toonitab seda veelgi (sorry, see körvale puine aksent möjub just
 nii selles filmis). Samas, miks ka mitte...nii vöibki kaaluma jääda, kes oleks vöinud olla Linda Zilliaciuse asemel, sest tema teised jooned, mida stsenaarium ette nägi (vastutustunne ja kaastundlikkus - ta oli öppinud ämmaemandaks, kes aitas ka vaeseid naisi, mida ta politseiylemast mees ei pidanud oma naisele seisusekohaseks ja häbenes; samas oli ka hea ema oma lastele ja kodus hea perenaine). Tegelaste vaheline käitumine toetas just sellist kainet, loogilise möistusele tuginevat naisetyypi.
Ka vastamängija, Dååth, kes huvitus arstiteadusest - oli hea ja kindla käega kirurg - oli töeline valgustusaja inimene, kes ei uskunud Jumalat, vaid omaenda möistust ja käsi. Tal oli analyytiline mötlemine; samas oli ta luust ja lihast mees, kel oli nörkus kaunite naiste vastu ja ka klaasikesest kangemast ei öelnud ta ära, kuid temal oli köik kontrolli all. Ta päästis oma abilise Freundi nii surmast kui töi ta tihti seljas koju körtsilaua tagant magamast. Vägivalda ta ei pooldanud (ei läinud kaasa oma revolutsionäärist söbraga), lootis oma tööga teha maailma paremaks.
Väga meeldib mulle Freundi mängiv Joel Spira. Huvitav nägu ja imepäraselt tundlik miimika.

Freund on Dååth'i vastand - religioosne ja intuitiivne, aga ta on liiga kiindunud nii piiblisse kui ka pudelisse. Uurija ja ta söber pole tyypiline paar á la Sherlock Holmes ja Watson, aga miks nad peakski?
Mölemad näitlejad, Peter Eggers ja Joel Spira, kes olid seni vähetuntud nimed, saavad kindlasti kuulsaks.

Simon Freund, koduöpetaja, Dååth'i abiline (Joel Spira)

Köik tähtsamad osatäitjad on näha veelkord siin oma piltide ja lyhikirjeldusega. Lingi alt saab vaadata ka seriaali osade kaupa. 
(kahjuks hilja...enam pole yleval. 02-02-2012)

Aga koos tölkega (ing.k.) juutuubist - http://www.youtube.com/watch?v=KnzgQ25ebAo&feature=endscreen - näiteks...subtiitrid löpus puuduvad ja päris löppu ka pole, aga aimu annab. Leidub ju netis veelgi osasid (mida alguses yldse polnud), kel janu sel jalad, kel huvi see otsib.

Edit:
9. ja eelviimane osa oli väga pingeline, vötan sönad tempo langemise pärast tagasi. Tegevus kandus Uppsala ylikooli arstiteaduskonda...veel lahkamisi, veel mörvu ja varjust astub välja ka topelmängija - Nordin.
Selgub ka, et nurin peategelaste erootlise tömbe vastu polnud asjakohane - see pole mingi Hollywoodi stamp, önneks. Köik asetub loogiliselt oma kohale, tegelaste käitumise motiivid on loomulikud.

Edit - kevad 2012  - nimelt vöistles Thorsten Flinck lauljana Melodifestivalen'il, et pääseda oma pundiga finaali. Kuhu ta ei jöudnud, aga katse oli huvitav. (Selles intervjuus kysitakse: kas sa vöidad? Ei, on kiire vastus). Eks inimesed tee igasugu asju, et ennast proovile panna...Sama lugu, nagu omal ajal av Ugglas'ega - liiga head lood pole Eurovisooni jaoks...
Flinck on kahtlemata hea näitljeja ja läbini loovinimene, kes ytleb välja asju, mida möni teine ei ytleks. Uimastid, alkohol jms käib ka ilmselt asja juurde.