Suur Gatsby

Lugesin juhuslikult artiklit Sirbist, et enne jöule peaks ekraanile tulema kuues "Suure Gatsby" linastus. Seekord Baz Luhrmanni poolt Leonardo di Caprio'ga peaosas.

Hiljuti olin kirjutanud Luhrmann'i vaatemängulisest  "Australia"st, sai mainutud ka tema "Moulin Rouge!".
Huvitav, huvitav - mis tal Gatsby'st välja tuleb, ilmselt jälle kallis ja uhke showfilm...eks neidki ole vahel mönusalt ajuvaba vaadata.  Tegelased on - nagu Luhrmannil alati - päris hästi, st typaazhikohaselt valitud: Caprio vöiks Gatsby olla kyll...sest ta pole ju sugugi '100% puhas poiss' nagu Redford teda on kujutanud; ja Tobey Maguire, Mötlik Noor Mees, vöiks olla Nick. (Mulle meeldis väga 1974.aasta variandi näitleja Sam Waterson, ei teagi miks, ilmselt oli hea jälgija rollis omal kohal).

1974 Daisy
Mia Farrow

Kas Mia Farrow typaazhist paremat Daisy't saab olema (mitte, et ta eriti hea näitlejatööga oleks tollal hakkama saanud, eriti halb oli see piiksuv hiirekese hääl, nagu keegi mainis) - no seda saab siis teada, kui film on Carey Mulligan'iga väljas; kahjuks pole ma viimaseid häid filme (Shame, Drive jt) Carey'ga näinud.
Muide, ka Jacek Koman teeb jälle körvalosa, aga ilmselt nii väikse, et annab otsida.

Mina tahaks Fitzgeraldi auks hoopis teistsugust filmi - midagi psyhholoogilist, olgu ta kasvöi thriller. Jumal hoia, me oleme seda 1920-ndate NY moraalitut, aga hiilgavat jazziaega näinud ju igas variandis, on seda vaja jälle yle korrata!? Vihjeid ajastule saab anda ka muusikaga. Väga kerge on Gatsby puhul minna libedale kostyymi-interjöörinäitamise teele, mis igatahes hakkaks domineerima loo enda yle.

Vaatsin ise eile 1974.aasta varianti (stsenaristid Francis Ford Coppola ja Vladimir Nabokov, peaosades Robert Redford ja Mia Farrow).

See oli just selline pealt ylelibisev vaatemänguline Hollywoodi asi. Mitte halb, aga...

Tjah, ka raamatu lugemisest on niipalju aega möödas, et enam ei mäleta muud, kui vaimustust; aga "Sume on öö" puhul oli see vaimustus veelgi suurem. Nii on paljudel lugejatel olnud, kes netis Fitzgeraldi raamatuid on vörrelnud. Mine tea, ehk nyyd meeldiks mulle just "Suur Gatsby" rohkem?

Ilmselt saab see postitus veel mitmeid kordi täiendatud. Kuid uudisena, et uus Suur G on teel, ajab ta asja ära.

Mida ma ysnagi näha tahaks, on 2000.aasta BBC televersioon. Kindlasti on see realistlikum ja elulähedasem kui 1974. film ja ilmselt ka nyyd tulev Luhrmanni suurprojekt. 

Kas peaks töesti selle DVD ca  $10 eest Amazonist ära ostma...? Tundub kyll, sest peaosi teevad Mira Sorvino ja Toby Stephens. Ja briti filmide realistlik stiil pealekauba. Kui ainult Paul Rudd Nick'ina asja ära ei riku...Igatahes saab see olema hea öppevahend neile, kes koolis raamatut ei viitsi läbi lugeda (alljärgnev on löik yhest IMDb kommentaarist)  It runs closer to the book with far fewer invented (or re-ordered or moved-to-another-location) scenes. Mira Sorvino has the convincingly lovely voice to play Daisy, whereas Mia Farrow in the older version ruins any semblance to the book character with her Minnie Mouse shrillness. Toby Stephens is not as dreamy as Robert Redford, but he does better at conveying that sinister side of Gatsby which I think many first-time readers miss or minimize. Gatsby's illicit activities, so tantalizingly vague in Fitzgerald, are rendered with too much clarity for my taste, but on the whole I found this a fine accompaniment to the novel.

