Kultusfilm "Das Boot - ühe allveelaeva lugu" Lennusadamas

14. märtsil kell 18:00 on kevadhooaja Allveekino programmis 6 Oscarile nomineeritud legendaarne saksa 1981. aasta ajalooline sõjafilm „Das Boot“
Režissöör: Wolfgang Petersen
Riik: Lääne-Saksamaa
Aasta: 1981
Kestus: 3 h 29 min
Keel: saksa, inglise
Subtiitrid: inglise


„Das Boot“ on üks mõjusama atmosfääriga filme, mis kunagi kinolinale jõudnud, on kirjas Lennusadama uudiskirjas.
Ja mida minagi siis ANNO 1790 eessönas seeriafilmidest ytlesin! Koguni kultusfilm, tuleb välja. Aga kindlasti yks söjavastasemaid (söja möttetust avav) filme, mis kunagi on tehtud. Ja närvesöövalt pönev.
Uudiskirjast:
Saksa allveelaeva U96 lugu avaneb teise maailmasõja keerises vaatajaile äärmise detailitäpsusega. Allveelaeva meeskond asub missioonile, et anda oma panus Inglise laevastiku hävitamiseks. Kui missioon ebaõnnestub ja allveelaev pommitamises viga saab, jääb meeskond koos laevaga merepõhja lõksu. Alguse saab pinev ja klaustrofoobiline sündmuste ahel.

Lennusadama muuseumist veel:

Seanss allveekinos maksab ainult 4 Eurot, aga kogu Lennusadam (millest mul on plaanis kirjutada teises blogis) on nii pönev koht, et terve päev läheks juba seal ära. Vöin julgelt öelda, et yks kaasaegsemaid ja paremaid muuseume maailmas. Väga lastesöbralik, aga kuna see film lastele ei sobi, tuleb seekord väiksemad koju jätta.
Soovitan soojalt ka söömiseks aega vötta, kohvik Maru (T-P 11-19) yllatas hea menyy ja meeldiva teenindusega. Eestimaine kalavalik, oma söir, Kihnu leib jms. Mina söin pearoaks ahjupotis hautatud räimi koorekastme, kartuli ja aiarohelisega, mmmm. Lastemenyygi pole junk-food, nagu millegipärast enamasti lastele pakutakse. Ja hinnad on möistlikud, nii et sööma tasub muidu kah minna.

Filmi kohta huvitavat lisalugemist: http://www.unsungfilms.com/7428/das-boot/

Teadmiseks, et Lennusadamas on tulekul veel yks filminäitamine:

12. aprillil kell 19:00 Enigma
Režissöör: Michael Apted
Riik: Inglismaa
Aasta: 2001
Kestus: 1 h 59 min
Keel: inglise
Samuti nähtud ja vöin soovitada.

Kaks vana kinopiletit

...mis panevad mötlema, kas nad olid ostmist väärt:

"Kormoranid..." oli seda väärt, aga kahjuks mitte sel pöhjusel, et film tervikuna nii hirmus hea oleks olnud, aga kuidagi teisiti poleks ma seda niikuinii näinud ja kuidagi paremini poleks ma sel halva-ilma-päeval neid tyhje tunde saanud mööda saada. Sain päris kena naerutunnikese ja taaskohtumise näitlejatega, keda ammu polnud näinud.

"Johnny English Reborn" kohe kindlasti 100 SEK piletiraha väärt poleks olnud, pealegi läks meil ju kahepeale 200 SEK. Tobeda filmi vaatamiseks hirmus möttetu kulutus, aga siin mängib rolli see söna kahepeale.
Kaks inimest kinos itsitamas, enne veel väljas söömine (vöi oli see peale kino) - igatahes tore öhtu, kus filmi enda roll oli tegelikult teisejärguline.
Aga eks see ole niimoodi paljude kinoskäikudega.


PS. "Kormoranides..." on yks väga hea stseen, mille teeb näitleja Enn Klooren. Tegelikult köik, mis ta teeb on väga-väga hea, aga stseen, kus ta laualt tasakesi purukesi pyhib, on lausa geniaalne. Milline ilme, milline rollisolek!
Insuldi enne vötteid läbiteinud näitlejalt tuli osatäitmine, mis oli peajagu körgemal teistest.Seda sygavust oli tunda kohe esimesest kaadrist, siis ma veel ei teadnud näitleja haigusest ega muudest asjaoludest. Kusjuures -
Enn Klooren sureb oma filmirollis ja sureb ka päriselt nädal peale esilinastust.

