ANNO 1790 (10.osaline miniseriaal )

Polegi varem TV-seriaalidest kirjutanud. 
Ometi on neid elus paar-kolm tykki olnud, mida olen lausa otsast löpuni proovinud vaadata, sest nad on mind jäägitult haaranud. 

Esimene, mis alatiseks meelde jääb, oli 80-ndatel Tallinnas Soome kanalilt nähtu Wolfgang Peterseni klaustroobiline Das Boot (1985). Ma usun, see on yks parimad filme yldse. Ei olnud häda, et meil oli vana kröbisev ja vist isegi must-valge telekas...istusime kui naelutatult iga kord vaatama. Mitte yks osa ei jäänud önneks vahele.

Nyyd on mul see film kusagil kassetil vöi plaadil kenasti olemas, aga pole siiani tahtnud yle vaadata. Kas ma seda pinget enam täna taluksingi? Väga hulle asju enam närvikava vastu ei vöta. Näiteks öudusfilmi "Kuup", kus tegelikult midagi nagu ei toimu, pole ma suuteline selle meeletu pinge pärast vaatama.

Väga möjuv oli ka Vilhelm Moberg'i romaani järgi 1976.aastal(!) tehtud "Raskens". Meenutab natuke Töe ja Öiguse I-II osa (kui sellest oleks film). See oli aeglase käiguga lugu, mis puges vaikselt naha alla ja möjus kaua aega peale vaatamist. Too andis mulle esimest korda 
arusaamise, milline oli kylaelu 19.sajandil. Milline vaesus, kui tugevad pidid olema inimesed! 
Vaasa muuseum on samuti hea koht, kus endisaegset elu (varasemat perioodi) tunnetada. Kui möelda, oli ka nöidade pöletamine Rootsi kylas ysna tavaline veel...kas just sada aastat tagasi, aga ajalooliselt mitte väga ammu. 
Raskens'i seriaali vaatasin Rootsis, kui kahetuhandedate alguses seda TV-s kordusena näidati ja ma ise veel hästi rootsi keelest aru ei saanud. Uskumatul magnetiseeriv ajalooline draama. Hea kinematograafia ei aegu.

Vöimalik, et olen näinud veel midagi head siit-sealt, aga hetkel pole meeles yhtki muud tösiselt hea seriaali nime vöi kaadrit. Kui meenub, vöi tekivad seosed, kirjutan kindlasti.

Täna tuli tahtmine kirjutada uuest seriaalist ANNO 1790
- nii uuest, et kahte viimast osa polegi veel näidatud. Vöib aimata, et see on yle pika aja yks paremaid, ehkki ka muud meelelahutuslikud miniseriaalid Rootsi TV-st on päris head, realistlikud ja vaimukad olnud. (Paraku pole ma viitsinud yhtegi neist otsast löpuni jälgida ega viitsi ka neist kirjutada, kui kymneid töeliselt häid filme ootab mul järjekorras käsitlemist).

"ANNO 1790"  toodeti riigi poolt kultuuri jaoks antud ekstra rahadega ja - teades selliste rahade kadumist mönikord kui mutiauku - siis seekord kyll kurta ei saa, iga kroon väärib tehtud kulutust (lingi all on algusvinjett Brikkstudiolt, väga hästi meelestab kogu loo ka tunnusmeloodia, mis sellega kaasneb).

Muidugi, kohe tuleb ära öelda, et nii tugev ta pole, kui eelpoolnimetatud tippfilmid, aga köidab ja mötlema paneb kyll.

Kahjuks on pakendile kaasaegselt myyv loosung pandud - kostyymidraama mörvade, vere, keelatud armastuse ja topeltmänguga - nii et see möjub kuidagi stambilikult. Ja neid klisheesid esineb ka seriaalis.

Kuid on ka psyhholoogilist pönevust, ajaloolist töepära, häid näitlejatöid.

Film on yles vöetud uut tyypi tundliku kaamera (Alexa) abil - st pole kasutatud lisavalgust. Kui on kyynlad, siis ainult need. Ja selliseid stseene on palju.  Magdalena e. naispeaosatäitja Linda Zilliacius ytles, et need olid rasked filmivötted, kuna oli kylm ja hämar ning rohkete kyynalde pölemine tekitas tahma, mida ta öhtul peale vöttepäeva välja köhis. Seelikute alla tuli nii palju sooje retuuse panna, kui vähegi andis.
Tugevad esivanemad olid meil, ma ei usu, et aastal 1790 kvaliteetsemad valgusandjad vöi soojemad toad olid, mis siis veel lihtrahvast rääkida, mul hakkas juba neid kuute vaadetes kylm, kus nad elasid, rääkimata riietest.