Halasta ja hoia! (Dead Man Walking)

Dead Man Walking on film, mis sidus mind terveks öhtuks - vastu minu enda tahtmist. See tähendab, et toetasin alguses ennast korraks tooli seljatoele, sest mul polnud kavatsust teleka ette jääda. Pealegi olin kunagi mingit katkendit näinud ning see ei istunud mulle - vaatamata sellele (vöi just selle pärast?), et Sean Penn on mu lemmiknäitleja, kuid selles filmis oskas ta sellise rolli teha, millega mul polnud midagi peale hakata, mingist kaastundest vöi samastumisest rääkimata.

Aga nyyd ma nägin filmi päris algusest ja pidin nagu naelutatult selle löpuni ära vaatama. Hullem veel, see film ei lasknud minust lahti ka voodis und oodates; ega ka järgmisel päeval.

See polnud rusuv film, seda mitte, aga Sean Penn tegi töesti sellise rolli (surmamöistetu Matthew Poncelet), et seda oli vöimatu unustada. Nii kuradi vastik tyyp! Sealt siis tuli, et möte pöördus yha uuesti ja uuesti tema ja tema elu viimaseid päevi ja tunde jagava nunna, öde Helen Prejean (Susan Sarandon) juurde tagasi.
Surmamöistetu ja nunn...Mul ei olnud selle filmiga mingeid seoseid (nagu ka kahjuks Sean Penn'i  möne teise väga hea filmiga, kus ta on säranud  - meenus milleski  sarnane, väga ebatavaline ja unustamatu "U-turn").
Ma pole ka pead vaevanud kysimuse yle, kas surmanuhtlus peaks olema vöi mitte. Ja ega ma ei saanudki seda asja palju selgemaks. On töesti kogemata surma möistetud syytuid inimesi, aga öigust on saanud ka tapjad ja vägistajad, eriti kui neil on raha hea advokaat palgata. "Vaesed vanglas ei istu", oli korduv lause ka selles filmis.

Ma siiski arvan, surmanuhtlus pole öige asi. Inimene ei peaks karistuseks tapma, kui ta seda afektiseisundis juba kohapeal teinud pole. Kylmavereliselt ei peaks surmatama kedagi - kellegi neutraalse inimese poolt (milline stress on see ka kohtuotsuse täideviijale!). Pealegi palju hiljem, vöttes endale kohtumöistja rolli.
Ja kuidas seda siis praktiliselt teha? Myrgisystimasinaga, nagu seda yksikasjalikult näidati selles filmis; vöi elekritoolis, nagu seda veel jubedamate yksikasjadega näidati kaks korda Rohelises miilis (yle-eelmine postitus).
Mörvari ylalpidamine ja valvamine on aga kallis löbu ja maksukoorem öigete inimeste ölgadel. Miks kurjategijaid lunastavale tööle ei panda, et nad ylevalpidamiskuludki tasa teeks - vaat sellest ma aru ei saa.

