Head in the Clouds (2004)

Osades:
Charlize Theron - Gilda Bessé
Penélope Cruz - Mia
Stuart Townsend - Guy Malyon

See on film, mille vaatamiseks ma soovitust ei anna, eriti filmigurmaanile. Aga Penelope Cruz'i austaja vöiks silma peale visata, ei pea pettuma. Paraku kogu film on ilma särata.

Ma sain sellest kohe aru, aga kuna olin liiga väsinud, et ennast ymber lylitada, jäin löpuni vaatama. Ja muidugi Penelope Cruz stiilselt 40-ndate kaunites kleitidess tangot tantsimas; yleyldse vabameelne möttelaad esimestest kaadritest alates - huvitav kuidas sellest loost löpus välja tullakse?

Tundus nagu inimhinge uurimiseks ettevöetud draama olevat, mida oli miksitud peategelase (Guy) sisemonoloogidega. Edasi aga näis lugu pööravat söjadraamaks - löpuks ei olnud ei see ega teine.
Moraal vist oli ka - armastus on köikevöitev, isegi kui selles on rohkem komponente, kui kaks - aga see jäi kuidagi...väheveenvaks, sest isamaa-armastus (Mia), syytunne sötta minemata jätmise pärast; ja siis jälle syytunne sötta minnes armastuse mahajätmise pärast (Guy) jms välised möjurid olid tegelikult sassis sisemiste liinidega. Ka Gilda "ymberpööramine" oli kuidagi uskumatu.
Parima rolli tegi muidugi Penelope, see oli kyll usutav ja särav esitus.

Kus ma varem olin teda näinud: Kogu töde minu emast oli hea; veel midagi? igatahes ei yhtegi pettumust; Vicky Christina Barcelona on veel vaatamata, aga see on kindlasti plaanis juba Woody Allen'i pärast. Ja heade kuulduste pöhjal.
See selleks ja film filmiks, aga lubasin kirjutada ju ainult seosega asju .
Olgu, siin on yks:

Kuidagi sarnased pildid...?

Esimene pilt vasakul: tants köneolevast filmist;

teine pilt Fridast. Kirjutasin filmist Frida loo Mitu vöimsat naist - oli ju see tippklassi film.

Näiliselt ei ole piltidel meeleolu ja olukorra vahe suur, aga tegelikult on filmi tasemete vahe mäekörgune, muidugi Frida kasuks.

PS. Teisest seosest kirjutan lauapealsesse päevikusse.

Kaks Casanovat

Selle loo aluseks on kaks filmi kuulsast seiklejast ja naistemehest, kelle nimi oli Giacomo Girolamo Casanova de Seingalt (April 2, 1725 – June 4, 1798) ehk lihtsalt Casanovast.


Esimene, nn suur kinofilm- pealegi veel sellise meistri nagu Lasse Hallström'i "Casanova";

ja teine, BBC TV- seriaal "Casanova".

Mina nägin saatuse tahtel köigepealt miniseriaali rootsi televisoooni vahendusel (DVD leidsin hiljem juhuslikult Eestist, mille yle olin yliönnelik).
See tekitas kindla mötte ära vaadata ka Hallströmi film, ehkki, kui see kunagi varem ekraanil oli, minus kinnomineku tungi ei tekitanud.
Seni oli söna casanova olnud minule pigem nali vöi hyperseksuaalse isase symbol.
Miniseriaal äratas nii palju mötteid, et tekkis elus esimest korda päris korralik huvi kunagi reaalselt elanud Giacomo Casanova kohta dokumentaalset materjali lugeda.

Hankisin endale ka Hallströmi filmi DVD ja yhel kenal öhtul hea elamuse ootuses panin sellegi Casanova peale. Olid ju kolm nähtud Hallströmi filmi temast loonud mulje kui sygavast ja huvitavast rezhissöörist.
Ytlen ausalt, ma olin pettunud esimestest kaadritest peale. Uurisin ymbrist: romantiline komöödia.
Huvitav, millisena määratleb ennast TV-film? Vaatasin kesta: samuti romantiline komöödia (ei-noh, no siis olen mina Anne Veski...kyllap ei mahu andeka stsenaristi Russell T. Davies'i "Casanova" yhegi kategooria alla).
Ma ei suutnud Hallströmi filmi edasi vaadata, igav oli. Mötlesin, et kyllap teise Casanova elamus segab ja ma lasen sel natuke lahtuda ja vaatan hiljem uuesti.