Hetk filmimiselt

Kogu film on tumedatooniline, synge, naturalistlik. Laibad sönnikuhunnikus ja lahinguväljal, haavatud, lahkamine ja abort, kummalised ja vöikad tapmisviisid...perverssed seigad  pordumajas, tallis ja körtsis - nagu see elu tollal oli. Äärmine vaesus köige naturaalsemal kujul. Filmikujundus ja kostyym väärivad töesti esiletöstmist.
Sellele vastandub körgema klassi heaolu, yksköiksus, mönikord sadism, äraandlikkus. Aga on ka seal riigivastased ideed, romantika ja armastus.

Kahjuks on tänaseks tempo langenud, kaks osa on veel jäänud - näis, kuidas otsad kokku tömmatakse. 

1.kvarterskomissarie (Thorsten Flink) 

Kohe esimeses osas lahkus väga karismaatiline näitleja Thorsten Flinck sadistliku jaoskonnaylema (kvarterskomissarie) osas. Ta kadus sinna, kuhu iga seeria lahkunu - surma ryppe. Kvarterskomissarie koha vöttis sisse peategelane, Johan Gustav Dååth (Peter Eggers), kes yhendabki edaspidi köiki osi, kui mörvade uurija. Iga osa on eraldiseisev lugu, umbes nagu Wallander 200 aastat tagasi.
Samas  toimub mönes liinis ka väike areng: hingitseb eelpoolnimetatud salaarmastus polismästare Carl Fredrik Wahlstedt'i naise Magdalena ja uue jaoskonnaylema vahel.

Magdalena ja Dååth

2.kv.komissarie J.G.Dååth (Peter Eggers)

Sellest veidi lähemalt. Kas pole tömmet näitlejate vahel vöi oligi nii möeldud, kuid puudub see vaoshoitud erootiline pinge, mis filmile ekstra lisajöu annaks. Samas, arvestades aega ja keskkonda, mil ihad olid lihtsad ja neid ka lahendati lihtsalt, st mötted ei käinud nii keerulisi teid pidi, nagu näiteks filmis "Ohtlikud suhted", mis on umbes samast ajajärgust -see oli juba körgklassi väga rafineeritud mäng. Eraldi vöttes puhkab siiski silm mölema peategelase peal - Dååth on just selline mees, kellesse vöiks armuda ja Magdalena selline naine, kel on saatuslikku ilu... aga kokkuvöttes jääb siiski midagi puudu. Näitlejate mängule ei saa kyll midagi ette heita...kui ehk, siis osatäitjate valikule - see naisnäitleja ongi lihtsalt loomu poolest kylmavöitu natuur. Tema soomerootsi aksent toonitab seda veelgi (sorry, see körvale puine aksent möjub just
 nii selles filmis). Samas, miks ka mitte...nii vöibki kaaluma jääda, kes oleks vöinud olla Linda Zilliaciuse asemel, sest tema teised jooned, mida stsenaarium ette nägi (vastutustunne ja kaastundlikkus - ta oli öppinud ämmaemandaks, kes aitas ka vaeseid naisi, mida ta politseiylemast mees ei pidanud oma naisele seisusekohaseks ja häbenes; samas oli ka hea ema oma lastele ja kodus hea perenaine). Tegelaste vaheline käitumine toetas just sellist kainet, loogilise möistusele tuginevat naisetyypi.
Ka vastamängija, Dååth, kes huvitus arstiteadusest - oli hea ja kindla käega kirurg - oli töeline valgustusaja inimene, kes ei uskunud Jumalat, vaid omaenda möistust ja käsi. Tal oli analyytiline mötlemine; samas oli ta luust ja lihast mees, kel oli nörkus kaunite naiste vastu ja ka klaasikesest kangemast ei öelnud ta ära, kuid temal oli köik kontrolli all. Ta päästis oma abilise Freundi nii surmast kui töi ta tihti seljas koju körtsilaua tagant magamast. Vägivalda ta ei pooldanud (ei läinud kaasa oma revolutsionäärist söbraga), lootis oma tööga teha maailma paremaks.
Väga meeldib mulle Freundi mängiv Joel Spira. Huvitav nägu ja imepäraselt tundlik miimika.