Halastus ja kohtumöistmine...niisiis väga raske teema. Endagi asukoht inimliku empaatia skaalal oli mulle yllatav kogemus. Selgus, et olen päris tavaline inimene - nagu näiteks Matthew ohvrite vanemad, kes soovisid kurjategija kiiret karistamist surmanuhtluse läbi.
Ma arvasin, et olen kuidagi körgem, arusaajam, möistvam. Aga film ei jäta kahtlust, ta rebib ka vaatajalt illusioonid oma headusest. Kui mu laps oleks vägistataud ja tapetud...jah, ma asusin ikkagi ohvrite vanemate, mitte halastava nunna positsioonile. Mul puudub see löpmatu kristlik kannatus, mida omas öde Helen selle (töestisyndinud loo) järgi tehtud filmis. Seda enam, et nunn uskus kuni viimase minutini Matthew sönu, et ta on syytu, kuni see enne hukkamist siiski tunnistas, et oli nii tapnud kui ka vägistanud.
Nunna löputu empaatia ja halastus kooris kurjategijalt kiht kihilt maha köik möödunud elu maskid, poosid ja valed.
Öeldakse, et kes tunnistab pattu ja seda kahetseb, saab andeks Jumala ees...(aga ilmselt mitte inimeste silmis). Öde Helen esindaski kristlikku öpetust. Tunda empaatiat yhteviisi nii ohvrite kui kurjategija vastu suudavad vähesed surelikud.

Huvitav, miks mulle viimasel ajal säärased vanglateemalised filmid järjest ette satuvad?
Mis seost on sellel minuga?

Thomas Hardy ja IanMcEwan läbi kinoläätse (Tamara Drew, Enduring Love)

Vaatasin hiljuti kahte inglise filmi:

- (musta) komöödiat  Tamara Drewe  2010
(rezh.Stephen Frears, keda mina tean kahe hea filmi - "Ohtlikud armusuhted"1988 ja "Queen" 2006 pöhjal);

- draamat "Enduring Love" 2004 (rezh. Roger Michell, näiteks "Notting Hill")
(Ian McEwan'i romaaani järgi, Joe Penhall'i stsenaarium - seda filmi arvasin vöivat  tunnetada hoopis kirjaniku teiste romaanide lugemise pöhjal, aga sellest allpool).

Dorseti maastik

Mölemis filmis oli niisiis otsesene vöi kaudne seos inglise kirjandusega.
Köigepealt vötteplatsid - millised maastikud! 
Tamara Drew tegevus toimub kauni Dorset'i pöldude ja karjamaade vahel asetsevas väljamöeldud kolkakylas. Pöhjus on, et musta huumori vöi farsi vötmes tehtud film oli valminud ajalehekoomiksi järgi; aga see oli omakorda andekalt mugandataud T.Hardy 19.sajandi romaani Far from the Maddington Crew järgi (teatavasti oli T.Hardy pärit samast piirkonnast ja sellest rääkisid ka tema romaanid. Olen lugenud D'Urbervilles Tess'i ja näinud ka suurepärast Polanski "Tess'i" Nasstasja Kinski'ga peaosas).

Huvitav on see, et "Tamara Drew"s vilksatas teeviit nimega Far from the Maddington Crew (vöi oli ainult kaks viimast söna, enam ei suuda meenutada) ja kirjanike loovkodus oli ameerika kirjanik, kes kirjutas raamatut T.Hardy elust. Kindlasti oli seoseid veelgi, mida ma tähele ei pannud ega osanud jälgida.
Seos seegi, et  Gemma Arterton, kes mängis Tamara Drew's peaosa, on ka mänginud Tess of the d'Urbervilles miniseerias peaosa.

Filmist endast polegi palju (halba) rääkida. Vaatasin kahel päeval, ka yle vaadates polnud igav, sest tekst ei avane kohe esimesel vaatamisel. (Ma usun, et 'B-kategooria kirjaniku' vandesönad saaksid köik meie pere klassikaks, kui nad ka köik meelde oleks jäänud. Mitte öelda shit! vaid shitsalad! vöi lisada mönele pahale sönale muid toiduteemalisi löppe, osad olid näiteks  biscuit-löpulised).
Köik osatäitjad olid tasemel ja realistlikud, nagu ikka inglise filmides, aga see film oli lausa briti essents. Pilati köikvöimalikul viisil mitmeid kaasaegseid 'pahesid', milliseid pole mötet nimetama hakata.