Sobiv juhus tuli selleks möödunud aasta novembris, kui mul oli kaks noort kylalist ja J. oli komandeeringus. Meil oli täielik vabadus gurmaanitseda, hilisööni veine maitsta, lobiseda ja filme vaadata, millest J poleks midagi (head) arvanud.
Mötlesin, mis järjekorras ma filmid peale panen - mul oli siis juba kavas väike eksperiment oma filmipublikuga: kas nad arvavad nii nagu mina?
Eksperimendi huvides jätsin järjekorra samaks. Aga katse ähvardas kohe yhe vaataja suhtes liiva joosta.
Mini-seriaali alguses on paar köige hullemat kaadrit, kus väike Casanova jälgib ukse vahel oma ema suguakti; ka kaadrid, kus ta oli veel könevöimetu jönglane, kelle nina alatasa verd jooksis, polnud just köige kenamad.
Shokeeritud vaataja lahkus. See polnud tema arust romantiline komöödia, vaid ilmselt hyper-realism.

(Kui nyyd psyhholoogilisest vaatepunktist asja vaadata, tegi selline algus kogu loo usutavamaks: miks vallandus hiljem Giacomo yliseksuaalsus? Geenid muidugi, ja see, et esimest korda elus pööras talle tähelepanu keegi, kes juhtumisi oli teismeline tydruk, kellele käperdamine nii meeldis, et ta öpetas poisi mitte ainult seksima, vaid see sai ka oma könevöime tagasi. Ema aga isegi ei kallistanud teda, kui ta lahkus: väkk, su nina jookseb jälle verd, töukas ta poja eemale).

Siiski tuli teine vaataja aeg-ajalt tagasi, aga muidugi tänu sellele, et ta ei näinud ei algust ega vist ka löppu korralikult, terviklikku muljet ta ei saanud saada. Väga oluline oli ka Peter O'Toole vana Casanova filmi löpus.
Mul oli kahju, sest just talle tahtsin ma edasi anda oma röömu hästi tehtud filmist.
Teine vaataja tundus TV-seriaali pärani silmi jälgivat esimesest kaadrist viimaseni. Hinnang oli positiivne.
Ma ei imesta, sest:

"Leidlikult filmitud (kordused, vaated kummalise nurga alt; stoppkaadrid, suured plaanid); elulähedane tekst(mönikord ka rumal) - see oli kolm tundi köitvat meelelahutust",
ytleb yks vaataja .

The best part of the series is the costumes and sets – absolutely over the top and fabulously colorful outfits with modern twists coupled with dazzling, spectacularly lavish sets. (samuti kommentaariumist)
Kostyymid olid töesti värvikad ja kogu koreograafia oli vaimukas ning omapärane. Eriti särav oli Casanova - Bellino ball. Algusest peale oli selge, et see oli kaasaegse esteetikaga kokkumiksitud, polnud taotuslikult autentne ajalooline asi. Isegi näitlejate teksti oli pöimitud vihjeid meie ajast. See showlikkus oli samuti pöhjus, miks mu valiv vaataja filmist eemaldus; aga see ei teinud filmist tyhja kostyymidraamat (tyhjaks kostyymidraamaks osutus hoopis autentsele ajaloolisele taustale pyrgiv Hallströmi komöödia).
Kokkuvöttes oli see naljakas ja ebatavaline film.
Loomulikult ilma suurepärase shoti telenäitleja David Tennant'i ja vana koryfee Peter O'Toole'ta poleks ta nii möjuv olnud. Aga kogu koosseis oli enam kui tubli. Töstan esile (tavaliselt ma seda ei tee, nii et on töesti pöhjust!)
Laura Fraser'it (Casanova ainuke armastus Henriette),
Rose Byrne' (vana Casanova teenija);
Nina Sosanya't (Bellino, vale-kastraat laulja).
Ma ei saanudki aru ja ei jaksa hetkel kontrollida, kas O'Toole on seda rolli esitades 73 aastane, vöi pidi Casanova olema seal sama vana, vanad on nad igatahes vördselt mölemad; kuid on tunda O'Toole'i magnetiseerivat völujöudu. Duett noore teenijaga on yks paremaid filmis. See on asi, mida on vöimatu "näidelda". Siin räägib tema meeletu filmikogemus, kuid ilmselt ka isiklu elu armid pikalt eluteelt. Tulemus on vöimas.
Ma töesti ei liigitaks filmi "romantiliseks koöödiaks". Filmi löpp on liigutavalt kurb, see film on kogu oma showlikkuse juures liiga sygav, et olla komöödia. Eriti hea oli episood hukule määratud dekadentlikus Napolis. Sellised stseenid ei kuulu romantiliste komöödiate valda.