Elus on kogu aeg kokkusattumusi, aga selline tundub mystiline vöi isegi hirmutav. Mulle tundub, et tema mäng oli lihtsalt olemine täis tarkust, surma puudutust...kaotada pole ju midagi enam siin maises maailmas.

PPS. Kokkusattumusi on teistelgi (fotojaht/kokkusattumus lingikogu).

Guldbaggen 2013

Selline see kuldne pörnikas on - terav ning kandiline, keraamiline suur iluasi, mida annab käes hoida ja mida köik Rootsi filmitegijad alates aastast 1964 ihkavad endale saada. Mulle meenutab see yle-elusuuruses putukas Gärdet'i metroojaama pörnikavitriine (vaatan neis sisalduvat materjali alati huviga, kui on vaja  rongi oodata).

Malik Bendjelloul

Selle aasta nominandid ja vöitjad on selle lingi all kenasti rivis (http://guldbaggen.se/nominerade/), nii et pole mötet pikka juttu teha. Paraku oli selle aasta filmisaak oli ysna kesine. Kyllap heade täispikkade filmide puudumise töttu tuli vöitjaks hoopis dokumentaalfilm, aga see pole ainus pöhjus - Searching for Sugarman (rezhissöör Malik Bendjelloul) on ka Oscari nominentide hulgas.
Olen katkendit näinud ja tahan kindlasti ära vaadata.
Film oli nomineeritud Guldbaggen'i paljudes muudeski kategooriates. Aga teistele tuleb ju ka midagi anda...
Köige kövemad auhinnad vöitis film "Äta sova dö" (Söö maga sure), kus köik tegijad olid enamasti debytandid filmimaailmas. Ega ei oskagi praegu midagi rohkem öelda, pole vist minu temaatikaga film nii et vöib-olla ei vaata ka.
Ja siin on punase vaiba tegelased, mille kohta kollane ajakirjandus sahistas, et sel aastal oli palju kleidikatastroofe. Seda ei saa kindlasti öelda maitsekas valges kostyymis Alicia Vikanderi kohta.

.

Alicia Vikander

Saalis, vaibal ja laval olid mulle armsad näod ekraanilt, aga ega neid ju mujal maailmas ei teata.
Ja mis köige tähtsam, ma pole veel yhtegi selle aasta filmi näinud. Ega ei kibele nii väga ka. Kyll ma nad ära näen, nyyd hakkab vanadele juba ring peale saama, aga kogu jutt vanadegi kohta on ikka veel meetripikkuses visandis.
Vabadust, Hamiltoni nägin siiski ära! Vaadatav, kuid mitte rohkem, see ei saanud ka yhtegi auhinda.
Peale selle olid nomineeritud veel kaks tobedat (heade vanade rootsipäraste naljade möttes tobedat) komöödiat ja yks neist sai ka publiku auhinna. Kusjuures mölemad komöödiad olid puhkusereisidest, yks Thaisse ja teine Kreekasse.
"Pool miljonit vaatajat ei saa ometi eksida", ytles öhtu juht. Nii see viimatinimetaud lugu vöitiski. Ma ei usu ilma peal, et need komöödiad Rootsist välja jöuavad. Nagu ei jöua needki Eesti tuntud komöödiad, mida rahvas muudkui vaatab, aga mujal ei teata neist midagi.
Kiita tahan hoopis öhtu lavastust ja show'd, mida ma vaatasin live's. Väga vähe oli jäika glamuuri ja palju sydamlikkust ja nalju. Öhtu juht Babben Larsson alguses shokeeris, ilmudes lavale minis ja tanksaabastes, ise vanem daam umbes sajakiloses kategoorias. (Sellel pildil pole veel tema massiivsust näha, aga enne leiab öhtu kohta videoid, kui yksikuid pilte).

Avaetteaste

Babben

Aga nii see oligi möeldud. Babben kui tuntud teatrikoomik, näitleja ja showtegija oli omas elemendis, jöudis veel mitu pikka kleiti vahetada, nalja teha ja löpuks publikule korvist kaneelisaiu ja porgandeid kinkida. Muidugi vastavalt kohapeal isiklikke nykkeid välja möeldes. Sellist asja saab ainult 'omade' ringis teha, aga eks Rootsi teatri-ja filminäitlejad ongi nagu yks suur pere. Ja mitte ykski ilus tibi poleks seda suutnud, mida tegi Babben.
Naerda sai kövasti, ja siis tegi veel Oscar's teatri kabaree vahe-etteaste, kus kankaani tantsisid mehed, kes ka spagaati laskusid ilma mingi pingutuseta.
Auhindu kutsuti yle andma samuti tuntud lauljaid vöi näitlejaid ja needki olid igasugu trikke välja möelnud. Kui nad ei laulnud vöi muidu nalja ei teinud, siis ekraani abil sai ikkagi näiteks sönamängu abil vimka visatud. Montaazhi (klippning) auhind vöiks olla ka vabalt juukselöikuse auhind, sama söna käib mölema tegevuse kohta. Nönda siis kaks auhinnajagajat näitasid alustuseks pilte yksteise "vussiläinud" soengutest, mida muidugi arvutigraafikaga oli veel hullemaks tehtud.