Minu arust tegid filmi siiski seekord mitte peaosatäitjad, vaid kaks koolitydrukut (eriti hea oli pildil paremal Jody osatäitja Jessica Barden). Kui muidu murdeealiste tavaline tegevus oli autode loopimine tooreste munadega, bussipeatuses jölkumine, muusikaajakirja sirvimine suitsukimamise ja lolli lobisemise saatel ning rokitähest unistamine; siis uute inimeste kylla ilmumine käivitas neis täiesti pööraseid ideid - Jody ettevötmisel, muidugi.

Mitte yhtegi ydini ideaalset tegelaskuju siin ei leia - isegi filmi iludus (kes oli noorelt olnud kohutava konksninaga ja sai tydrukutelt hyydnime plastmassnina) teeb järjest yhe ämbrisseastumise teise järel; aga löpus saab ka paha oma palga (rokkari koera poolt amokkijooksma aetud lehmad trambivad B-kirjanikust petise surnuks) ja köik otsad tömmatakse mängleva kergusega löbusalt kokku - nagu koomiksile kohane. Rehkendus löpeb kahe laibaga, millest teine on rokimehe ula peale pääsenud koer.

Muide, koomiksi enda löpus ei saa surma mitte rokkari koer, vaid yks neist hulludest koolitydrukutest, aga see poleks ilmselt filmi tonaalsusega sobinud. Nii "must" see komöödia ka polnud!  Ehkki film oli väga teravate, koomiksilaadsete tegelaskujude ja pööretega.
Soovitan vaadata!

______________________________________________________

Amazon.com

The Enduring Love 

Ma ei seosta raamatuid ja nende järgi tehtud filme kuigi palju - ja seekord ei oleks pidanud seda yldse tegema. Kuid see on tagantjärele tarkus, sest seda filmi hakkasin vaatama puhtalt ainult kirjaniku nime pärast. 

Aga film on film. Kyllalt ebatavaline on Enduring Love inglise filmide hulgas, rääkimata klassikalisest Hollywoodi kraamist. See vast oligi tema suurim pluss (ebatavaline, sest stsenaarium järgis ikkagi yldjoontes raamatut); ning head näitlejatööd (nagu alati inglise filmides, aga selles punktis ma juba kordan ennast).

Teisiti öeldes: kui McEwani raamatutes on kihte palju, siis film jäi minu meelest liiga lihtsakoeliseks looks, mida sellise kirjaniku raamatutest nagu ei usuks. See on nyyd siis raamatu ja filmi vördlemise libedale teele minek. (Filmis on muutusi ka syzhees - kui vörrelda raamatukokkuvöttega Wikis - kuid see pole peamine).
Mulle tundub, et peategelaste käitumise loogika polnud mönikord päris usutav, kuid raamatus oleks tekst ehk asja selgeks teinud. Seega mul on tunne, et tugevama rezhissööri puhul oleks film samuti nyansirikkam olnud.
Ma ei tea, kuidas oli raamatus, aga filmis olid köik (muud) tegevusliinid selgelt allutatud peategelaste keeruliste suhete väljatoomiseks, aga suhete mittetoimimise pöhjus oli ikkagi veidi ebamäärane, see oli juba enne olnud mitte köige kuumem suhe. Oli väga häid stseene, näiteks synnipäeva öhtusöök kahele, vaikiv ja ilmekas, milliseid tänapäeva kinos just tihti ei näe.
Vaimuhaige ahistaja oli vaid ärritavaks keemiliseks yhendiks, millise reaktsiooni kaudu vaadeldi mehe-naise loo arengut, kuid raamatus on kindlasti sellest (niipalju ma McEwansit peaks tundma) rohkem arutlusi ning seoseid, mis oleks mulle väga pönev teema.

Jälle meenus Polanski Frantic, kus millimeetri pealt olid köikide tegelaste motiivid arusaadavad. Keerulised arutlused, mis McEwans'i teostes leiduvad ja köigi asjaosaliste toimimisi selgitavad, polnud ehk stsenaristile jöukohased filmikeelde valada?
Olen kyll lugenud ainult tema viimase perioodi asju ("Laupäev" ja "Chesili rannal"), kuid McEwani kirjutamisstiil on yhtaegu nii esseistlik kui ka tegevust punkthaaval järgiv, seega ma usun, et see on yldjoontes sarnane ka Enduring Love'le.