Järgmisel öhtul vötsime vaatluse alla Hallströmi filmi.

Koos on seda igavust löbusam vaadata, mötlesin mina. Nii oligi, see film vajas veini, snäkki ja naabervaataja ölatunnet ja koos-itsitamist/kooskirumist.
Alguses, kui Heath Ledger ekraanile ilmus, tegi minu valiv vaataja tunnustavat häält. Mida aeg edasi, hakkasid publikumi näod pettumusest pikale venima ja kiitmine, et see on ikka professionaalselt tehtud asi - vörreldes TV-seriaali kaameratöö ja snittidega - kahanes pettunud vaikuseks. Vaatasime siiski kohusetundest filmi löpuni, sest mis seal salata, kohati oli naljakas ka. Rohkem nalja said vist kyll tegijad ise.
Eksperiment oli löppenud.

Vöib-olla tegigi Hallström sellise ajuvaba filmi lihtsalt tegemise röömust, ilma et pidanuks vaevlema nominantide- ja auhinnalootuses?*
Kuna filmis puudus reaalne erootika, puudus igasugune keemia peaosaliste vahel, siis oli tegu nagu Disney-stuudio perefilmiga. Isikute segiajamised, maskid, mehena esinev naine, veelkord nimede segiajamise all kannatav paks pitsikaupmees...
Körvalosatäitjad mängisid peaosalised yle. Hea oli Lena Olin seksika ema osas, aga eriti Jeremy Irons, kes ilmselgelt oma kardinal Pucci lyhikest osatäitmist täiega lustis, saatanlik sära silmis. Ta tegi seda nii värvikalt, et pisut nagu keeras vindigi yle. Minu jaoks oli see filmi tippstseen...

*This is easily the liveliest Hallstrom has been in almost a decade. After the enormous promise of "My Life as a Dog" and "What's Eating Gilbert Grape," he sank into a rut of Dignified Oscar Hopefuls that had audiences slogging through self-conscious star-laden blanks like "Chocolat" and "The Shipping News." "Casanova" never takes itself seriously and, for someone as talented as Hallstrom, that's seriously good news.

Uitmötteid Kevin Spacey'st

Köigepealt - ma olen teda näinud mängimas paraku mitte ta köige tugevamates osatäitmistes. Kogu minu jutt seega pöhineb sellel ja nigelal, mujalt kokkuloetud taustal; ma pole tema Oscar'irolle näinud, muudest varasematest auhinnatud osadest rääkimata.


The Shipping News'is, 2001, oli tal nominatsioon Golden Globe'le ja BAFTA auhinnale, kuid nagu ma selle filmist kirjutades ytlesin, polnud Kevin'il just ylitugev osatäitmine, Judy Dench oli seal ikka palju parem (ta oli samuti BAFTA'e nomineeritud).
K-PAX'is, samuti 2001, meeldis Kevin mulle rohkem, aga nominatsioonist asja ei saanud, film tervikuna oli selline...tavalise publiku (ja vist ka kriitikute jaoks) liiga ebatavaline.
Varem olin näinud ka romantilist ja heasydamlikku Pay It Forward, 2000, see oligi film, kus mystiline Spacey mulle yldse esimest korda silma jäi.
Oleks peaaegu unustanud The Life of David Gale, 2003, koos Kate Winslet'iga, mölemad tegid suurepärased rollid!
Ja nyyd siis


Beyond the Sea (2004)


Kui mind teleka juurde kutsuti:
oi, tule vaata - tuleb film Bobby Darin'i elust,
ei liigutanud minus midagi, ei mingit uudishimu. Laulja 50-60-ndatest? Ehh, neid teab J. ja mitte mina, sest see pole minu lemmikmuusika, nagu temal - ma polnud sellisest tegelasest kuulnudki.
Mötlesin, et vaatan siiski alguse ära, äkki on töepoolest hea muusika, yleyldse, muusikafilmid vöi filmid muusikutest on alati rohkem vöi vähem meelelahutuslikud. Ja seda mul just sellel öhtul vaja oligi. Ei midagi deep'i, please!