Nönda sobib siia löppu ka pilt punase vaiba 'katastroofkleitidest', mida ma mötlesin alguses yldse mitte yles panna.

Suure Lebowski 2.osa tegemisel!

Mul on kahe silma vahele jäänud sensatsioon, et kultusfilm The Big Lebowski saab teise osa. Aga kes siis suvel ikka neid uudiseid jälgib!
Ka 2015.aasta suveni on veel nii-iii palju aega. Aga ootame ära, vennakseid vöib usaldada.

PS. Hakkan lemmikrezhisööride artklitele filme juurde lisama (mitte eraldi postitama):

•  Vendade Coen'ite all on nyyd kultusfilmist The Big Lebowski paar söna juttu

•  Sama  Polanski fenomeni all - viimati nähtud filmist The Ghost Writer on samuti lugu. 

All that Jazz

Eelmise postitusega seostub mu märkmikus veel ainult yks tantsufilm - All That Jazz (1979)

Director: 

Bob Fosse

Writers: 

Robert Alan Aurthur, Bob Fosse

Stars:

 Roy Scheider, Jessica Lange and Leland Palmer 

 Ausamba rajasin ma endal eluaegu

Bob Fosse

Bob Fosse' 4 Oscarit vöitnud morbiidne muusikal All That Jazz on suhteliselt vana film, hiljaaegu jooksis Canal+ peal. Vaatama jäin esimest korda juhuslikult, teisel paaril korral juba teadlikult. Olin veidi yllatunud vaatajate nii körgest hindest (7,9), kuna film on natuke minu meelest ebayhtlane, löpus hakkab venima. Autorifilmidega vöib juhtuda, et autor räägib just sellest pikalt, mis on talle aktuaalne; filmi kui terviku seisukohalt oleks vöinud asjad pisut teisiti olla. Aga seda minu meelest.
Aga köik muu - näitlejatööd, montaazh, muusika, kostyymid ja eriti koreograafia, see oli lausa tulevärk!
Film oli tehtud nii, et tundus, et Fosse tegi selle valmis ja sureb kohe-kohe. Aga ta jöudis teha veel yhe lavastuse (1981) ja suri alles 1987. Igatahes oli see vöimas 'hauaköne' ise-endale.
Surma haare oli autorile alati lähedal olnud ja on muidugi oluline teema. Film on nagu tagasivaade elule, nagu vabandusepalumine vöi öigustus...ja surma ja suremise yle peab saama nalja heita. Kuid ma ikkagi natuke igavlesin morbiidsemate shownumbrite juures (kuid mitte muude stseenide juures, need olid väga head).
Samas esimesed tantsunumbrid on yhed parimad, mida iial olen näinud, vöiks vaadata yha uuesti. Jah, Fosse oli geenius ja tema film on ausammas iseendale.

Roy Scheider Fosse'na

Väga hea on ka Roy Scheider'i ("Hai löuad") osatäitmine. Muidu mulle mittemidagiytleva filmograafiaga näitleja oli selles rollis lihtsalt vörratu, värvikas, vaimukas, täpne...mängides oma tyybile täielikult vastandlikku osa. Aga mis viga näidelda, kui eeskuju ise ennast "ette näitab".
Fosse leidis igatahes öige näitleja oma elust kinolikku, konsentreeritud pilti esitama. Ma olin päris yllatanud, kui päris-Fosse fotot nägin, Scheider tundus visuaalselt rohkem Fosse, kui Fosse ise.
Fosse on surnud ja Scheider ka (2008). Mulle tundub, et 'Fosse ausammas' oli ka Scheideri heade rollide luigelend.