Oxfordi ymbruse maastik

Sissejuhatus filmi saab alguse kaunitel Oxfordi ymbruse aasadel, kus peetakse piknikke ja lennutatakse lohesid. Seal lendab yhel päeval yle piknikuliste gondel, millega juhtub önnetus ja mis (kuigi mitte otseselt önnetus) muudab ka peategelaste, samal ajal aasale shampust avama sattunud öppejöu ja tema skulptorist kaaslase elu.
Mingit sisukokkuvötet ma rohkem ei arenda, sest kogu film oligi tegelikult tegevuste punktiir, juhtumuste jada...aga mina oleksin tahtnud selle asemel hoopis raamatut lugeda.
Näiteks on raamatust huvitavalt kirjutatud selles blogis.
Raamatu kohta on Amazon'i arvustuses öeldud, et selle löpetamisel te ei karda enam öhupalligondleid, kuid kindlasti kardate vööra inimesega silmsidet tekitada.
Film ei pannud midagi kartma, löpp oli selleks liiga lihtne ja positiivne.

Ian McEwan on yks vähestest kirjanikest, keda ma yldse lugeda tahaks, ta on minu viimaste aastate avastus (ytlen seda eriti "Laupäeva" pöhjal, mida pean yheks viimase kymnendi parimaks raamatuks yldse).

Vanglateema jätkub..."Stone"

Eile päeval kirjutasin ungari päritolu rezhissöörist Frank Darabont'ist, kelle kaks köige rohkem tähelepanu äratanud ja auhindu kogunud filmi on mölemad vanglas mahamängitud lood (Stephen King'i raamatute pöhjal). Mina nägin ja lasin ennast hingepöhjani liigutada "Rohelisel miilil".

Järgmisel öhtul nägin jälle vanglalugu -see oli "STONE"(2010)
Värskust oli tunda mitte ainult valmimise aasta pöhjal, see värskus oli ka rabedus ja vöib-olla kindla rezhissöörikäe puudumine, kui nyyd hakata vördlema "Rohelise miiliga".
Mul on täna öhtul vöimalus film yle vaadata, kuna ma kaotasin algusest möned olulised kaadrid.
Selline tunne on praegu, et töenäoliselt vaatan ma terve filmi uuesti, kuna minu jaoks veidi hämune psyhholoogiline uurimus oli huvitav. Seetöttu ei saa ma aru nii kehvast hindest IMDb-s... aga, kui möelda, et enamusele meeldivad selged ja lihtsad lahendused, siis jah. Siin neid polnud, löppki jäi kuidagi ebamääraseks ja nagu noaga läbilöigatuks.

Filmi suur pluss (väga heade näitlejatööde körval - DeNiro, Norton, Jovovich) on aga see, et see paneb mötlema. Ei liiguta sygavalt, ei tekita emotsioone, aga ärritab intellektuaalselt. Ja see on pönev!

Ei saa ju iga päev lasta ennast läbi raputada, nagu "Rohelise miili" vaatamisel juhtus. (Tegelikult ma neid raputamisi kardan. Mul on koduses filmoteegis möned sellised superfilmid, mida ma pole kordagi yle vaadanud. Enesesäilitamise instinkt? Aga sellist psyhholoogilst puslet vaataks kyll ja veel).

Edit:
Ylevaatamisel läks film nii heaks, et ma ei tea, kas on veel vöimalik paremaks minna, kui ma ka kolmandat korda selle ette vötaks.