Wow, mida ma näen: Kevin Spacey(!)...ja laulab?
ei vöi olla...


Film oli tehtud hea tempoga, kiirelt, vaimukalt ja...sydamlikult.
See, nagu selgus, oli lausa Spacey autorifilm. Ise kirjutas stsenaariumi, ise juhatas vägesid ja ise mängis peaosa. Ja laulis nagu...Frank Sinatra, igatahes sugugi mitte halvemini.
Sain yhekorraga oma lemmiknäitlejat uue kylje pealt näha, sain hea meelelahutuse ja ka oma sygavus oli asjal olemas.


Ma olin alati möelnud - isegi nende 3 mitte-köige-tugevama filmi pöhjal, et selles mehes peitub rohkem, kui pealt välja paistab. Vaadates tema silmi, seda 'rasket' pilku, mis näib nagu sisaldavat mingit varjatut traagikat, sh seda völuvat allaandmisvarjundit, mis tegelikult sellised mehed eriti salapäraseks & ihaldavaks teeb (aga ta vist pole yldse naistemees, nagu kuulda on olnud).
Väga vastuoluline on ta olnud lapsepölvest peale. 'Siuke pujään' (minu isa väljend) lihtsalt peab yhel hetkel yllatama.

Seda oma nn tumedamat poolt on ta hästi ära kasutanud filmides kurjategijate, psyhhopaatide jms rollides.
Vöi nagu viimatinähtuski - oli ju laulja Bobby Darin juba lapsena varajasele surmale määratud (sydamerike), nii on ka teda mänginud Spacey'l loodusest kaasa antud see pisut synge ja allaheitlik olemus, mis on samas ka hoolimatu ja enda tahet läbiviiv, justkui olles teadlik elu lyhidusest, loetud minutitest.

Spacey on pigem karakternäitleja kui staar, alustanud teatris ja sealt siirdunud filmi, nagu teisedki väga andekad näitlejad. Ja uuesti teatrisse läinud.
Näitlejana vöib ta momentaalselt kehastuda kelleks tahes, kuid ma imetlen, et ta nii kindlakäeliselt suutis filmi yhtse tervikuna löpuni viia, köike ise tehes.
Palju lihtsam oleks ju olla väga hea (pealegi laulev) näitleja ja puhata neil loorberitel.


Täienduseks veel: Spacey oli Bobby Darin'i fänn lapsepölvest peale; tal on peaaegu täiuslikud teadmised filmidest, kuid ta peab siiani teatrit filmist ylemaks.
Imetlusväärne, et kunagine laulja on ka välimuselt päris sarnane teda mänginud Kevin Spacey'le:


Muidugi, K. Spacey suurim filmisaavutus oli roll American Beauty's - sealt tuli Oscar ja muud arvukad auhinnad. Ka enne seda oli hunnik pönevaid karakterid heades filmides, nii et mul on ees palju, millest röömu tunda, kui ma neid tasapisi vaatama hakkan.

Ise ta on öelnud nii:

"As far as I'm concerned, when I looked at what happened in my career in 2000 - after American Beauty (1999) - I thought it couldn't get much better. What was I going to spend the rest of my life doing? Trying to top myself? Trying to stay hot, trying to make sure I was in the right movies? I don't give a s**t. I'm trying to do something with my success which is bigger than myself. I'm no longer interested in my personal career. I am interested in the impact I can have on a lot of other people's careers and on audiences".

( "Mis minusse puutub, siis arvestades minu hiilgekarjääri aastal 2000 - pärast American Beauty'it (1999) - paremini ei oleks enam vöinud minna. Mis ma siis ylejäänud elu pidanuks tegema? Katsuda ennast yletada? Katsuda jääda tippu, töestada iga filmiga, et olen öiges osas? Sittagi ma sellest hoolin! Ma katsun teha oma eduga midagi, mis on minust suurem. Ma ei ole enam huvitatud oma isiklikust karjäärist. Ma olen huvitatud möjust, mis ma saan avaldada teiste karjäärile ja publikule").

Vaat nii! Siin on tegelikult köik välja öeldud ja arusaadav ka see, miks ja kuidas syndis Beyond the Sea...