Freund on Dååth'i vastand - religioosne ja intuitiivne, aga ta on liiga kiindunud nii piiblisse kui ka pudelisse. Uurija ja ta söber pole tyypiline paar á la Sherlock Holmes ja Watson, aga miks nad peakski?
Mölemad näitlejad, Peter Eggers ja Joel Spira, kes olid seni vähetuntud nimed, saavad kindlasti kuulsaks.

Simon Freund, koduöpetaja, Dååth'i abiline (Joel Spira)

Köik tähtsamad osatäitjad on näha veelkord siin oma piltide ja lyhikirjeldusega. Lingi alt saab vaadata ka seriaali osade kaupa. 
(kahjuks hilja...enam pole yleval. 02-02-2012)

Aga koos tölkega (ing.k.) juutuubist - http://www.youtube.com/watch?v=KnzgQ25ebAo&feature=endscreen - näiteks...subtiitrid löpus puuduvad ja päris löppu ka pole, aga aimu annab. Leidub ju netis veelgi osasid (mida alguses yldse polnud), kel janu sel jalad, kel huvi see otsib.

Edit:
9. ja eelviimane osa oli väga pingeline, vötan sönad tempo langemise pärast tagasi. Tegevus kandus Uppsala ylikooli arstiteaduskonda...veel lahkamisi, veel mörvu ja varjust astub välja ka topelmängija - Nordin.
Selgub ka, et nurin peategelaste erootlise tömbe vastu polnud asjakohane - see pole mingi Hollywoodi stamp, önneks. Köik asetub loogiliselt oma kohale, tegelaste käitumise motiivid on loomulikud.

Edit - kevad 2012  - nimelt vöistles Thorsten Flinck lauljana Melodifestivalen'il, et pääseda oma pundiga finaali. Kuhu ta ei jöudnud, aga katse oli huvitav. (Selles intervjuus kysitakse: kas sa vöidad? Ei, on kiire vastus). Eks inimesed tee igasugu asju, et ennast proovile panna...Sama lugu, nagu omal ajal av Ugglas'ega - liiga head lood pole Eurovisooni jaoks...
Flinck on kahtlemata hea näitljeja ja läbini loovinimene, kes ytleb välja asju, mida möni teine ei ytleks. Uimastid, alkohol jms käib ka ilmselt asja juurde.

Idioot

Olen viimase poole vöi kolmveerand aasta jooksul kinokunstist körvale jäänud.
Sama lugu on blogimisega. Yhest kyljest on peale sellist ajavahemikku raske millestki kirjutada - käsi on roostes - teisest kyljest aga peale nii pöhjalikku filmipaastu tundub iga kinokylastus lausa paradiislikuna. Sellest siis ka ehk körgem hinnang, kui muidu oleks tulnud.
Loodetavasti hea asja äratundmise kompass mu sees pole siiski väga palju muutunud. Täna jätan meelega yle vaatamata värskemad filmiarvustused, enne kui omaga maha saan.
Segama hakkab ja kyyndimatuse tunne tuleb - ma pole ju mingi filmikriitik.

Ma olin siiski möned kuud tagasi meediast - vöib-olla mönest blogist, vöib-olla ajakirjandusest - juba midagi lugenud ja nii hullusti pole ma vist ammu alt läinud. Tulemuseks oli igatahes otsus, et seda filmi ma mingil juhul vaatama ei lähe: mingi jama, mingi vanade myyride vahel kostyymidega veiderdamine - mulle meenus köige halvem Eesti film, milleks peetakse vanalinnas filmitud "Varastati Vana Toomas" ; vöi oli see hoopis  "Don Juan Tallinnas".
Need olid tehtud ajal, kus romantiline keskajavaimustus puudutas sügavalt nii kohalikku kui üleliidulist filmitööstust. Jah, pigem Don Juan, sest selle juhtmötteks oli ajaloo moodne tölgendamine, stiilimängude ja autentika yhendamine, kus vabameelse kergusega on yhendatud ajaloolised elemendid ja kaasaegsed fragmendid retrolikuks camp-tervikuks /---/* Juba jälle, mötlesin.
Yhesönaga - unustasin kriitika, unustasin meenutused kohutavatest Tallinnfilmi toodetest ja unustasin ka uue Eesti filmi.