Kindlasti leiaks veel möne nyansi... ja kui veel tölge ka oleks - igast Stone'i (Norton) aksendiga räägitud slängisönast ei saanud ju aru...ja rootsi keeles neid sönu ka ei tea. Loomulikult olidki esimesed kaadrid, kohe väga esimesed - enne subtiitreid - need, mis väga palju tähendasid. Isegi otsad kokku viisid. See kärbse pirin toas, mis symboliseeris peategelase (de Niro) naise elu kui vanglat, löpetas ka filmi, kui sama mees tyhjas kabinetis enne pensionileminekut omi viimaseid asju kokku pakkis.Vangalaametniku ja ta naise liin on markeeritud väga täpsete vihjetega, mis moodustab teise plaani kogu loo möistmiseks. Pean vist töesti kolmandat korda yle vaatama...just  mehe käitumisele seletuse leidmine oli kohati raske. Vöi, ma sain aru, aga ma ei oska seletada. On lihtsalt selliseid...seest katkisi inimesi. Kust see tuli - söjaväest, söjast, kes teab...?
Filmis on palju rohkem, kui pealtnäha paistab. Juba need saatvad hääled, mis tulevad raadiost, enamasti kohalike usujaamade latramine - aga sellises maakohas on elu kirikuga tihedalt seotud; kuid ka muud taustahääled. Need ei ole muusika, aga nad pole ka juhuslikud. Need valmistavad ette järgmist stseeni, vöi sekundeerivad tegevuse vöi taustaga: kord pöimudes, kord vöideldes, kord absurdisituatsiooni luues. Vanglakeskkond juba ise ja siis see raadiojaamade taust, vangide hääled, pininad peas, seadmetes vöi eletritraatides...
Lihtsalt filigraanne töö.
Rabeduse kohta vötan sönad tagasi. Filmil oli kaasaegne, värske lahendus, millist enamus publikut ei osanud oodata ega ka sellega midagi peale hakata. Ei olnud ka siin midagi yleliigset. Nyyd annaks julgelt maksimumpunktid, kui ma oleks punktiandja vöi kui sel oleks mingit tähendust. Rezhissööri nime John Curran jätan kindlasti meelde.

Edward Norton, John Curran

Jäin veel mötlema, mis on minu isiklik seos filmiga, sest selline loosung on mul yleval: Ainult seosega asju!
Vöib-olla elu mötte otsimine? Köik selle filmi vähesed tegelased olid teel kuhugi ; vöi olid pimeduses, nagu minagi.
Kas sa usud?
Usud mida?
Neid kysimusi oli palju. Vastuseid oli ka mönesuguseid, aga ei midagi kindlat. Usku (seda siirast) enam pole, inimesed on tyhjad, kinni, suletud. Kui keegi leiab - vöi usub leidvat - valguskiire, siis muutub ta automaatselt "imelikuks". Kes oma pimedusele truuks jääb, tahab tappa anda, vöi ennast maha lasta. Oleks see siis ka nii lihtne, kuigi pealt paistab.
Hullumeelne maailm. Ja väga hea film selles.
Avastasin, et filmi poster on väga kokkuvötva motoga: SOME PEOPLE TELL LIES. SOME LIVE THEM.
Ja mis mina siis kogu aeg räägin!?

Roheline miil (1999)

The human race is fundamentally insane. 

If you put two of us into a room together we're soon gonna start figuring out good reasons to kill one another.

Frank Darabont

ROHELINE MIIL

Rezhissöör - Frank Darabont
Produtsent - Frank Darabont, David Valdes
Stsenaarium - Frank Darabont


Pöhineb raamatul - Stephen King The Green Mile 
Starring: Tom Hanks, David Morse, Bonnie Hunt, Michael Clarke Duncan, James Cromwell


Music by Thomas Newman
Cinematography David Tattersall
Warner Bros. (USA)Universal Studios (thruPolyGram Films) (international)
Release date December 10, 1999


Önn, et möned vanad head pärlid välja ilmuvad. Tuhnisin juba tykk aega Canal+ filmikanalites midagi uut leidamata, kuni juhuslikult, yhel öhtul...