Imagine a vain dancer admiring himself while moving between two mirrors and you've an idea of this work, only that dancer is Bob Fosse, a reality show all by his lonesome, in love with hating himself for loving himself too much, endless reflections stretching to an infinity. Wildly creative and passionate about dance, this is must see for every admirer of musical comedy.(Rotten Tomatoes)

Mao's Last Dancer

Mao's Last Dancer (2009)

Director: 

Bruce Beresford

Writers: 

Jan Sardi (screenplay), Cunxin Li (autobiography)

Stars:

 Chi Cao, Bruce Greenwood and Kyle MacLachlan |See full cast and crew

Milline sissevaade kommunistlikku Hiinasse! olen kirjutanud selle filmi kohta ainult yhe lause oma filmimärkmikku.
Filmi vaatamisest on mitu kuud möödas ja kindlasti poleks see nr.1 film olnud, mida visandite kaustast esimesena välja tuua, kui kirjutamisaega peaks tekkima.
(Lisaks ajale vajan ka kordusimpulssi, mis töestaks kirjutamise vajadust. Umbes pool aastat tagasi seadsin sisse just sellise kausta, et nähtud filmid meelest ei läheks ja seoste tekkimisel sealt hea oleks märksönu vötta).

Niisiis, "Mao viimane tantsija" pole kinematograafiliselt huvitav (nn kunstnikufilm), aga on sellevörra huvitavam informatiivsuse poolest. Minu kokkuvöttev hyyatus näitas, et tegelikult me ju ei tea, kuidas see kommunistliku Hiina elu seal ikkagi oli (kuidas me teaksimegi totalitaarse rezhiimi suletud uste taga toimuvat?); teame vaid, et see oli kohutav, aga kuidas täpselt...vaat seda saab filmi vaadatas tunda. Mulle vist möjus tegelikult köige rohkem vaese pere elu, filmi esimesed kaadrid oma naturaalsuses, see kuidas inimesed pidid alluma igas liigutuses, sönas ja isegi möttes vöimudele. Milline ajupesu, isegi NLKP tegevus ja tollane rezhiim tundub selle körval lapsemänguna.

Alexia Sinclair, Li Cunxin'i portree

Teiseks on sel filmil minu jaoks eelis, mis ei pruugi olla pluss köigi vaatajate jaoks. Nimelt ehe ja hea, maailmatasemel koreograafia. Kui nyyd vörrelda balletitantsija vöi baleriini köögipoolt filmis "Must luik" (siin blogis minu lugu), siis kahtlemata oli "Mao viimane tantsija" palju elulähedasem. Pole ka imestada, film on tehtud reaalse mehe elukäigu pöhjal. See on legendaarne tantsija Li Cunxin. Li kodulehel on kirjas tema täpsem saatuse käik, mis on olnud algusest peale peadpööritav ja kummalise viimase episoodiga (minu jaoks kyll - tipptantsijast saab tipp-börsimaakler).
Li kirjutatud elulooraamat sai Austraalias peale ilmumist Aasta Raamatu auhinna.

Seos, miks ma just Li'st ja tema eluloo pöhjal tehtud filmist täna kirjutama hakkasin, on andekas  fotograaf Alexia Sinclair. 
Li Cunxin'i portree oli Alexia yks aasta parimatest fotodest. Fotograafiahuvi on mul vördne filmihuviga (kord on yks peal ja teine all, ja vastupidi). On ju foto lihtsalt yks kaader suurest elufilmist.

Pikk sissejuhatus sai, kuid ega mul filmist endast polegi rohkem rääkida. Keda huvitab ajalugu, ballett ja erakorralise saatusega inimene, see film on nende jaoks. Samas pole film lihtsakoeline, sugugi mitte!  Olen töitsa nöus IMDb körge hindega (hetkel 7,2 -mida ausalt öeldes ei lootnud kyll näha). Vöimalik, et peosatäitja Chi Cao* (Li täiskasvanuna) vägev osatäitmine nii tantsuliselt kui ka vaese hiinlase kultuurishokki kujutades olid peamiseks pöhjuseks?

_________________________________________
*Adult Li - Chi Cao: Born in China, Chi was trained at the Beijing Dance Academy and the Royal Ballet School. He joined Birmingham Royal Ballet in 1995 and was promoted to Principal in 2002. Chi is a virtuoso classical dancer, and often leads the Company in the classical repertory. His superb technique won him the gold medal in 1998 at the International Ballet Competition in Varna. Chi has also represented the BRB at a number of prestigious occasions, dancing at the NATO gala in Birmingham (2000) and Birmingham's gala to celebrate Her Majesty The Queen's golden jubilee (2002). And Chi is the son of two of Li’s former teachers at the Beijing Dance Academy.