Rainer Sarnet vötteplatsil

9.november, kino Artis
Rainer Sarnet "Idioot"

Möödus suvi, möödus sygis ja nyyd, talve hakul, olin äkki Tallinnas ja mul oli vaba öhtu, kus midagi muud paremat teha ei saanud, kui kinno minna.
"Idioodi" valisin peale suulist soovitust ("Kes sulle ytles, et see halb film on?!") ja ka sellepärast, et peale päevast asjaajamist  tundsin, et selline annus ametiasutusi oli mind ennastki idioodistanud (kirjast söbrale).
Tundus, et kaotada pole midagi - ja kust ma neid uusi Eesti filme ikka niiväga näen.
Kuulsin hiljem, et yks mu hea tuttav oli väsinuna sama filmi löpus magama jäänud.
Mina olin sel öhtul veel eriti väsinud,  vödisesin yleväsinu erutusest ja olin kindel, et ma ei saa öösel yldse magada, aga puhata oli järgmiseks päevaks väga vaja. Lootsin minagi, et filmivaatamine aitab rahuneda, eriti, kui see veidi igav saab olema.

Sain aga yhe huvitavaima filmielamuse yle pika aja, kinosaalis magamajäämisest polnud juttugi ja ega ausalt öeldes see nii kerge polnud ka ööbimiskohas.

On ikka vahe sees, mis eesmärgil filmi tehakse.
"Don Juan Tallinnas" tegijate sihiks oli väline - nöuka-aegse inimese  soovtegelikkus ja iha lääne elustiili järele. Aga sinna see väline sarnasus jäigi.

Ehkki "Idioodi" naisnäitlejate kitchilikud ehted ning kostyymid oleks nagu irooniline tagasivaade sellele, mida läänelt kunagi oodati  ja edukad töusikud ka omasid - palju völtskulinaid ja luksulikku  klantsajakirja elustiili - polnud liialdustega kostyymid Sarneti "Idioodis" sellise eesmärgiga mängu toodud, need oli tinglikud, isegi  vastandlikkuse alusel oma möju avaldamas. (Ega see slaavilik jöukusenäitamine pole praegugi kuhugi kadunud, muhelesin omaette löbustatult, sest olin 80-ndatel möningate allmaailmategelastega lähedalt kokku puutunud - kuritegeliku maailma riietumisstiili, käitumise ning möttemaailma tingmärke oli eriti ehedalt tunda Katariina Undi ja Tambet Tuisu mängus ning esimeses peostseenis). Tuleb välja, et ka sellest keskkonnast saab kunsti jaoks vörratut ainest ammutada!

Väline keskkond ja taust oma erakordsusele vaatamata ei hakanud segama ega omaenda rolli mängima. Nagu yhe filmi puhul kunagi öeldi, et körb oli filmi yks peategelastest.
"Idioodis" ei tähenda tegelikult Dominiiklaste kloostri öu, Mustpeade maja ruumid vöi Narva Aleksandri kiriku interjöörid mitte midagi iseseisvat, on vaid pelgalt vahendid, et anda konsentreeritult ja näitlejaid segamata - samal ajal kantud religioossest-syngest meeleolust - seda, mida filmi looja meile öelda tahtis.
Korraks filmi vaatamise ajal meenus Trier'i Dogville, kus kujundus yldse puudus ja köik jäi näitlejate kanda.
Väga minimalistlik keskkond on ka "Idioodil" - möned kaadrid rongis, möned pimedas linnas; enamik tegevusest toimub nelja seina vahel; seal on veel yks öu ja paar pögusat kaadrit veekogu ääres - ent see pole sugugi telelavastuslik nelja-seina vahel tehtud draama...ei, see on midagi, mida varem pole minu teada Eesti filmis olnud.


Kui näiteks Ôunpuu pildikeel on mitmekihiline, kus iga kaader annab vaatajale seda rohkem naudingut, mida laiemalt vaataja filmikunsti paremikku on näinud ja need vihjed ära tunneb; siis Sarnet ei eelda säärast filmialast eelharidust; vähe sellest, minu meelest pole film igav ka neile, kes pole Dostojevskit kunagi lugenud.