Et ma ei ole tuhnija, kelle ette pärleid loobitakse, töestab minu ylim vaimustus. Olin töesti läbi raputatud - nagu mul kunagi oli körvalveerus rubriik "Mind viimati raputanud film" (aga kuna see jäi kauaks uuendamata, korjasin rubriigi ära...ei jöudnud vist "Rohelist miili" ära oodata).
Vahepeal on olnud väga häid ja vaimustavaid linateoseid, aga hingepöhjani pole jöudnud ammu ykski.
"Rohelist miili" peaks vaatama koos kihlatuga, ytles yks kommentaator. Vöib selguda, et oled plaane teinud vale inimesega, sest film avab nagu skalpelliga inimliku loomuse mustast valgeni, elust surmani ja sealt veel edasigi...(mitte 'elu pärast surma', vaid yleloomulikult vanaks elanud peategelase filosoofilise mötiskluse elu möttest yldse).
"Rohelise miili"  kiiduköne juurde vöin öelda, et ma pole tegelikult yldse ulme-ega öudusjuttude andunud lugeja ega ka vaimustu suuresti  taolistest filmidest. Aga alati on erandeid ja tipud tunduvad selle vörra tugevamad, kuivörd pyramiidi alumine osa on hallilt igav.

Minu  huviobjektiks on ikkagi inimene oma köigi kylgedega ja arengutega, mitte yleloomulikud jöud, olgu mis masti nad ka poleks - zombid, sinised mehikesed vöi vampiirid; vöi siis möne tegelase yleloomulikud vöimed. Aga kui need toetavad inimese uurimist filmi kestel, siis on see vahend sama hea, kui möni teine.
Meenusid Isaac Asimovi jutud, mis liigutasid mind kunagi väga. Vöi Eesti film  "Hukkunud Alpinisti hotell". Vöi Tarkovski "Solaris" ja "Stalker". Oli, mis seal yleloomulikku oli, köik algas ja löppes inimese moraali ja eetika keerdkäikudes.

Kuna olen vaba Stephen King'i samanimelise raamatu lugemise järel tekkivast vöimalikust vördluskohustusest (pole tegelikult yhtegi King'i raamatut lugenud), saan asja vaadata puhta filmivaataja seisukohast. Ise oleks mönegi tehnilise asja teisiti teinud. Näiteks plaksuga löhkevate elektripirnide hulk vöi suust väljalendavad putukaparved, mis meenutasid riidekoisid, olid pigem naljakad kui tösiseltvöetavad "imed". Filmi oleks saanud veelgi tugevama, ilma nii selgeid näpuganäitamisi ylijöu manifestatsioonile tegemata. Meenutan siin blogis (juba teist korda) öudusfilmi "Kuup", kus ilma yhegi staarita, minimaalse lavakujundusega (kuup!) ja ilma nähtavate kollitamisvahenditeta oli loodud kohutav, jäine, halvav hirmu öhkkond, nii et minu närvikava seda terves ulatuses ei suutnud vastu vötta, ehkki olen rohkem kui yks kord proovinud.
Kuid "Roheline miil" pole önneks puhas öudusfilm. See on väga hea ekraniseering (nii ytlevad raamatut lugenud vaatajad).
Stephen King on öelnud, et ta on salaamikirjanik ja tema tooted on salaami[vorstid] - I'm a salami writer. I try to write good salami, but salami is salami. Vöi see: I am the literary equivalent of a Big Mac and fries.
Ma saan sellest eneseirooniast aru ja see tabab päris hästi (tarbe?)kirjandust. Oleks nagu kirjandus, aga pole ka. Ta ilmselt tahtis öelda, et ta pole kirjandusklassik nagu Hemingway, Rolland, Márques jpt. Suured kirjanikud surevad tihti vaesuses, aga salaamikirjandusega vöib miljonäriks saada juba eluajal, nii juhtus ka King'iga. Sest lihtsat meelelahutust rahvas armastab, nagu ka lihtsat toitugi.
On, selle maitse-eelistusega, kuidas on (mina olen igatahes gurmaan, kes Mac'i burksi ei söö), kuid mulle tundub, et King'i tasub isegi lugeda, filmi vaadates vöiks koguni väita, et kirjanik on liiga enesekriitiline: tegu millegi palju paremaga; vöi siis hoopis rezhissöör tegi asjast asja?
King ytleb ise:

Books and movies are like apples and oranges. They both are fruit but taste completely different.