Välises joonises ja lavakujunduses on vihjeid siia-sinna, ootamatuid aja-stiili yhendusi, aga köik see tundub kuidagi juhuslik, mille mitte-lahtimuukimine ei vähenda pöhilisest arusaamist.
Filmi ideed, Dostojevski filosoofiat kannab vyrst Môshkin Risto Kübara vörratult tundliku mängu läbi. Selle näitleja veatut rollitäitmist, pigem rollis olemist, oli suur nauding jälgida. Palju suurt plaani, näitlejakeskne kaameratöö, aga mitte väsitav, vaid delikaatne tulemus.

Minu jaoks oleks film vöinud pikem olla - körvalosatäitjad olid sedavaörd huvitavad ja nende taga aimus midagi, mida oleks rohkem näha tahtnud. Seda enam, et ylejäänud näitlejad olid loomulikud ja näisid esinevat mönuga. Hea (ning ootamatu) körvalrolli tegi Roman Baskin. Laval oli tervik ja nagu öeldud, kostyym ning lavakujundus toetasid filmi ideed.
Töusin filmi löppedes liigutatana pysti ja liikusin väljapääsu poole, kuigi oleksin tahtnud edasi istuma jääda. Film oli mind rabanud töesti mitmes plaanis.

Aga millest see siis tegelikult oli, on mul raske öelda.
Kindlasti oli tähenduslik lause, mida sai korduvalt lausa tulikirjas lugeda: "Sa unustasid suudelda mu hinge".
Hing, kaastunne, headus.
Ja ehk ka see, et hea olla pole alati hea: tee pörgusse on sillutataud heade kavatsustega.

Minu meelest oli film pigem filosoofiline, aga ka selline vaataja, kes hindab suhtefilme, saab oma annuse psyhholoogilist puzzlet kätte. Film oli kergelt jälgitav, olemata kerge.
Tekkis töesti tahtmine veelkord sama filmi vaadata. Sellist soovi ei teki mul ka paljude väga heade filmide puhul, sest need tavaliselt lajatavad nii tösiselt, et rohkem ei taha...

Leidsin löpuks filmi plakati ja see meenutas, et tahaks veelkord esile tösta filmi kunstnikutööd, seda alates filmi tiitritest - nauditav teostus! Ja valgus oli hea...ning muusikaline kujundus ei häirinud, vaid toetas tervikut.
Tugevat kätt ja terviklikku nägemist oli igas kaadris selgelt tunda.


PS. Minu enda Dostojevski-lugemusega on nii, et aeg on oma töö teinud, meeles oli vähe, sest kirjanik pole kunagi mu lemmik olnud. Nyyd aga tekkis huvi lugeda.

PPS: Filmi rahvusvaheline esilinastus toimus 9. oktoobril A-kategooria festivalide hulka kuuluval Busani filmifestivalil Lõuna-Koreas, mille võistlusprogrammi film valiti.
Mina nägin seda täpselt kuu hiljem, 9.novembril kinos Artis.

Olles oma looga siin maha saanud, lugesin ka Sirpi:
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13214%3Amaa-peal-elas-vaene-rueuetel&catid=4%3Afilm&Itemid=3&issue=3365
Seal on oskuslikumalt sellest, mida mina väljendada ei osanud.

Filmis olevatest maalidest: http://www.ohtuleht.ee/448201
------------------------------


* Eva Näripea Sotsrealistlik keskkaeg. Tallinna vanalinn ENSV mängufilmis 1969-1972

La Belle Noiseuse, 1991

Ehkki Jacques Rivette on meisterlik 'uue laine' rezhisöör, ei ole ma näinud peale nimetud filmi yhtegi tema teist tööd.
Kuid see on meostriteos pikkusele vaatama (4 maagilist tundi vöivad mönele ka igavad tunduda). Aga kui ise on kunstiklassis aktiga kätt proovitud (ypris raske!) oli päris huvitav. Ning muidugi igivana kunsti ja elu vaheliste piiride ja seoste kompamine.

See on film, mida ymber pole mötet jutustada - ja ega seal väliselt suurt juhtugi.