Vöi:  I'm in the supermarket one day with my cart, and there's this woman, about 95. She says, 'I know who you are. You write those stories, those awful horror stories . . . I don't like that. I like uplifting movies like that 'Shawshank Redemption'. So I said, 'I wrote that.' And she said, 'No, you didn't.' And that was it. Talk about surreal. I went to myself, for a minute, 'It's not very much like my other stuff. Maybe I didn't write it!'


Aga vöib-olla oleks see vana daam öelnud ka "Rohelise miili" kohta sama?!

Ma polnud Darabont'ist midagi kuulnud. Sisuliselt on "Roheline miil" yhemehefilm, tehtud väga tugeva visiooni ja sama tugeva käega. Meenutas ratsionaalsuses Polanskit, selles puudus ameerikalik ylepakutus.
Mida ma näen, Darabont ongi Euroopast - ungarlane! Samamoodi söja jalust pögenenud mees, nagu Polanskigi.
Olin just hiljuti Polanski "Frantic"' vaatamise teinud ja imetlenud seda (enese)kindlust ja joonise puhtust. Töesti, ka "Rohelises miilis"  pole mitte midagi yleliigset! (v.a. need imed-asjad, mis tulenesid ilmselt töetruu ekraniseeringu vajadusest ja mida töin eespool välja); näitlejate mäng oli sygav, haruldaselt loomulik, keskkond realistlik ja stiilne (30-ndad). Filmi pikkusele vaatamata ei tundunud see pikana.
Muidugi uurisin ma välja, milliste filmide taga Darabont'i kätetöö veel seisab. Indiana Jones'i lood on ju sympaatne meelelahutus; teist King'i raamatu 'Shawshank Redemption' pöhjal tehtud filmi pole kahjuks näinud.
Väga meeldib mulle aga jutt, mida rezhissöör räägib endast ja filmitegemisest yldse. Seal on ka kriitikat hollywoodiliku systeemi vastu, just nagu Polanskilgi. Soovitan IMDb-st lugeda.

Varem ma siin kurtsin, et Tom Hanks on proff (vendade Coen'ite "Ladykillers"ite postituses), kes pole palju häid rolle saanud vöi pole need filmid kuigi tösiseltvöetavad.. Ma ei teadnud siis "Rohelisest miilist" midagi. Hea meel oli tema talenti tunda säärases liigutavas, inimlikus loos. Kahjuks on need tugevamad esitused jäänudki minevikku, uuemas filmograafias midagi vörreldavat enam pole. Näiteks "Da Vinci kood" on nigel juba kahel pöhjusel - kehv rezhissööritöö, kus ei aita ka head näitlejaid asja parandada; teiseks filmi peategelane on see hypoteetiline kood ja mitte inimene ise. Aga fiktsioon ja selle ymber vahu löömine ei saa kaua huvi pakkuda. Oleks töesti selline "kood" ka olemas - st. oleks film olnud populaarteaduslik, oleks see olnud kordi pönevam.

Peab ytlema, et ka köik teised näitlejad polnud "Rohelises miilis" kehvemad. Esile töstaks Eduard Delacroix rollis olnud Michael Jeter'i (1952 - 2003). Teine Michael, Clarke Duncan - kohutavalt suur must mees, näeb ise juba nii vöimas välja, et natuke siirast mängu juurde ja körvalrolli Oscari nominatisoon ja palju muid auhindu sajab igast suunast. Auhindade ja nominatsioonide jada on kaunis pikk ka teistele filmi tegijatele, mis räägib juba ise enda eest.