Millest ma tahaks eellooks rääkida, on taust, keskkond.
See on vana maamaja - möis vöi loss meie möistes - milles kunstnik ja ta pere elab ja kus körgemal tornis on vana kunstniku stuudio. Vöiks arvata, et säärane suur, lossimöödus maja on mingi filmistamp prantsuse elustiili markeerimiseks (meenub ka "Inglise patsiendi" söjaaegne prantsuse maamaja, kuhu patsient löpuks jääbki). Yhesönaga, selline ajatu, kulunud, väärikas ja sisse töötatud elamine oli ka  kunsntik Frenhofer'lil (Michel Piccoli). Maja oli veidi sarnane ka Ozon'i "Ujumisbasseini" ("Swimming Pool") tegevuspaigale, aga suurem ja kulunum. Juba sellise koha nägemine oma loomulikkuses - ja olles Prantsusmaal käinud, ei usu ma, et need vanad majad oleks praegugi  muutunud - oli hea äratundmine. Vaated oleks olnud nagu Auxierre' lähedastele pöldudele ja väljadele - nii kaugele,  kui silm ulatas...

 Auxierre reis meenus seda filmi vaadates

Maja oli niisiis veidi kulunud ja hooldamata, aga toimiv, suure ja veidi räämas aiaga.Huvitav oli see, et filmihelis olid väga olulisel kohal tuulekahin puudelehtedes, lindude ja linnahääled, tsikaadidesesirin - see köik oli lausa myra ateljeevaikuse körval - vöimlik et teadlik kunstiline vöimendus, eraldamaks ateljees toimavat muust maailmast.
Muide, säärase majatyybi symbol on ka Ridley Scott'i "Hea aasta" maamaja, kus majal oligi minu meelest kandev roll, muus osas oli film nörk.

Filmist endast

Directed by	Jacques Rivette
Written by	Pascal Bonitzer Christine Laurent Jacques Rivette (freely based on Honoré de Balzac's short story "Le Chef-d'œuvre inconnu")
Starring	Michel Piccoli Jane Birkin Emmanuelle Béart Marianne Denicourt
Music by	Igor Stravinsky
Release date(s)	September 4, 1991
Running time	237 minutes
Country	France / Switzerland
Language	French / English

Rivette meisterlikul lavastusel on suurim osaline hoopis... kunsti synd vananeva kunstniku (roostes) käe all: Frenhofer'il oli peale abiellumist oma modelliga selja taga 10 aastane paus maalimises. Tihti on nii, et tuleb valida, kunst ei salli enda körval midagi muud.

Vaevaliselt ja samm-sammult edeneb poseerimine ja esimesed visandid. Sedavörd-kuivörd modell harjub oma alastusega, kunstniku sulekribina vöi pliiiatsisahinaga ning vabanaeb krambist; kui peale vestlusi, möningast sydamepuistamist, väsimust ja vabastavat naeru tekib pöördepunkt - siis saab rutiinist inspireeriv seisund, tekib looming.
Pildi sisse hinge pannes (vöi kui modell aktiivsemaks pooleks osutub ja ise oma töösse hinge paneb) -  puudutab see ka tahes-tahtmata köiki kaasosalisi. Kunstniku naist, modelli poiss-söpra, selle öde jne.

Rivette näitab meile pastellipliiatsi tolmu, modelli seljavalu ja paberi fyysilist vastupanu, kogu seda pikka protsessi. Töenäoliselt on see parim kunstnikku ja tema taassyndi uuriv film. Piccoli ja Béart on teevad rolli sellise sisseelamisega, et vähesed saaks sellega hakkama. Mulle pole Piccoli typaazh kunagi meeldinud, aga hea näitleja on ta kyll.

Ma tean ise ka, et tuleb lihtsalt alustada, olen isegi möelnud, et yhel päeval vötan paberi ja pintsli ja... Yhel päeval.
Aga mötlemisest pole kasu, molbert jääbki tolmu koguma. Sest pole tulnud seda öiget töuget. Nagu oli vanale mehele noore kunstniku ja tema ilusa söbrannaga tutvumine.
Kuid see oleks juba syzhee puudutamine - kes vaatama juhtub, näeb niigi.
Filmi möte on ikka see, millest ma eelpool rääkisin.

PS. selles filmis on palju alastust, aga pole yhtegi erootilist nyanssi. Mehe-ja naise vaheline tömme pole siin käivitav mootor.